teisipäev, 30. aprill 2019

SKP_30. aprill 2019

Nüüd ta siis on käes. Puhkus, kaua oodatud puhkus. Ja pikk, lausa 34 päeva. Ehk siis peaaegu et viis nädalat. Ja see kõik on planeeritud kalapüügile. No võib-olla päris mitte kõik päevad, aga suuresti kõik päevad. Vähemalt plaani järgi.

Algne plaani skelett näeb välja selline. Paar päeva ajaks veel vimba taga. C&R sest kuivatamise norm on ammu täis ja midagi muud sellest kalast teha ei tohi (naise kirjutamata seadus nr.2). Nädala lõpuks läheme Tõnuga Soome. Iga aastane haugipüük, mis tavaliselt nädala kestab võiks sedapuhku kesta näiteks kaks korda kauem. Aega ju on. Püüan kuni tüdinen. Tõnn ilmselt laseb vahepeal lihtsalt jalga. Selle asemel näeb ilmselt teisi nägusid, mis mökkist läbi voorima hakkavad.

Lisaks haugile jääb seekord aega ka pika kaikaga vehklemiseks. Tahaks mõnda paarikilost latikat 8 meetrise Stellaga venitada...

Peale mai keskpaika kodumaile tagasi tulles peaks kogu sellest jandist ilmselt paar päeva puhkama, äkki isegi midagi kasulikku tegema (panen selle lause siia igaks juhuks, äkki naine loeb, siis teab et ma ei kavatse 34 päeva lihtsalt õhku haihtuda lasta:-). Igaks juhul peaks mai teises pooles lõuna poole kolima. Linaskid ja karbid on Margusel selleks ajaks kindlasti ketti pandud ja ootavad välja võtmist. Ja Emajõge võiks ka ju vaadata, päevi kaks näiteks. Äkki mõni uss komberdab konksu otsa...

Enne kui kuu läbi hakkab saama, võiks veel kaugemale lõunasse vaadata. Juba aastaid oleme Tõnuga rääkinud säga püügist. Paremat võimalust selle katseks annab leida ja nii ei teeks paha konksude leotamine mõnes Läti jões. Seda enam, et soojade ilmade puhul vaja ju odavat õlut ka ju juurde osta:-)

Ja kui mingi aeg lõpuks jälle koduigatsus peale tuleb siis tahaks ostetud paadi (Lenna) ka vette lasta ja Pärnu jõe nüüdseks olematust Sindi paisust üles sõita.

Selline plaan siis. Lihtsustatult - kalapüük, kalapüük, kalapüük... Ehk koondnimega Suur Kalapüügi Puhkus (lühemalt öeldes SKP). Tööjuures vaatasid kõik kaasatundva pilguga, et miks peaks keegi kuu aega lihtsalt kala püüdma...et kui igav ja mõttetu ajaraiskamine... ilmselgelt liigitati mind "kruvid logisevad" kategooriasse. Noh vaatame, äkki läheb igavaks ka, aga isu peab täis püütud saama!

Läheb lahti. Stardipositsioonil on kehakaaluks 71 kilo ja entusiasm täiega laes. Õppides parimalt puhkajalt (poeg!), olin juba kell 7.10 üleval, et mitte sekunditki puhkusest raisku lasta:-)

PS! Mehis Soomes juba ees ja esimestele kaladele pihta saanud. Nüüd jääb vaid loota, et ilm ikka halastab ja oma prognoosi pisut soojemaks muudab. Hetkel tundub küll jääaeg tulevat ...4-6 kraadi sooja ja tuult.


pühapäev, 21. aprill 2019

Jalutuskäik looduses, 21. aprill 2019

Pühapäeval ei olnudki plaanis kalale minna, aga poiss va sunnik põõnas lõunani välja, kuigi pidime pool päeva palli väravasse ajama... Ise olin juba kella üheksast üleval ja kui kontrolltonka otsast ühe 750 grammise vimmapoisi ära korjasin, siis läks hammas verele ja otsustasin päikeselist päeva mitte päris raisku lasta. Läksin mõneks tunniks uitama. Autoga ikka.

Esmalt vana maja varemete alla. Pool tunnikest. Paar särge. Seejärel Vigala silla alla. Ka pool tundi. Särg ja vimb. Tuul aga nii rõve, et pagesin minema, kuigi kala tundus seal olevat... Järgmisena Rumba alla kahe jõe risti, kus tuttav vene mees juba ees passis. Sump kala täis, hommik oli hea olnud. Seadsin ennast ta kõrvale ja kangutasin järgmise kahe tunni jooksul 11 vimba välja. Tegelikult küll 1.5 tunniga, sest viimase tunni passisin niisama...

Vimb nagu juba tavaks täiesti keset voolu. Tahtis kõvasti pidurdamist ja mängitamist. Vahepeal vastaskalda omad mind vist lollakaks pidasid - lasin ühte ja sama kivitagust mitu korda järjest, tehes triivi pikkuseks vaid paar-kolm meetrit. Aga toimis see lollitamine, vimb ära laksas enamasti.

Peagi lasin jalga ja võtsin üheksa vimba Katti onule kaasa. Kui nii tihedasti kala juba võtab, siis vaikselt selle püügi väärtus ka devalveeruma kipub. Liiga palju ei ole kunagi hea.

Mõned tähelepanekud kolmepäevasest vimmapüügist.

Pisut varustusest mida viimase kolme päeva jooksul kasutasin. 

Kõik päevad püüdsin suhteliselt raske kuldse kirbuga. Too oli seotud 25cm lipsu otsa. Sellise raskema kirbuga on hea voolus pidurdada - raskem keha vajub veemassist läbi ja jõuab ikka üsna põhja ligi isegi suurel pidurdamisel Arvestades, et püüdsin 8 meetrise Stella ridvaga, siis oli sellega päris mugav praktiliselt jõe keskelt suurema voolu sees kirpu mängitada. Pika lihtkäsika eelis seisneb just mängitamises ja voolus on see alati oluline. Miinuseks on muidugi läbitava teekonna pikkus.

Mängitamisest.

Enim kasutasin lihtsat ja ühtlast pidurdamist, st. sööt liigub natukene aeglasemalt kui vool. Aga sageli toimisid erinevad variatsioonid. Näiteks vise risti üle jõe nii kaugele, kui tamiil võimaldas, seejärel ritva paigal ja tamiili pinges hoides liikus kirp risti üle jõe minu kaldasse tagasi.Või siis vaikne jõnksutamine, lastes kirbul natuke loomulikult ujuda ja siis natukese stopata ja siis uuesti. Paar kala sain ka nii, et hakkasin vaikselt kirpu lausa vastu voolu venitama. Igal juhul tundus igasugune liigutamine moes olevat:-)


Eriti oluline.

Millegipärast teeb vimb aeg-ajalt vaid väga vaikse tõksu korgile, jättes söödu  ära võtmata. Kui selle märguande aga maha magasin ja suvaliselt edasi triivisin, siis see kala oli kaotatud... Kui aga märkasin, siis saatsin kirbu samale liinile tagasi. Üldjuhul too paari-kolme triivi järel ikkagi lõpuks ära laksas. Mitmel korral pidi tõsi küll proovima erinevaid sööda serveerimise viise.

...

Nüüd siis jäänud veel vaid kuus tööpäeva Suure Kalapüügi Puhkuseni!

laupäev, 20. aprill 2019

Rumba all, 19-20. aprill 2019

Külm aeg sai nüüd mööda. Ootamatult pikk oli see. Jõevesi jahtus lausa kolme kraadini maha ja sellise veega kala ei liigu, istub sügavas augus ja nokib nina... Vesi kukkus ka kolinal, jõudes suureks reedeks Kasaril +50 ja Vigala peal +85 peale. Teiste sõnadega oli jõe tase maja all pea-aegu et kraavi ääreni ära laskunud.

Ain lubas laupäeva hommikul kalale tulla, aga kuna töönädal oli selline ... keeruline ... siis mis saab olla parem puhkus tööst kui kalapüük ja nii ma ei raatsinud reedet raisku lasta:-) Nii olingi vabaks antud päeval enneolematult tragi. Juba kella viieks hommikul autoga jõe ääres ja kand ning varvas suund püügikohta. Väljas pessimistide meelest pime, optimistide arvates peaaegu et hämar :-) Alles siis hakkas vaikselt valgenema, kui jõgede risti korgi jõe poole teele saatsin. Ja ega ma esimest võttu ka ei näinud, ühel hetkel lihtsalt haakisin ja seal ta oligi. Esimene vimb.

Kõik oli käinud kuidagi kiirelt ja ootamatult kergelt. Tavaliselt ei pruugi aga kiire start sugugi mitte hea päeva näitajaks olla - ennegi ülejäänud päeva nullitud... Seekord läks aga teisiti:-)Esmalt suutsin närvi ajada ühed lasnamäelased. Peale teist vimba, mis päevavalguses oli lisaks solistamisele ilmselt ka nähtav, pani üks neist padavai auto juurde ja mõni aeg hiljem ilmus täispuhutud kummikaga lagedale. Ei mitte kumminuku vaid kummipaadiga. Järgnes dessant minu valdustele. Üks neist vallutajatest läks peale maandumist viisakalt allavoolu eemale, teine surus end minu külje alla...

Peale kolmandat vimba järgnes lisaks maabunud laevastikule pommitajate laine. Kõike teise kalda püüdjad otsustasid järsku kala minu jalge eest püüda. Vähe tüütud tegelased olid. Pangestasid hoolega, õnneks tulutult. Mul aga...põhimõtteliselt pidin terve päeva kuulama juttu, et kala ei ole, ta ei võta ja et ainult teise kalda all  olev mees saab midagi. Paganama hästi on ikka ülejõe jutud teisele poole kuulda.

Kella üheksani töötas kõik kui õlitatult. Vimba tuli, särge tuli. Püüda oli lust ja lillepidu. Selleks ajaks kui päike juba ka korralikult sooja hakkas andma, kippus ka võtt vaikselt raugema. Pisitasa, tasahilju, aina rohkem hakkas tekkima kontaktivabu triive. Õnneks korvas ilm kõik - päike paistis, tuul puhus põhjast, teiste sõnadega minu selja taga oleva võsa pakkus korralikku tuulevarju ja nii olin juba enne lõunat t-särgi väel. Teisel pool jõge olevad mehed, aga vammustes ja korraliku tuule käes.

Lõuna paiku käis justkui heureka peast läbi. Kui sinnamaani olin kangekaelselt söödetud tsooni triivitanud, siis mingi hetk märkasin miskeid sulpse kiire voolu seest ja kolisin oma korgi sinna üle. Ja järgnes kolm võttu järjest ühe ja sama koha pealt. Kolm vimba kolisin sumpa teiste juurde. Vimb oli päevaseks ajaks voolu ära kolinud. Päeva peale õnnestus mõned sealt veel välja noppida.

Kella kahe paiku helistas Ain ja tegi peale kõnet oma algsesse päevaplaani muudatused - hiline õhtune saabumine asendus varasema kohale tulemisega ja sellele lisandus ka õhtune kalapüük. Minu jaoks oli see ainult hea uudis, sest selleks ajaks kui Ain kella viieks kohale saabus, olin ma juba paar tundi ilma karastava joogita lõõmendava päikese käes küpsenud. Huhh, kui healt maitses kesvamärjuke.

Õhtune võtt jäi aga nõrgaks. Mingi kella poole kaheksani oli sisuliselt vaikus, kui särge mitte arvestada ja alles siis tegi vimb alles suu lahti. Kuna mul oli vaja veel õhtul pisut tööd teha, siis tulin kella kaheksast ära. Ain jäi pimedani passima ja sai selle aja jooksul 5 vimba.

Mul terve päeva peale 116 särge ja 21 vimba. Särg lendas kõik tagasi (saan aru et Lasnamäel ma enam eriti oodatud inimene pole, hea kui üle kupli ei saa...), vimbasid ka kõiki võtma ei hakanud. Kalad tuli ju autoni ka tassida...

...


Hommikust püüki plaanisime alustada hiljem. Äratus pidi kell kaheksa olema. Kaks päeva napakalt vara ärgata ei tundunud just ahvatlev mõte... Kella poole seitsme paiku kuulsin aga Aini vaikselt välja hiilimas ja sain ma jah lasta tal salaja vimbasid maja alt katkuda:-) Nii tõusin ise ka üles ja kella kaheksaks olime juba jõgede ristis.

Päeva plaan oli lihtne. Kuna päev varem sai vimba enam kui küll ning meie püügipaik hilise saabumise tõttu hõivatud, siis pidime minema avastama  uusi paiku. Võtsime suuna jõgede ristist allavoolu ja käisime terve päeva peale neljas erinevas püügipaigas õnne katsumas.


Esimene selline mittemidagi ütlev. Sügavust nii meeter kakskümmend. Vool ühtlane. Põhjus miks paik sai valitud oli lihtne - üleval pool oli kerge kalda nukk. Lisaks olid vees kerged pöörised mis vähemalt särjele peaks sobituma. Peibutussööt sisse ja läks püügiks.

Särg oli kohe platsis. Esimese poole tunniga oli neid oma kümme tükki käest läbi käinud, sealhulgas ka üks rookas. Vimba aga ... lõpuks üks tuli, järge aga mitte. Ei aidanud söötmine, ega erinevatel liinidel mängitamine. Proovisime pisut ülevalt ja ka alt poolt, aga ei miskit. Pidime juba ära minema, kui teise vimma otsa komistasin. Peagi aga viidikas alla tuli ja lõpuks ikka edasi kulgesime.

Järgmisena paik, mis juba lubavam. Jõgi tegi kerge S-i ja nii võtsime esimese parempoolses pauna ääres istet. Pettumuseks oli aga see, et voolu sisuliselt polnud. See-eest aga sügavust juba rohkem. Üle kahe meetri. Ikka konkreetne auk ju. Panime sööda sisse ja viie minuti pärast oli mul korraks vimb otsas, aga ära kukkus. Seejärel särg ja ... viidikas. Täiesti uskumatult leilis viidikad olid. Tüütud korgi kergitajad...

Tunnike hiljem, kui juba järgmise koha peal mõtlesin, tuli teine vimb. Ja siis uuesti viidikas. Kannatasin veel kümme minutit ja siis võtsin ridva selga ning läksin allavoolu. Esmalt paarikümne meetri kaugusele, siis veel teist samapalju otsa. Jõudnud teise peatuseni, sain vaevu korgi vertikaalsesse asendisse, kui too kohe üles upitati.Vimb. Vehkisin Aini kätega kohale, ise samal aja vimba väsitades. Tuleb siis Kohila lätlane otse mu "mantlisse puurima" ja koheselt ka vimma välja katkub. Huhh, milline äge koht, tunne selline, et nüüd hakkame kakkuma... ja siis tund aega, mitte kui midagit. Ok viidikas oli.

Tunnike hiljem otsustasin minna veel paarkümmend meetrit edasi, teisele poole põõsast. Vise. Siis teine. Ja kolmandaga, millega jõudsin lõpuks ometi mingi voolu moodi asja juurde, kergitati kork närvilise jõnksutamisega üles. Vimb. Uus vise ja teine ka. Ning siis... kolm korda võib arvata .. tunnike vaikust, mille lõpetas üksik särg.

Kella kahe paiku pealelõunal sai võetud suund tagasi auto poole. Proovisime õnne sonni vastas olevas augus ja sain veel ühe vimma. Koht püügiks üsna "kitsas", sest vastaskalda magasid kolm venelast. Ühe tonka kelluke helises praktiliselt tunnike järjest, enne kui üks "äraküpsenu" suvatses ärgata...

Ain selles püügipaigas ühe haugipunni kirbu otsa meelitas. Kala nähes, teadsin kohe, mis laul peale püüki lahti läheb:-)

Kuna seltskond polnud just kõikse ... lemmikum... siis vahetasime veel korra püügi paika, suundudes jõgede risti kiire voolu peale. Miski mu sees  ütles (ma pakuks et kogemus, aga Ain parandaks selle kindlasti sõnaga "kobadus":), et kala on kiires voolus ja sinna me ka suundusime.

Meie tavaline püügikoht oli küll hõivatud, kuid allavoolu oleval lõigul kannatas püüda. Ritv käis küll pidevalt vastu peakohal olevaid oksi aga ... esimene triiv ja vimb. Viis minutit hiljem teine. Peagi kolmas. Ühesõnaga õhtupooliku veetsime me seal, kuni kella seitsmeni välja. Vahepeal lahkus meie püügikoha vallutanud venelane, olles samal ajal vaid paar särge saanud. Kingituseks jättis meile jõekaldale vedelema plastmass ämbri kaane - aitäh, see ju puhtast loodusest pärit ese, sobib imeilusasti meie püügipaika nagu...

Seitsemest tulime ära. Väsinud, praetud, aga rahul. Vähemalt mina.

Mul kokku nn uute paikade avastamise päeva peal 19 vimba ja vaid 30 särge - täna neid särglasi kuidagi vähem, kui päev varem,  ei tea kas juba koevad? Ainil 4 vimba, aga no kuna temal ju haug (pakun, et nii kuu aja pärast toimuvates vestlustes peaks selle kala kaal 2 kilo vähemalt olema:-), siis ta loomulikult võitja. Väga lahedad kaks päeva olid!

PS! Vesi soojeneb kohutava kiirusega. Kui reede hommikul oli see (Vigala jõe andmed) 7.5 kraadi, siis laupäeva õhtuks oli see juba üle 10 kraadi.Ilm: põhja tuul, päeval kuni 16 soojakraadi, päike, päike ja veelkord päike. Õhurõhk oli langustrendis 775->770>768 mm.


pühapäev, 7. aprill 2019

Rumba all korgiõnge hooaega avamas, 06. aprill 2019

Ei mäleta, et oleks kunagi aprilli alguses sääski ringi lendamas näinud. Täna oli selline päev, et sai see ära nähtud. Lisaks ka liblikad, aga need nagu tavaliselt ikka vähegi soojema päevaga kohe välja tulevad ja ka selle aasta esimesed krooksuvad konnad. Teisi sõnu oli ropult soe ja kevadine päev, mis sai täisulatuses vee ääres ära veetud.

Alustasin juba enne päikesetõusu. Ain oli veennud mind õhtusele püügile minema ja nii tahtsin vara hommikul luurel ära käia, päeval muid asju teha ja siis õhtuks uuesti tagasi minna.

Tatsasain erksal meelel veel pimedas oma pika jalgsi teekonna ära. Väljas oli nii pime, et isegi loodusemärgid olid kahtlaselt loetavad - viis-kuus valget laiku panid padavai metsakõrval minust hooga mööda. Näed, nüüd ei teagi kuidas neid märke tõlgendada, et kas olid ikka kitsed või äkki hoopis jääkarud ja mis nende märkide erisus oleks:-)

Kohale jõudes sööt sisse ja vapralt sauna seinal talve üle elanud Stella töökorda. Selleks hetkeks hakkas vaikselt valgenema ja Rumba tee muutus kui kiirmagistraaliks. Riburada pidi vurasid kümmekond autot mööda. Tavatult tihe liiklus.  Oleks ikka viimane aeg kaaluda selle tee neljarajaliseks asfaldiribaks muutmist... Enamus kulges sügava peale, aga vaikselt tilkus ka vastaskaldasse püüdjaid juurde ja jõeäär täitus meestega.

Algus oli paljulubav. Esmalt kargas kuldse kirbu ja kärbsevastsete otsa üks vimb, siis paar särge vahele ja teine vimb. Erilist võtmist polnud, aga igav ka just mitte. Enamvähem iga viienda triiviga sai keegi närvi aetud. Seis hakkas tasapisi särgede kasuks muutuma, kuid enne kella kaheksat sain siiski veel kaks vimba kätte.

Päike tõusis üha kõrgemale ja temperatuur kasvas mühinal. Tasapisi sai vammuseid maha võetud. Järgnes sõna otseses mõttes kaheksa tundi praadimist aeglasel tulel, sest ennelõunal andis Ain teada, et ta ikkagi ei tule. Vabanduseks rääkis midagi naelast, jalast ja erakorralisest meditsiinist. Kuidagi suutis ta need sõnad ühte lausesse vormida ja mingi oletusliku vabanduse välja võluda. Ma ise kahtlustan küll, et kaotuse hirm tuli peale:-)

Umbes samal ajal oli võtt ka sootuks lõppenud ja kratsisin kukalt - ei viitsi vist ikka edasi tagasi vantsima ka hakata - ja nii jäi planeeritud päevane paus plaanist välja. Kalkuleerisin oma võileiva ja õlle varud üle, läksin tarbimisel üle säästureziimile ja päevitasin edasi.

Kell kolm toimus virgumine. Särjeparv maabus merest ja solistamine mõlemal kaldal läks lahti. Kõva andmine käis pea kolm tundi järjest, rahunes siis tunnikeseks ja tegi seitsme paiku veel tunnise laine. Mida aeg edasi, seda kenamaks läks ka kala sort. Sekka lõi juba 300-400 grammiseid isendeid. Vimb aga ... kella poole viiest sain ühe ja poole kuuest teise. Rohkem aga ei midagi

Sama seis tundus ka teisel kaldal olevat. Päeval üks mees sai käreda voolu seest kaks tükki, loopides oma rasket tina vastikult minu nina ette... kuid rohkem silma ei hakanudki. Proovisin küll erinevaid kirpe - kuldset, punast, kolla-punast - töötavat tundus neist ainult esimene.

Päikeseloojangu ajal panin asjad kokku, võtsin oma vimmad ja mõned särjed ning tulin tulema. Kokku käis käest läbi täpselt 100 särge (imelikul kombel lõppes õhtune võtt täpselt selle numbri järel) ja 6 vimba (suurim 650 gr).

Õhtuse sauna järel, kui pea tegi teleka ees nöka-nöka, sain lõpuks ka aru, et hullult väsitav, aga samas lahe praadimise päev oli olnud. Mõnus oli olnud molutada!

PS! Vesi Vigala harul +113 ja ikka veel alla 5 kraadi soe. Päeval õhutemperatuur ilmselt üle 15 kraadi ära, tuul kergelt idast, õhurõhk 760 mm ja tõusev.