kolmapäev, 17. august 2016

Tuulte meelevallas, 16. august 2016

 
Hommikul hakkasid keskid tegilinskid varakult askeldama - enamus seltskonnast suundus kodu poole, jättes meid veel üheks päevaks siia konutama. Kui külalised lahkusid, istusin veel mõnda aega oma kohvikruusiga ja kusagil kümne paiku sättisin minekule. Poiss alles põõnas teisel korrusel...

Väljas pilves ja hall ilm. Tuul päris korralik, puhudes loodest-põhjast. Üsna vilu olek. Õnneks vihma ei sadanud. Kümne harule jõudes ootas ees halb üllatus, suured lained veeresid vastu. Kiire sõit oli sellega unustatud ja nii sättisin ennast trollides allavoolu liikuma. Oli vee vast sõit. Otse ei liikunud ilmselt kordagi. Kuna paadi esiosas kedagi raskuseks polnud, siis ujutas tuul künale kogu aeg külje ette. Nii ma siis sikk-sakitades allavoolu liikusin. Ilmselt ei jõudnud kalad nii tihedatele suuna muutustele reageerida ja nii sai terve kolme kilomeetrise sirge peale vaid üks võtt olema. Ja seegi paarikümne sentimeetrine haugipunn.

Üritasin haru teises otsas pisut jigitada, kuid see oli selles laines sisuliselt mõttetu. Edasi suure haru peale ja kalda varju, et tuulest vähegi eemale hoida. Trollisin niimoodi vahepeatustega kuni mereni välja. Vahepeal jigitasin oma lemmikkohtades, seejärel jälle trollisin. Põõsa augus üks paatkond tonkatas. Rohkem aluseid sellise tuulega peale polnud tulnud. Kogu tee oli üsna uimane tiksumine, ainukese erakorralise seikluse pakkus välja jesse, kes pisut kiiremal taktil allavoolu liikudes suutis põõsa augu vastas, seitsme meetri sügavuses, põhja kinni jääda. Tundub, et tegin jesse sukeldumise rekordi...

Lõpuks jõudsin punase maja sirgele välja, olles kogu selle aja peale saanud vaid ühe võtu ja ühe kilose haugi. Nutune. Väga nutune.

Jõe viimasel sirgel ootas ees veel suurem lainetus ja taamal paistsid jänesed jooksvat. Üritasin kuidagi rohelise poi juures nui neljaks jigitada. Üks haugipunn premeeris mu kannatlikuse oma võtuga ära. Peale seda tulin ruttu tulema - ei kannata ikka seda lainet...

Suund tagasi. Jõudes kurve peal oleva punase poini, otsustas täpselt samas kohas kus eile koha ära läks, teine samasugune (või sama?) otsa karata. 1.15 kilo. Toppisin külmakasti. Proovisin seal pisut ka jigitada ja sõitsin hiljem uuesti paiga vobleriga üle, kuid teisi võtte ei järgnenud.

Edasi pea kilomeetrine tühitrollimine. Seejärel katse latikat tonkatada, mis päädis samuti null võtuga. Isegi pudinad olid otsustanud kuhugi ära minna, jättes poola ussid terveks... Trollisin edasi, kuni lõpuks põõsa augu algusesse välja jõudsin. Mõttes oli see sügav ala pisut kiiremas tempos läbida, pisut loodida ja siis tünni juurest edasi trollida. Jätsin vobleri taha lohisema, sest ega ta kaheksa meetri pealt vastu voolu sõites ikka põhja lähe.

Sain selle mõttega just algust teha, kui korraga ritv paindes ja sidur kärises. Vaimusilmas kujutasin ette juba kümne kilost koha, sest tüüpilisi haugi tõmblemisi polnud. Kui aga meetrit kakskümmend eemal keegi pinda tuli, siis sain aru, et tüng tehti. Haug mässas hiljem päris pikalt - olin kahva maha unustanud ja kala keeldus väsimast, pakkudes küünlaid ridamisi - enne kui paati sain. Kaalusin ära, 4 kilo. Ja samal hetkel pistis too kaalu otsas rabelema, kukkus paadi põrandale ja peksis seal kõike mis ette jäi. Krt  küll, kõik koha lima täis. Tükk aega ajasin teda paadi ahtris taga. Lõpuks kuidagi kätte sain ja üle ääre saatsin...

Jätsin ikkagi sügava ala vahele ja liikusin poolkiires taktis tünni alla ning trollisin seal edasi. Kui enne olin tulnud jõe parempoolset kallast pidi, siis nüüd liikusin teisel poolel. Üritasin võimalikul palju ennast randi peale sättida, kuid tuul lükkas paadi kogu aeg sellest üle ja lant kündis põhja. Kogu selle sekelduse tulemusena ärkasid suvisest unest paar haugipoissi kes lanti karistama kippusid. Kuna see randil hoidmine osutus paganama keeruliseks, siis loobusin sellest peagi ning kolisin jõe keskele.

Järgmine võtt lasi ennast oodata järgmise sirge keskpaigani, kui esmalt ahven arvas heaks oma arvamust avaldada. Ise vaevu landist suurem. Seejärel (rohelise pudeli juures) aga kaks korralikku pauku ridvale, kuid otsa ei jäänud kedagi. Kuna lant ei mänginud normaalselt edasi, kerisin välja. Ühe kolmiku otsas vahtis vastu kaks ja teise otsas üks soomus. Parajalt suured ja läbipaistvad. Tõugjale põrutasin otsa?

Kulgesin kuni diivani auguni. Seal pisut jigitasin ja kui vihma tilkuma hakkas läksin veel natuseks venelaste tonkatamise paika. Kobisin kaldale ja lajatasin ussi vette. Latikalipsud mängisid toiduga, suured isad toituma ei tulnud.

Lõpuks trollisin kuni oma haru nurgani tagasi - loomulikult tulemuseta - ja seejärel tulin maha ära. Kell oli seitse midagi... Püügist oli siiber, tuulest oli siiber ja külm oli ka.

Kasutasin aega sihtotstarbeliselt ja pesin paadi puhtaks. Mingi valg värv tuli sita alt välja:-)

Aitab küll selleks korraks sellest jõest. Homme kulgeme edasi kirde suunas. Naisel miski plaan paika pandud. Ei teagi, kas seal ka kalapüügiks ka kohta on. Igaljuhul laupäev olen juba Lapis ja üritan lõhe välja meelitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar