Vigala jõgi, vimmapüügi õpitoa elluviimine, 30. juuni 2013

Eilsed teooriatunnid meelde jäetud, sai õhtul oma maakodu kapid läbi lapatud ja sada grammi latikasööta leitud ning seetõttu algas hommik kalapüügiks vajaliku peibutussööda kokku keevitamisega. Pisut tangu ja mannaputru, sekka liiva ja mulda, peale veel natuke riivsaia ja kama ning lõpuks ka pool peotäit maisi; kokkusegatult valmistas tulemus pettumuse. Manna muutis kõik selle kraami liialt kleepuvaks ning tekkis arvamus, et see vees ei lagune.

Tegu tehtud, ei tahtnud seda niisama minema visata ning sättisin ennast kaheteistkümneks koos käsiõnge ja ühe tonkaga oma vanasse kohta jõe äärde. Ilm suviselt soe ja päike väljas. Puudus ka tuul, mis parmud eemale peletaks. Ei tundunud just tore kalapüük tulema...

Sööt oli vahepealse aja jooksul pisut kuivanud ning kleepuvus pisut taandunud. Sõtkusin kõik veel korralikult läbi, et saaks kuidagigi lagunevad pallid. Siiski nägi see kõik üsna kole välja, kui mõned peotäied vette lajatasin. Sättisin seejärel tonka oma tavalisse kohta ja võtsin käsiõnge.

Timmisin põhja välja, seadsin ussi sellisele kõrgusele, et see vaikselt põhja kohal vooluga kaasa läheks ja jäin ootele. Mõne tiiru järel saatsin veel ühe peaotäie sööta vette. Kork venis aeglaselt allavoolu, aegajalt põhja peale toppama jäädes. Liiga põhja ligidal?  Sättisin ussi veel kõrgemale, et see põhja ei riivaks. Võtule see kasuks ei tulnud - võttu lihtsalt polnud.

Ainukesed kalad, kes aegajalt mind segasid olid viidikad, kes langevale ussile järgi tormasid, kuni põhjani välja, ning ussi ribadeks tõmbasid. Paaril õnnestus ka otsa jääda ja said tasuta sõidu kaldale ning tagasi. Kui viidikatest õnnestus uss mööda ujutada, valitses aga vaikus ... Ka tonka seisis üsna nukral ilmel ning peale aegajalt nökerdavate ahvenate ei puudutanud seda keegi.

Loopisin iga kümne minuti tagant sööta juurde ning see hakkas vaikselt otsa saama. Kuid tulemust ei tulnud.

Möödus tund, mõlgutasin mõtet, et kolin eilsete meeste püügikohale ümber, et vast on seal parem. Ja siis keegi puudutas ussi, kork hakkas vaikselt vajuma, haakisin ... jess  korralik kala taga. Peagi esimene vimb sumbas.

Kohe saatsin värskema ussi uuesti orbiidile, ise ärevusest ootel. Järgmist võttu aga ei tulnud. Lajatasin natuke lisasööta ning paari tiiru järel leidis siiski keegi uuesti ussi üles. Teine vimb sumpa. Pole paha, ikkagi õnnestus midagi alla meelitada, muhelesein vaikselt. Ja veel sellise "koogelmoogeliga".

Ja siis läks lahti. Saadan ussi vette, nii kui põhja langes, kohe võtt. Kala sumpa, uus uss otsa ja vette ning järgmine võtt. Jälle käes. Neli kala sumbas, tuju juba hea.  Viies võtt ja poolest veest pääses kala lahti. Mõtlesin, et nüüd ujutab parve eemale, aga ei, kohe kuues võtt, kuid haakisin vara ning kala ei jäänud otsa.

Loopisin oma üsna napiks jäänud sööta iga mõne võtu tagant juurde ning laulupidu keris tuure üles. Peagi oli nii, et kui õnnestus uss viidikatest mööda ujutada toimus praktiliselt koheselt ka võtt. Kogu järgnenud aja jooksul tekkis vast kaks-kolm nii viieminutilist "auku", kus kala koheselt ei närinud.

Varsti sai sööt otsa ja saatsin aeg-ajalt lihtsalt maisi vette. Võtt järgnes samas rütmis...

Samal ajal tonka kõrval vaikis, kuni ühel hetkel miski ahvenapunn väikestviisi ritva trügis ja tema kaldale tõstmise järel tonkast üldse loobusin - kahe ridvaga tegelemiseks ei olnud lihtsalt mahti.

Punkt kell kolm võtsin viimase kala välja ja panin oma vahendid kokku. Minu ahnuse jaoks oli juba enam kui küll ning rohkem neid enam tõmmata ei viitsinud. Kala jäi minust sinna edasi sööma...

Kokku sai sumbast välja korjatud 25 vimba, üks särg, mis eksis vimbade vahele ja tonka otsa roninud ahven. Tagasi sai lastud ka üks haugipunn, kes mingi hetk vimbade sekka sattus.

Õhtul sai need  vimmad Jaanusele viidud, kes nüüd kõvasti kala lubas kuivatama hakata.

Tore päev oli. Eilse järel sobib siia vist ütlus, et inimene õpib kogu elu:-)

.

Vigala jõgi, vimmapüügi õpituba, 29. juuni 2013

Laupäeva hommik ei andnud rahu ning tahtmine teada saada, kas vimmad on veel jões, ei andnud rahu ... nii olingi peale pikka hommikukohvi kell pool kaksteist jõel.

Ilm mõnusalt pilves, tibas sellist udukat, et jõe pinnal polnud midagi näha, aga särk muutus vaikselt niiskeks. Tuul praktiliselt olematu. Sooja nii 18 kraadi. Imeline ilm kalapüügiks.

Kaks tonkat sisse. Üks söödatopsiga, millesse olin sedapuhku mahutanud ainult tanguputru (poesööt oli otsa saanud) ja teine lihtsalt tinaga ning söödastatud konksuga. Esimesed minutid möödusid lootusrikkalt oodates. Miskit aga ei juhtunud, Ridvad seisid stoilise rahuga ja ei liigutanud ennast. Mängitasin neid natuke, sikutades natuke edasi, kuid ei miskit.  Peagi loopisin paar söödapalli tonkade piirkonda. Tulemus sama - ei juhtunud midagi.


Esimene tund möödus nii, et ridvad olid kui naelutatud paigal. Teise alguses leidis siiski ahvenapunn lõpuks ussi üles ja päästis mu korraks ridvapitside põrnitsemisest. Kuid edasi järgnes jälle vaikus. Kuni ühel hetkel hakkas segama viidikas, kes allalangevale söödale järgi ujus ja kohe ussi sikutama hakkas. Teised kalad aga vaikisid.

Kell oli nii pool kaks, kui seljatagant sõitis mööda auto ja sättis ennast sada meetrit allavoolu püüdma. Hääled, mis sealt poolt kostsid olid tuttavad - samad, kes enne jaani seal püüdmas käisid. Ja need hääled hakkasid peagi närvidele käima. Vimb, otsas, sikuta tasakesi, ära tõsta nii veest välja, seejärel väike sulin ja rahulolev mõmin püüdja poolt... vahin oma ritva, see ei liigu. Sätin endal uued ussid konksu otsa ja tagasi vette. Ootan. Vaikus. Ja hääled allpool kordavad sama salmi mis enne ...

Mis värk on. Aru ei saa. Olen ma koha üle söötnud? Puder mädaneb põhjas? Ei saa ju olla, et seal on ja siin ei ole.

Peale seda kui "hääled" neljanda või viienda vimma välja tõmbasid, magas üks vimb lõpuks ka minu ridva otsa. Tõseimeeli magas sinna otsa, sest ridva ots ei liikunud ja ma lihtsalt otsustasin ussi kontrollimiseks ta välja kerida ja seal ta oligi ...

No nüüd läheb lahti, käis lootusrikkalt peast läbi. Egas vimb ühekaupa käi, küllap järgmine kohe tuleb. Minutid möödusid ja ridvad seisid tardunult paigal. Allavoolu aga käis "seletamine" edasi ...

Lõpuks ei pidanud närv vastu ja koperdasin oma kummikutega naabrite manu ... kohapeal kaks vanemat meesterahvast, kes varustatud liht käsiõngedega, mõlemal sumbas neli-viis vimba. Mul vajus karp sõna otseses mõttes lahti, kuid uudishimu ei püsinud kaua keelel ...  ja siit õpetused tulevikuks ...

Vanade väitel on esmatähtis sööt, see oli neil üsna hallikat värvi; sööt  oli peeneteraline poesööda segu, millesse oli lisatud koduseid vahendeid. Peenike ja hall, mis korraliku pilve püügikohta laiali valgus. Retsepti kahjuks ei antud.  Kütsid nad seda sööta regulaarselt üsna keset jõge ja saatsid seejärel oma sööda samasse. Püügisügavus nii neli meetrit. Söödastatud konksu ei  sättinud nad lihtsalt põhja vaid see liikus vaikselt põhja kohal allavoolu. Söödaks nii kärbsetõugud kui ka mais ja uss. Konks pisike ja kork väga kerge. Tõeline viidikapüügi rakendus.

Lajatasid oma korgiõnge sisse, kulus minut ja kork hakkas uppuma ... ning kala välja. Ja ilus kala. Kui minu omad olid nii kolm kuni viissada grammi, siis neil tikkus sekka ka suuremaid.

Vanade soovitus oli lihtne, unusta tonka, kala tahab hetkel liikuvat sööta. Ja tee endale peeneteraline sööt, mida uha korralikult. Mida konksu otsa paned, pole vahet - võtab nii kärbest, ussi kui maisi.

Olen nii Kasarist kui Pärnust  viimased aastad korralikult vimba saanud ning on tekkinud tunne, et tead kus kohast ja kuidas ta üles leida ning kätte saada; arvad, et natuke juba jagad seda matsu ja siis tuleb välja, et muhvigi veel ei tea ... Väga kõvad vanad olid! Konks neile tagumikku :-)

Vantsisin lontis kõrvadega oma kohale tagasi, vaatasin, et keegi oli ühe tonka hargilt maha sikutanud - lõpuks üks vimb ometi.

Väikese võitluse järel õnnestus kala kaldale saada.

Seejärel pakkisin oma varustuse kokku, lasin oma kaks vimba vabasse vette tagasi ja võtsin suuna kodu poole - ei ole mul siin täna miskit teha.

Vaja teha kodus korralik peenike sööt ja käsiõng üles otsida ning siis proovima tulla.Ja kui varustuse  üles leian, siis homme proovin järgi...

Mis see V.I.L. ütleski, et õppida, õppida, õppida ...

Vigala jõgi, vimb vol 3, 22. juuni

Hommikusest varasest ärkamisest sai teadagi mis...

... äratus toimus poole kümne paiku, kui poiss teiselt korruselt alla trampis ja hooga voodisse maandus. Müramise aeg olla käes...

Jõe äärde sai jõutud alles pool kaksteist. Egas muidu poleks läinud, kui väljas poleks olnud mõnusalt sompus ilm ning vanem laps poleks eile nõudnud suitsukala. Täpsemalt küll suitsu latikat, aa kus ma talle selle latika siit välja peaks võluma ... mõtlesin, et panen suitsuahju vimma, ega ta tähele pane:-)

Püügikoht sama, mis kahel eelmisel päeval; varustatud kahe feeder ridvaga, ühe otsas söödakorv, teise otsas tavaline tina. Esimesena söödakorviga ritv sisse ja teisena tavalise tinaga. Teist pannes silmanurgast juba nägin, et keegi esimest sikutab, aga kui tähelepanu temale lõpuks suunasin oli võtt juba läbi.

Tirisin esimese ridva välja ja panin sakutatud ussile värske lisaks. Samal ajal ründas teist ritva keegi. Ja jälle jäin hiljaks. Krt.

Toimetasin esimese ridva vette tagasi, vahetasin teisel ussid ning jäin ootama. Algus oli olnud liialt tormakas ning lootused edasise suhtes olid kenasti kõrgeks aetud. Kuid ootamatult tekkis vaikus, kus kumbagi ritva ei seganud ei vimb ega ka pisikala. Ilm oli mõnus - enamasti pilves, aegajalt piilus päike välja, kuid kadus peagi pilveserva taha uuesti peitu.

Kulus umbes veerand tundi kui tavalise tinaga ritva, mille olin sisse söödetud kohast ligi viisteist meetrit allavoolu asetanud ründas järgmine kala. Seekord jäi ta ka otsa ja rändas sumpa. Hetk hiljem sama lugu söödakorviga ridvaga ning järgmine kala sumbas.

Järgmise veerand tunni jooksul ronis kummagi ridva otsa veel üks vimb ning suitsuahju soojaks kütmise lootus aina paisus ...

Kell oli veerand üks kui päikese pilve tagant viieks minuks välja tõi. Mõttest käis läbi, et selleks korraks on siis vimbadega ühel pool, aga ei - mõni minut hiljem õnnestus ka viies kala sumpa saata. Õnneks keeras aga  peagi pilve uuesti päikesele ette ja lausleitsakut ei tekkinud.

Umbes samal ajal sain endale jõe äärde ka seltsilised, kes sättisid ennast minust ca viiskümmend meetri allavoolu sisse. Kaks eesti meest. Askeldasid, mis nad askeldasid, aga pool tundi hiljem oli kuulda esimesi rõõmunoote - vimb ka seal. Tundub, et kala on üsna laialt jões, sest enamvähem samal ajal toimetasin oma kuuenda vimmapoisi kaldale.

Kella kahe paiku said aga lõpuks pilved otsa ja päike hakkas lagipähe paistma. Sättisin ennast minekule - aitab küll, suitsuahju piisavalt kala, mida panna.

Kokkuvõtvalt: enamasti pilvine ilm, ca 25 kraadi sooja,  mõõdukas läänetuul, vimb laialt all, huvitaval kombel ei saanud ühtegi muud kala.


NB! Püügi ajal helistas Jaanus, kes on Lapimaal Tornio ääres ja rääkis naabrimehe poolt saadud üheteistkümne kilosest ning mökkide peremehe püütud üheksa kilosest lõhest... mul veel kaks nädalat Lappini oodata, tahaks juba seal olla... no mida kurat ta ajab meele ärevile:-)

Vigala jõel vimba uuesti otsimas, 21. juuni

Hommikul kell pool kaheksa kadus uni silmist ja koperdasin üles. Aknast välja vaadates avanes kena sompus ilm ja kuna mul plaane  päevaks ei olnud, tekkis peas väike mõte - läheks uuriks, kas vimmad on endiselt seal või ...

Hommikukohv, puder kaladele ... minekule. Jõe äärde jõudes oli kell juba pool kümme, aga ilm endiselt paljulubav. Panin esimese tonka otsa sõnnikuussid ja saatsin nad "orbiidile". Seejärel haarasin söödaämbri, et möks kokku keerutada. Ja juba nägin silmanurgast ridvaotsal mõnusat rütmi. Haakisin ja vimb kaldal. Pole paha algus, käis peast läbi.

Lasin vimma tagasi ja saatsin uued ussid missioonile. Seejärel sain ka sööda segamisega ühele poole ning toimetasin mõned pallid vastaskalda alla. Käsi oli natuke kõver, aga enamvähem sain püügitsoonile pihta.
Sees olnud ritv vaikis omaette ning otsustasin ka teise tonka kokku panna. Selle söödastasin sedapuhku maisiga.

Järgmise poole tunniga õnnestus saada mõlema ridva otsa ühe kena võtu, kuid haakisin liialt tormakalt ja kedagi otsa ei jäänud. Ja siis tuli päike välja ...

... ning kordus see mis eilegi - kala pani suu lukku. Aegajalt keegi mokaotsast alustas ussi venitamist, kuid jättis siis pooleli. Pannes uued ussid, kordus sama lugu. Aegajalt kobistas alla ka paar ahvena punni, kuid ka nende aktiivsus jättis suuresti soovida.

Peaks järgmine kord varahommikul tulema, aga kes see viitsib nii vara tõusta ...

Nii lõunapaiku sai leitsakus praadimisest villand ning andsin alla. Hea et paar kassikala sai siiski koju viidud, kass karjus koju jõudes juba väga tigeda häälega :-)

Vigala jõgi, 20 juuni

Hommiku ladusin viimased puud riita ja premeerisin end kalalkäiguga:-)

Kuna jalg teeb veel haiget, siis valisin püügikohaks jõelõigu, kus saab autost kümne sammuga kalda äärde astuda. Koht natukene ülalpool rumba kärestikku.


Kohale jõudsin kella kahe paiku, segasin sööda (miski Salmo latika sööt, pluss keedetud tang ning lisatud pisut maisi) kokku ja lajatasin selle sisse kahte kohta - üks üle jõe (jõe laiust selles kohas 15 meetrit) ja teise enda kaldasse.  Püügivahenditeks sedapuhku söödatopsiga feeder ja oma kalda alt korgikas. Feederile panin ussid, korgiõngele maisi.

Olin end varustanud kahe õllega lootuses rahulikult looduses mõnuleda, kuid peale esimese avamist läks trall lahti. Põhjaõngega. Ahven. 10 cm. Siis teine, kolmas ... tundus, et neile ei tule lõppu. Nii kui uss põhja jõudis, käis ridva ots kaks kerget jõnksu ja tardus paigale. Peale seda välja kerides, ahvenal uss juba kurgus...

Peale poole tunnist sisse-välja kerimist tekkis õnneks vaikus. Nautisin oma rocki ja mõnulesin. Seda lubati mulle umbes viieks minutiks. Ühel hetkel tiris keegi feeder ritva oluliselt tugevamalt ja kergitas söödakorvi põhjast, ootasin hetke ning kui kala tiris uuesti tamiili pingule, haakisin; suurem kui ahven, aga väiksem kui latikas oli esimene mõte. Kalda äärde venitades selgus, et vimmapoiss käis ussivargil. Tegime fotosessiooni ja saatsin ta tagasi.

Varustasin tonka värske ussiga, panin söödakorvi täis ja saatsin samasse kohta. Korv maandus põhja, tirisin tamiili pingule ja ridv vajus koheselt kergelt looka; oodanud natuke kordus sama liigutus ning haakisin.  Jälle vimb kurask! Lasen jälle lahti, et mõne minuti pärast uuesti sama protseduuri korrata... ja nii viis tükki järjest, enne kui vaikehetk tekkis. Pole enne sellist nalja jaanipäeva paiku näinud, et vimb ridamisi otsa ronib.

Kas oli see nüüd sööt, mille peale vimb ennast kohale lohistas või õnnestus ennast õigel ajal vimma teele sättida? Siiamaani polnud mul söödakorviga kordagi õnnestunud vimba alla meelitada ning seetõttu kahtlustan pigem pimedat juhust ...

Veerand tundi vahet ja kaks vimba tulid uuesti järjest. Mõningane vahe ja veel kaks tükki.  Ning peale poolt viite veel üks.

Samal ajal korgiõngega, kus söödaks mais, täielik vaikus. Paari tunni pärast tüdinesin maisi leotamisest ja asendasin selle ussiga. Tulemuseks särg ja paarisajane ahvena poiss. Ei miskit ilusat, ei miskit rohkemat.  Enamus aega see ritv lihtsalt vedeles tardunult ....

Kui kella viieni oli ilm olnud pilves ja vahel isegi mõne pisara poetanud ... siis peale viite tuli päike pilve tagant välja ning võtt lõppes kui lõigatult. Kannatlikult kükitasin veel kella seitsmeni, sain selle aja jooksul ka paar võtupoega, aga korralik sööming oli lõppenud. Ja kusagil taamal kergelt müristas ... ridvad kokku ja minekule, sauna ka vaja kütta:-)


Ilm: enamasti pilves, 18 kraadi sooja, korralik lõuna tuul. Kokku käis kalda peal mul külas ja läks tagasi oma loomuliku keskonda kümme vimba (kaaluga vahemikus ca 300-500 gr) ja terve kari kassi kalu...

Lapi reisini veel kolm nädalat ...

Nädalavahetusel oskasin lapsega jalgpalli mängides jala nii korralikult mättasse lüüa, et liikumine eile ja täna suhteliselt vaevaline. Nii istungi kodus ja vaatan oma varusid juulis toimuva Lapi reisi jaoks üle. Tahaks juba lõhet kiusata:-)

Aastate jooksul on kõvasti erinevaid voblereid kokku ostetud:

Vaieldamatuteks lemmikuteks on aastate jooksul kujunenud Poppeli nimelised landid. Kuid ära on proovitud enamus kohalike tootjate loomingust: JANid, Lillid, Hejod, Joonased, Wäylad jne.

Pildil alumises reas valik neid, mis saavad tavaliselt rohkem mänguaega. Vasakult minema hakates:

• Hejo - mängib väga agressiivselt ja vahetab pööretel kõrgust, siiamaani väiksematele kaladele rohkem huvi pakkunud lant; pakkunud võtte nii vihma kui päikesega, tundub selline univeraal olevat ... sellest värvivalikust oli varasemalt müügis ka natukene suurem versioon, mis toimis  veel paremini ...
• Poppel - lillaka tooniga, rekordlõhe toonud lant, lisaks ka paar viie kilost,  see lant on kui talisman pidevalt otsas, saanud kõvasti vett ja vilet ... kehtib ilmselt põline kalamehe tarkus - püüab see lant mis on otsas mitte see mis karbis:-)
• Poppel - kollakas rohekas toon, umbes samasuguste värvidega vobler (mille nüüdseks olen põhja jätnud ..) tõi suurima meriforelli; päris pidevalt vette teda ei saada, aga selline esimene "vahetusmees"
• Poppel - tumepunane ja must; juuli alguse värvid, kena kontrast vees, juuli teises pooles kolib landikasti tagasi; poppel on oma tüübilt ühtlase ja tiheda sammuga vobler, ei tõmble üle liia, hoiab oma joont ega tekita jamasid; läbi suve mängitav, vaid toone peab muutma
• Jässe - samad värvitoonid, mis eelmisel vobleril, natukene lillakat tooni lisaks veel sees; mängib hoopis teistmoodi kui poppel - agressiivne nagu hejo, kuid erineb sellega, et lööb kaootilist liikumist sisse, mistõttu kasutan teda ainult äärmistel ritvadel, muidu "sööb" teised landid ära ja keerab liinid sassi; toodab seda  mudelit Lasse nimeline mees, kes meiega samas kohas igal aastal püüdmas käib
• JAN - eelmine aasta sai soetatud hejoga sarnaste värvide pärast; meriforelle juba tõi koju, lõhet veel mitte; saab ilmselt sel aastal soliidselt mänguaega

Teised landid on juba rohkem varumehe tüüpi - saavad otsa vastavalt ilmale ja vee kõrgusele. Ja loomulikult tekib alati tunne, et seda õiget minu landikastis ei ole:-)

See aasta on tahtmine ära proovida veel kaks püügivarianti:

• juuli alguses "pleki" vedamine; kohalikud kasutavad ja töötab, ise olen siiamaani hoidunud
• juuli keskel ja lõpus, kui vesi madal ja soe, lõhe "lennuka putuka" järgi vedamine, pole proovinud, vaja  katsetada

Ohh, kolm nädalat veel ootamist ...

Pärnu jõgi 13. juuni 2013

Kolmapäeva õhtul tekkis lapsega plaan, et vaja teha lasteaiast poppi. Põhjus sai kiirelt välja mõeldud - peame minema Pärnu vanaema ja vanaisa vaatama. Mõeldud - tehtud. Neljapäeva lõunast panime neljarattalisele hääled sisse ja startisime.

Vanaisa oli meie tulekuks kõvasti valmistunud ning latikapüügiks ussid ja pudru valmis pannud. Poiss läks vanaemaga linna ja meie vanaisaga kalale.

Püügikohaks valisime kõige lähema, paarisaja meetri kaugusel majast oleva kõrkja ääre. Sõudebaasist ülesvoolu. Tegemist on isa lemmikkohaga, siit püüab ta iga suvi oma latikaid ja linaskeid.

See aasta ta veel oma suvist tuuri alustanud polnud ning koht oli sisse söötmata. Isa väitel ei tule latikas enne jaanipäeva niikuinii siia kanti ja pole mõtet putru jõepõhja käärima panna...

Lootuses, et aastad pole vennad ning kala hakkab varem võtma, saatsime siiski oma söödapudrud kell viis vette. Kaks põhjaõnge, üks söödatopsi ja teine ilma topsita, sisse ja ootama. Üks ritvadest paar meetrit rohust sügavama poole ja teine kohe rohu äärde.

Esimese viie minutiga kohe korralik võtt - keegi tõstis tina lendu ja vajutas kenasti paar korda ridvapitsi allapoole. Haakimine ja ei midagi... see jäi pikaks ajaks normaalseks võtuks, sest enamasti toimus väikeste kalades (ahven, kiisk, roosärg) ralli. Kusagil poole kaheksa paiku toimus veel üks võtt kuid ka see ei andnud tulemust.

Vahelduseks väikeste mudilaste õgardlikusele proovisin vahepeal püüda ussi asemel maisiga, kuid ainuke muutus, mis toimus oli see, et keegi ei proovinud enam seda õnge ...

Korraliku kala ei paistnud kusagilt tulema ja kella üheksaks oli meie mõlema kalapüügi isu otsa saanud ning seadsime sammud kodu poole.

Ilm oli soe (+22), tuuline ja pilves. Päeval jõgi kihas erinevates paatidest - nii kalamehed kui sportlased ajasid oma sõiduvahenditega edasi-tagasi.

Lainevabad hetked tekkisid alles õhtupoole. Koht ise oli üsna kole - kaldaäär oli igasugus rämpsu täis, tundus, et kõik kes kunagi olid sinnakanti sattunud olid oma panuse prügimäe tekkeks andnud.

Masendav:-(

Emajõgi, 09. juuni 2013

Kevadel, mai hakul, sai plaanitud, et prooviks kevadise Emajõe ära. Maikuust sai vahepeal juuni ja nii võib öelda, et kui ma lõpuks Emajõele jõudsin, siis oli väljas juba südasuvi. Ilm ilmaks, korra aastas peab Eesti ühe parema jõe ikka ära proovima.

Saabusime perega Varale kella kolmeks. Kiire kohv, paar võileiba ja võtsime Margusega suuna Kavastu poole. Kohale jõudsime kella nelja paiku. Kuna olen siinkandis käinud ainult rahvapidude (kevadine särjetapp) aegadel, siis oli mu üllatuseks RMK kõrval olev parkla pea täiesti tühi - vaid mõned autod koos treiladega. Kalda pealt tonkatajaid pole?

Seadsime sammud RMK majast Peipsi poole, kus vanasti oli kena laudrada. Nüüd seda enam polnud - ei tea kas oli lõkkematerjaliks ära põletatud? Laudraja asemel vookles väike mullarada. Vantsisime seda pidi edasi nii kilomeetri jagu ja valisime endale välja koha, kus kaldaäärne taimestik lasi kaldalt põhjakaid panna.

Kell oli alles viis ning päike paistis lagipähe. Kuigi ilmateade oli lubanud jahedamat suveilma, valitses õues siiski 23+ kraadine soojus. Päikese käes läks tunne peagi väga palavaks ja kui poleks olnud mõõdukat tuult, siis oleks olek väga kuumaks muutunud.

Kahe peale kolm põhjaõnge sisse, ussi ja maisiga ning peagi läks korralikuks ussitapuks. Ahven oli millegi peale väga tige ja õgis usse isuga. Enamasti mikroahven. Nii nad sõitsid tasuta kaldani, said konksu otsast vabaks ja läksid oma keskkonda tagasi.

Tund aega ahvenat, tekkis meeldiv vaikus. Kahjuks mitte kauaks - ahvena õgardlikkuse päris kiisk, kes jätkas pea samas taktis kui triibulised. Ja nii kuni kella kümneni välja, mil pillid kokku panime ning konstanteerisime fakti - südasuvi on käes ja suurema kala saamine ei ole enam nii lihtne kui kevadel.

Vähemalt sai suvine Emajõgi ära nähtud ja kõvasti sääski toidetud.

Soome reis 29. mai kuni 02. juuni 2013 video

Lühike videokokkuvõte toimunust:

Soomes 02. juuni 2013

Pühapäev.

Eilne varane hommik oli kontides ning seetõttu põõnasime kella üheksani välja. Öö jooksul olid pilved lahkunud ning taevas täiesti pilvitud ja tõatas tulla soe suvepäev.

Kuna meil oli õhtul laevale minek, siis suunasime paadi otse mere poole. Esimene peatus sai tehtud „soomlaste jigitamise augus“. Kordus täpselt see mis eile – esimesed visked randi äärele, korralik löök, kuid otsa ei jäänud ... ja siis Viljar võtab kõrvalt üle kolmese kala välja. C&R pika pusimise järel. Kuna lant oli korralikult kurgus, siis jääb sellele haugile „kurgu arsti juures käimine“ ilmselt pikaks ajaks meelda.

Järgmine peatus jõesuue.

Sedapuhku näris haug kenasti, kuid sortiment oli oluliselt väiksemaks läinud. Kilo ümber kalasid sai raputatud paadi äärest tagasi. Sõi haug selles kohas pea lõunani ja lõpetas siis kui lõigatult. Kummalgi meist õnnestus ka üks kohalutt jigi otsa meelitada.

Proovinud veel mõned viskepikkused edasi-tagasi, suundusime mere poole, punase poi äärde. Siin näris haugide järelkasv edasi ning vabastasime veel mõned kilo ümber olevad kalad. Ühegi suurema poisiga sedapuhku madistada ei õnnestunudki.

Tüdinesime neist punnidest ja suundusime koha trollima. Üks korralik võtt, paar tõmmet ja läinud ta oligi. Edasi vaikus. Peagi ohverdas Viljar oma värskelt ostetud jesse „kännuvanale“ ja lõime lõplikult haugile ning kohale käega.

Viimase tunnikese otsustasime latikat tonkatada. Esimene peatus „soomlaste augus“ ei andnud midagi peale kiiskade; teise peatuse tegime mõned kildid ülesvoolu, poolel teel mökki. Üks poole kilone latikapoiss ja ohtralt igasugust prügi. Ja siis oligi meie aeg läbi ...

Kokkuvõtvalt kogu reisi kohta:

• haugi kõvasti, haug ikka veel kudemata (vesi suudmes ca 16 kraadi, jões peale vihmasid 19-20); kala enamasti jõesuudmes, kenad poisid ka jões, aga seal üksikud;

• Kohaga kehvasti – vaid punnid;

• Profiriistadega trollijaid jõel veel ei näinud, amatööre oli meile seltsiks juba hulgim;

• Latikas on oma toimetamised ära toimetanud, rohus üsna vaikne;

• Ilm üldiselt päikeseline ja soe (enamasti 20+), vaid üks tõsine vihmapäev

Soomes 01. juuni 2013

Laupäev. Puhkepäev ja kell 6.15 äratus :-) Eile sai otsustatud, et teeme ühe korraliku kalapüügi, mis algab ikka hommikul mitte ennelõunal ...

Seekord jokutamist polnud, asjad kokku ja veele ning otse suunaga mere poole. Vahepeatusi ei teinud, kuigi hoog tuli vahepeal maha võtta. Väike kits ujus üle jõe otse meie eest läbi ja põrutas hirmunult metsa. Hea märk?

Püüki alustasime eilsest tonkatamise kohast. Ilm oli ilus ja soe, kuid pilved aina lähenesid maa poolelt. Tänaseks oli ilmateade lubanud terve päeva vihma ja tundus, et sellest ei pääse.

Esimesed visked randi äärele andsid kohe võtu. Paar viset vahet ja uuesti võtt, kuid otsa ei jäänud. Viljar pommitas samal ajal jõe keskpaika ja venitas ühel hetkel ca 3 kilose välja. Mõnda aega nägime veel vaeva, kuid jõe suue kutsus ja põrutasime edasi.

Juba kaugelt jõe pealt paistis suudmes mingi imelik monstrum olevat. Kohale jõudes selgus, et ankrusse on pandud suur purjelaev, mille mast on langetatud ja ühes pardas on auk. Ilus laev oli ilma peremeheta ja mõjus pilvises ilmas kui mahajäetud piraatide laev.

Jõudnud mere äärde, punase maja alla, saime vaevalt mõned minutid püüda, kui taevakraanid lahti läksid. Algus oli hoolimata ilmast paljulubav – kala andis märku, kuigi otsa ei kippunud jääma. Kuna pruunikas toon ei andud tulemust, otsustasin värve vahetada. Heledamad, kärtsumad läbi mängitud panin hõbedase lilla sabaga silikooni otsa. 

Samal hetkel hakkas müristama ja sadu läks väga tugevaks. Äike ehmatas meid täiega - pilv oli osanud meie külje alla jõuda nii märkamatult, et esimene sähvatus ja kõu ilmutasid meist vaevalt poole kilomeetri kaugusel.Esimene mõte oli, et vaja pageda punase maja alla varju. Vaadates uurivalt ringi ja Viljariga mõtteid vahetades oli keegi korraga jigi rabanud. Alguses tundus, et tegemist on väikese kalaga – kerged ja tihedad tõmbed ja andis ennast üsna lihtsalt paadi poole vedada. Olles umbes pool teed läbinud „istus“ kala korraga paigale. Kinni millegi taga? Vaikselt sikutades tuli sammukese edasi ja jälle kinni. Siis sain aru, et tegemist ei olegi päris väikese poisiga... Korralik kala spinna otsas, pikne samas ümberringi löömas ... Jätsime pagemata pilve eest ja väsitasin kala edasi.

Ühel hetkel ta keeras pinnas, paadist viie-kuu meetri kaugusel. Tundus ilus, aga mitte väga suur. Ja siis läks sööstmiseks – viisteist meetrit eemale, venitasin tagasi, haug uuesti viisteist meetrit ja venitasin jälle tagasi. Paar korda ronis paadi alla, kuid õnnestus ta sealt tagasi meelitada.

Kulus veel paar minutit, kui õnnestus kala kahvaulatusse meelitada. Haug oli ilmselgelt meie kahva jaoks liiga suur, aga kuidagi tuli ta siiski veest välja saada. Esimene katse kahvata saba poolt lähenedes lõppes järgmise sööstuga paadi alla ... ja hetk hiljem nöör lõtvus.

Tõmbasin landi välja - jigi konks oli täiesti sirge. Ilmselt olin alguses liialt sidurit peal hoidnud, kui teda „kännu“ tagant välja sikutasin. Hea, et vähemalt koha ei olnud, oli esimene reaktsioon ning väga pettumust ei tundnudki. See tuli hiljem...

Mõni aeg hiljem, olles paadi paar viskepikkust allavoolu sättinud, tuli otsa järgmine korralik poiss. Jällegi hea võitleja, pikalt siduri kärri ja lõpuks kahvas.

Hiljem, lõuna ajal mökkis kaalusime poisi ära ja tulemuseks 5.4 kg. Ja siis saabus arusaam, et kui see „punn“, mis mahtus kenasti kahva, oli 5.4 kilo ning selle ära läinud haugi jaoks oli see kahv lootusetult väike, siis pidi ta ikka päris kopsakas olema. Hiljem saunas „määrasime“ pääsenud kala kaaluks vähemalt 7-8 kilo ... et siis oleks ikkagi uus haugi isiklik rekord olnud. Krt ...

Jätkates samas kohas õnnestus veel paar kolme kilost poissi välja võtta ja mõne kenama kalaga kätt proovida. Närisid nad hommikul „vale mootoriõli“ (pruun). Kala võttis harva, aga kui võttis olid korralikud poisid.

Enne lõunat võtsime suuna tagasi mökki – Viljar läks „koju“ tööd tegema ning kalu fileerima. Mina ootasin suurema vihma lõppemise ära ja sättisin ennast tonkatama.

Alustasin kümne märgi juurest, kus valitses täielik vaikus. Istunud pool tundi ilma võtuta, tüdinesin ning võtsin suuna saare juurde. Ka seal kordus sama – valge kala ei toitunud üldse. Isegi kiisk mitte. Ilmselt oli müristamine „isule“ oma jälje jätnud. Olles pea tund aega ilma ühegi võtuta istunud tegi lõpuks väiksem kala suu lahti. Aga latikas mitte.

Kella viie aeg oli Viljaril töö tehtud ja suundusime uuesti mere poole. Alustasime trollimisega koskineni võrgu augu ja ilusa maja vahel. Viisteist minutit tiksumist - ei ühtegi vobleri himustajat. Egas midagi edasi.

Järgmisena põõsa alune. Sõitnud kajaloodiga august üle leidsime kena kala (koll?) põhja lähedal ja sättisime ennast ankrusse nii, et saaksime oma jigid temast mööda ujutada. Jälle veerand tundi proovimist ja jälle sama tulemus – ei ühtegi võttu. Sõitsime kajaloodiga uuesti sellest kohast üle, kala ei olnud liikunud. Kui ei taha, siis ei taha ... loobusime temast ja sõitsime mere äärde.

Jõudes jõe suudmesse avastasime, et meie hommikune koht oli hõivatud. Kaks soomlased mässasid seal haugidega.

Egas midagi, panime ennast sadakond meetrit ülesvoolu ja tegime algust.Esimene peatuspaik andis peagi Viljarile 3.8 kilose. Teine peatus,, natuke väiksem kala. Minul hommikuse tegija „pruuniga“ ei miskit, Viljarit toitis aga „kloun“.

Jonnakalt otsustasin värvi mitte vahetada ja peagi see anomaalia muutus. Pruun hakkas uuesti võtte andma. Suurim 3.2 kg, üks paarikilone veel külmakasti ja päris mitme mõne kilose kalaga sai jälle pikalt mängitud. Kuna meie limiit oli ammu täis, siis on isegi hea, et neid paati tõstma ei pidanud.

Haug võttis isukalt, kuid meie isu oli selleks korraks otsas. Panime veel korraks paadi trollimise reziimile, mis andis ühe haugi, kuid nagu ikka mitte ühtegi märki kohast. Edasi kodu poole...





Põõsa juurest möödudes loodisime augu üle. Suur kala oli lahkunud. Tegime veel paar kontrollviset ja sõistime mökisse saunatama.

Kokkuvõtvalt:  ilm oli väga kehva, sadas enamuse päevast, vahel väga tugevasti ja äike oli kogu aeg käeulatuses;  alles õhtul selgines. Suur haug näris päris kenasti. Tegijaks osutus „vale mootoriõli“ (pruun). Koha ikka ei ole.

Soomes, 31. mai 2013

Hommikul kell seitse kukkus naabri koer karjuma ja ajas une ära. Tõstsin jalad voodist välja ja panin kohvi hakkama. Kuna kell üheksa pidin mökki peremehega kokku saama, siis oli ootamatult palju aega. Pisuke mõttepaus ja tassisin paadist landikasti tuppa - varahommik on paras aeg landikastis pisut korda luua:-)

Peale peremehega kokkusaamist käisime linnas bensiini järel, täiendasime kalastuspoes landivarusid ja seejärel läksime kalale. Kell juba 11 kui peale saime.

Suund merepoole, otsustasime tee peal uusi kohti uurida. Liikusime "kümne" harust allavoolu ning pool kilti enne  suure jõe suuet, ühe lagunenud maja juures, tegime kontrollpeatuse.

Sügavust oli selles kohas küllaga, nelja meetri ligi ja tundus igati jigitatav koht. Läks proovimiseks. Esimese paari viske järel käis keegi otsas, kuid lahkus enne ennast näitamata. Seejärel pliiatsipikkune haugipunn.

Pildusime edasi, kui Viljaril lõi paadi kõrvalt korraliku pauguga kena kala otsa ... kuid pudenes seegi. Seejärel tekkis vaikus. Kammisin ükshaaval kõik suunad läbi, kui ootamatult ülesvoolu visates, kohe peale landi vette langemist,  poole kilose ahvena otsa lõi - võtsin ära, lootuses päeva peale veel mõned saada. Tampisime seejärel mõlemad sama suunda, lootuses ahvenaparv käima ajada, aga kahjuks seda ei juhtunud.

Vahetasime paadi asukohta viskepikkuse jagu üles poole ja kordasime kogu protseduuri. Kala aga siin polnud. Liikusime edasi, enne suubumist suure jõe harusse, kivide juures, panime uuesti ankrusse. Esimese viske järel võtt, kuid jälle kukkus kala otsast. Viljar pani samasse suunda ja tõmbas kilose haugi paadi kõrvale. Paadis me talle kohta küll ei leidnud ja saatsime tagasi.. Proovisime edasi ja saime mõned väiksemad ahvena togimised ning peagi võtsime suuna mere poole.

Põõsa all kohustuslik kontrollpeatus. Sedapuhku vastaskalda all.  Ja järjekordselt ilma ühegi võtuta. Siin ei ole kala...

Järgmiseks peatuseks valisime mõnisada meetrid põõsast allavoolu oleva augu, kus eile korraliku haugi välja trollisime. Sättisime ennast ankrusse nii, et ise olime viie meetri sügavuse peal ja meist kümme meetrit eemal hakkas pihta mõnekümne meetri pikkune sügavik, kus veel sügavust pea 9 meetrit.

Koht huvitav ja kohe läks ka meil huvitavaks. Esimene vise ja Viljaril keegi lõi. Loopisime edasi ja siis käis minu ridast kentsakas võtt läbi - kala mitte ei toginud või haaranud, vaid lihtsalt "vajutas" kaks korda järjest. Imelik. Latikas? Loopisime edasi ja lõpuks saabus ka tulemus - Viljaril 3.9 kg haug, "klouniga".

Proovisime veel edasi, aga rohkem võtte ei järgnenud. Olles juba piisavalt vett piitsutanud otsustasime järgmiseks trollimise kasuks. "Jessed" otsa ja vaikse hooga mere poole. Järgmise kildi jooksul võtsime paati kolm haugi, mis kõik külmakasti läksid. Kalad ei olnud just suured, poolteist kuni kaks kilo, aga vaesel ajal kulub marjaks seegi...

Kui siiamaani oli puhunud tuul idast, siis kella kahe paiku keeras tuul suuna läände ja tugevnes. Jõgi kattus lainetega, millel mõnel juba jänes peal. Sellise lainege jigitamine ei tundunud just eriti meelitav tegevus ning seetõttu keerasime paadinina ümber ja trollisime ülesvoolu tagasi. Veel üks haug jõudis paati tulla enne kui jõudsime vanasse kohta tagasi. Proovisime natukene jigidega ning kuna võtte ei olnud tõmbasime paadi kaldasse ning panime tonkad sisse.

Mina tahtsin latikat püüda ja Viljar proovis kalatükiga koha. Loodiga sügavikust üle sõites näitas korralikult kala all ja saatsin oma ussid mõõdetud kohta teele. Mõne aja pärast pidin konstanteerima tõsiasja, et õnneks väikeseid kalu usse hävitamas polnud, kuid ka latika võtte ei järgnenud. Kuni paarkümmend minut hiljeme selle õige liini üles leidsin ja kaks latakat välja tõstsin. Mõlemad alla kilo kalad ja väljanägemiselt lausa hirmsad - tumedad kui mõni rabajärve ahvenad.

Kui hommik algas meil palava ja päikesega, siis päevapeale hakkas vaikselt pilvi koguma. Ja mingi hetk tonkatades avastasime, et meist kolmest eri suunast on ähvardavalt lähedale jõudnud tumedad pilved, milledest ka aegajalt müristamist kuulda. Olime suhteliselt pahas kohas äikesse kätte jäämiseks - kusagile poleks olnud varjuda - ja seetõttu panime mootorile tuurid sisse ning sõitsime kiiruga ülesvoolu.

Nagu ikka on hirmul suured silmad ning ka sedapuhku ei kippunud need pilved otse meie peale tulema ning seisid jonnakalt ühe ja sama koha peal. Nähes, et midagi hullu ei juhtu, võtsime peagi kiirust vähemaks ja liikusime mõne aja pärast trollides edasi. Viljar korjas ühe kohatati välja ja kohe seejärel hakkas suuri vihmapiisku taevast pudenema. Kiirus uuesti üles ja pilve alt plehku.

Saimegi sajust eemale ning suundusime hommikustesse kohtadesse. Proovisime seal paaris kohas, saime mõned võtud, kuid mitte kala, enne kui uuesti sadama hakkas. Edasi ülesvoolu, vihma eest plehku. Sedapuhkus aga tilkus pilvedest kogu aeg edasi. Proovisime veel kümne märgi all ja saare taga ning siis tulime mökki.

Viljar läks kala puhastama ja mina otsustasin ilma edasi trotsima minna. Suundusin tagasi kümne märgi juurde. Samal ajal hajusid pilved ja vihm lõppes. Päike tuli välja ja tuul rauges. Jumalik ilm õhtuseks tonktamiseks.

Panin ankru sisse sügava peale, voolu sisse, eesmärgiga saata ussid veealuse kõrgendiku taguses oleva augu äärele. Paadist nii kümne meetri kaugusele. Ussid otsa, vise, käed loputatud ja ritv hakkas sujuvalt edasi tagasi kiikuma. Ootasin natuke ja haakisin. Nagu kännu taga ja siis hakkas vaikselt vastu voolu minu poole venima. Latikas tegi  voolus päris mitu sööstu enne kui ta lõpuks kahva venitasin. 1.85 kg.

Kogu see toimetamine ja kala külmakasti toppimine oli üsna mürarikas ning seetõttu pole midagi imestada, et kui uuesti ussid tööle saatsin, enam järgmist latika võttu ei järgnenud. Latakad olid eemale läinud ja andsid ruumi nurgudele.

Tunnike hiljem tuli parv tagasi ning poole tunniga sai välja võetud veel kuus latikat. Sedapuhku enamused väiksed - poole kilo ja kilo vahele. Ühe 1.1kg võtsin siiski ära.



Pool üheksa sai kalapüügipäev lõpetatuks loetud ja Hannu juurde sauna mindud.

Kokkuvõtvalt:  haug aktiivsem kui eile, kohaga lood kehvad, latikas näris küll. Päevitada sai kõvasti. Kesksuvine tunne.