Rumba all ...ee...ää...punase jahil, 30. märts 2019

Reedel sain oma ostetud paadi kätte. Jüri oli endale eelmine aasta Soomest uue toonud ja Lenna jäi tal üle. Nüüd on Lenna minu oma. Tõin ta esialgu maale ära, hoolimata naise vastulausest, et kahte naist siia majja ei mahu:-)

Kuna päikeseloojanguni oli veel jupp aega, otsustasin paariks tunniks ka Rumba all luurel ära käia. Vesi nädalaga +100 (+150) peale kukkunud, veetemperatuur +5 kraadi ja vool juba üsna normaalne. 80 grammine tina oli täitsa paras. Sättisin ennast õunapuu alla istuma. Kõik kolm tonkat ussidega varustatud, söödatopsiga ei viitsinud jändama hakata.

Kaks tundi möödusid kui lennates. Aeg-ajalt särg togis, kuid vimmast polnud ei kippu ega kõppu. Kuniks päikeseloojangu ajal üks ussipuntra üles leidis. Õhtu peale paar meresärge ka veel lisaks. Otsustasin et hommikul tulen ikkagi samasse kohta tagasi, kuigi püügipaigaga just parimat klappi ei tekkinud.

...

Hommikul olin tubli ja juba poole kuuest jõe ääres kohal. Üle härmas heinamaa tatsasin õhtusesse kohta tagasi. Jätsin varustuse nii nagu eile ja saatsin poolakad teele.  Üllataval kombel polnud veel ühtegi hingelist jõe ääres.

Esimene kerge kellukese krõbistamine käis peagi. Ja lõppes samas. Mõni aeg hiljem usse kontrollides oli keegi seda nagistanud, ilmselt särg. Lajatasin uuesti sisse. Umbes samal ajal saabus esimene konkureeriv ekipaaz. Tatsasid ilma varustuseta otse minu juurde maad uurima. Kaks lõbusat vene meest. Lobisesin siis nendega, ise silmanurgast keskmist ritva piiludes. Tegi teine paar kerget nõksu, vaikis minuti, siis kordas sama liigutust.

Läksin vaikselt ridvale lähemale ja korjasin kellukese igaks juhuks maha. Umbes samal ajal tegi keegi sujuva ja pikema tõmbe. Kuna olin ridva tipu juures siis loomulikult magasin haakimise võimaluse maha. Siis jälle vaikust minutike ning uuesti keegi kaks korda nökerdas. Kurat ilmselt särg, käis mõttest läbi. Venelased sättisin ennast minekule ja otsustasin ussid üle kontrollida.

Haakimise järel kohe korralik raskus taga ja enda poole kerimise peale vastati siduri sirinal tamiili maha venitamisega. Kuhugi ma ei tule, mõtles ilmselt keegi teiselt poolelt. Vaikselt venitades ja meelitades sain ta siiski liikuma. Tuli ikka nii, et kolm pööret sisse ja kahe pöörde tamiil venitati kohe tagasi. Kas tõesti säinas sel aastal nii kõrgele roninud? Venelased nähes seda kammajaad, keerasid ka otsa ringi ja tulid asja kaema.

Saanud kala venitatud kaldarohu veerde, otsustas too pinda tulla ja korraliku pöörise veepinnale tekitada. Shchuka shchuka! karjusid venelased, astarosno -potihhonko... Krt, ei olnud nagu havi moodi see käitumine ja kui järgmisel samasugusel pööramisel saba kolmnurk kenasti veepeal ära käis oli asi selge - merikas. Keerasin sidurit natukene maha ja panin kala 5 meetri kaugusel kaldast edasi tagasi sõitma. Anna aega, anna aeg - käis korduvalt peast läbi.

No ikka mitu minutit venitatud, kui esimest korda kala külge keeras. Teadagi, see esimene väsimuse näitamine on alati petekas. Seekord ei läinud ma liimile ja ei tirinud kala kohe kaldasse ära. Lasin tal veel joosta ja kui uuesti külge keeras venitasin kala jalge ette.  Oli ikkagi pisut liiga vara veel kala kaldasse venitatud, sest üheks sööstuks oli tal veel jõudu. Õnneks feederritv hea pehme, maandas sööstu ja järgmisel katsel sain haarde korralikult kätte ning hoolimata meeletust pekslemisest kala veest ka välja. Huhh. Olen küll tonkatades kunagi väikeselt emajõelt kaks kilost forelli saanud, kuid see kala oli ikka teisest liigast. Mõnus sõit oli olnud.

Poseerimised kaamerale, nuiaga pähe, veristamine ja kala rippu. Alles siis kui kala juba sabapidi rippumas, hakkas tunduma, et see vist ikka pigem lõhe kui merikas. Venelased ka samale arvamusele jõudsid. Jääb siis lõhe (loodan, et teadjamad mehed pildi järgi tõe lagedale toovad). Kodus hilisem kaalumine (ilma vereta) näitas 2.9 kilo kanti. Ehk siis kopikas alla kolme kilo kala.

...

Ega muust püügist pole suurt midagi rääkida. Õunapuu alusega sinasõbraks ei saanud, tõsi eriti ei viitsinud ka vaeva näha. Üks vimb lõpuks ikka tuli veest välja (hulk särgi ka pealekauba), justkui alibiks naisele, kes muidu oleks äkki kahtlustanud lõhe Rimi päritolu:-) Enamus püüdjatest, keda silmaulatuses oli pea paarkümmend, piirdusid samuti särgedega. Vaid üks mees istus ja kakkus vimba. Ja kus kohas - augu ülemise osa minu tavalises püügipaigas. Nii, et kui oleks hommikul standard koha valinud, oleks sumba vimba täis saanud ... aga poleks lõhest lõhnagi olnud.  Aga korra elus lõhe otsa komistada tonkatades - no selle päeva üle ei saa ju kuidagi kurta, isegi kui keegi kõrval vimba kakub. Juba kell 11 tulin tulema.


PS! Ilm - õhurõhk oli juba teist päeva stabiilselt 755 mm, temperatuur päeva peale üle 12 soojakraadi ja kõvasti päikest, tugev lääne tuul.