reede, 26. august 2016

Tornio jõel kassi ja hiirt mängimas, 25.-27. august 2016

Päeval sadas ja uuesti ei kippunud minema. Riided ka veel niisked. Kusagil viie paiku hakkas pilvisus hõrenema ja tunnike hiljem sättisin ennast peale. Mida minut edasi, seda heledamaks läks ja lõpuks oli ikka tüüpiline lapi õhtu - päikeseline.

Landivahetusi ei teinud, lükkasin lihtsalt paadi rannast lahti ja kulgesin allavoolu minema.

Vesi muudkui tõuseb ja tõuseb. Olin enne endale ka prahikorjajad peale sidunud, nüüd peab vähe harvem sodi lantide otsast ära korjama. Sõitsin piki soome randa alla ja andsin kiirel lõigul kätele valu. Vesi nii kõrge, et Iivika kivi ees olevad kaks kivi olid ära uppunud. Sama paistis olevat ka esimese kärestikuga.

Jõudnud kiirema vooluga lõigust nurga taha, otsustasin turgutuseks kotist ühe Karli otsida. Too oli nii peitu pugenud, et kui lõpuks üles leidsin ja pilgu ritvadele suunasin, jõudsin veel märgata, kus punase ediga ritv kaks korda paugutas, enne kui aerudega toimetama jõudsin. Selgelt maha magasin. Ilmekas tõestus, et alkohol on kahjulik, vähemalt saagikusele. Samas ei tea, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kui poleks kotis ringi tuulanud ja oleksin pingsalt aerutanud, kas siis oleksin võtu saanud?

Pumba auguni kulgesin piki kalda äärt ja siis kippusin tagasi. Hing ei andnud rahu. Tead küll, et ega ta uuesti ei võta, aga... Tulin sama treti, loomulikult ilma võtuta, piki soome kallast paatide sisselaskmise kohani välja. Hüppeid, plärtse, selgasid, keeramisi jms. elumärke lõhelistest silma ei hakanud.

Kalda peal aga tundus elu käivat täiega. Kandilise kivi kõrval istus kas suur kull või isegi kotkas. Üritasin talle võimalikult ligi tüürida, ehmatades tolle sellega lendu. Nii ta lendas küüniste vahel mingit paarikümne sentimeetrist tompu hoides. Keegi oli oma saagi igaljuhul kätte saanud... Lisaks tiirutasid viulised pidevalt pea kohal. Looduse märke kui palju:-)

Teine tiir rootsi saare tagant. Tulemus sama. Kolmanda tiiru jõudsin ka veel ette võtta. Alustasin Iivika kivide juurest just siis kui päike loojus. Kammisin aegalaselt allavoolu liikudes kaldaaluse läbi.

Jõudsin pumba augu juurde ja sättisin mõttes juba koduplaane, kui kellegi selg aeglaselt sügava augu koha peal veest välja tõusis ja siis rahulikult vee alla tagasi vajus. Aeglaselt ja majesteetlikult, kustkui naudiks loojuva päikese kuma. Kala oli sel hetkel minust vaid viie-kuue meetri kaugusel, paadi kõrval.

Tõmbasin vaikselt paadi ranna ligi ja sõudsin jõuga ülesvoolu, nii paarkümmend meetrit. Kontrollisin ruttu lantide puhtust ja seadsin ennast kalaga samale joonele. Landid kenasti augu kõrval, käis kala kolm korda järjest ühtviisi aeglaselt veepinna kohal ja laskus uuesti peitu. Viimane kord täiesti punase edi kohale, kuid võttu ei järgnenud.

Proovisin samas tsoonis järgmised pool tundi, kuni videvikuni välja. Pakkusin lante kord vasakult paremale, siis vastupidi; kord kiirelt aerutades, seejärel pause tehes. Risti jõega sõites ja diagonaalis. Vahet ei olnud. Pea iga kord kui landid samas kohas  olid käis kala ennast jälle näitamas, justkui kinnitamaks, et jajah - olen siin, aga mind sa siit välja ei püüa. Lõpuks andsin alla.

Tean küll, et vees tundub kõik suurem ja õhtuhämaruses veel enam. Kuid nii suurt kala ma polnud enne pinnas näinudki. Julgeks arvata, et 15+ koll oli see küll.


...

Tamur oli salajärvel, sai paar punni. Tarvi valel salajärvel, mõned ahvenad, suurim 900+ grammi. Bemmi ikka korda ei saadud ja see viidi Rovaniemi. Remondi töökotta.

...

Hommikul lahkusid poisid varavalges, ise lasksin poole üheksani välja. Seejärel peale. Vesi ööpäevaga jälle +10 senti tõusnud. Prahti vees silmaga nähtavalt palju. Väljas lauspäike, aga hommikuselt jahe (7 kraadi sooja). Tuul õnneks pea olematu, aga valest suunast. Päeva peale pidi põhja tuul läände keerama.

Lantideks said otsa seotud vahelduseks punane poppel ja punane sadulakeelega edi. Tegin tiiru piki soome kallast. Oja suudmes vajus keegi otsa ja sain kärriga ta taha. Välja korjamisel pudises ära. Pakun et haug oli. Lõhe võtt see nüüd küll ei olnud.

Ülejäänud trass elumärke ei pakkunud. Ka õhtune koll oli veel magamas.

Seejärel hommikukohv. Landivahetus, rohekas väike hejo ja kollakas edi said tuleristsed. Teised kaks saksa jässe ja punane edi. Võtsin tupo jõe suudmest, saare eest ja tagant ning seejärel pumba auk. Hiljem kärestikest keskvee poolt ja rootsi randa. Punase maja alla läksid kaks edi lanti omavahel tülli ja tekitasid paraja sasi. Panin selle peale asjad kokku.


...

Pealelõunal tegin ühe tiiru. Rootsi rannast. Siis pikem paus ja õhtul läksin veel peale. Ilm muinasjutuliselt mõnus. Tuul nullis, päike paistis. Lantideks sidusin otsa kõik need, mis selle nädala jooksul olid võtu pakkunud - jässe sakslane, edi uuema mudeli punane, edi punane ja edi vale sakslane.

Esimese tiiru võtsin Tupo jõe juurest. Vool metsik. Võtsin kaldaääre ette ja enne saart keerasin saare ees oleva augu peale. Kuna saar täiega vee all ja lainetus pea kogu jõe ulatuses üsna ühtlane, siis oli tükk tegemist, et see üles leida. Kuidagi ikka tuvastasin ja keerasin ennast kenasti augule peale. Nii kui landid vooluga ühele joonele said, pani punase ediga varustatud ritv paugu. Kärri ega teist tõmmet ei kusagil. Ilmselt sabaga virutati.

Tahtsin saare tagust ka proovida, aga paatide ülerahvastatuse tõttu jäi see väga lünklikuks. Jõest ülesõitu ei hakanud ette võtma ja tegin hoopis sama tiiru. Tulemusteta.

Õhtu viimaseks osaks jätsin suure kolli ala. Kuna tundus, et ka soomlased olid seda kala näinud, siis sai pikas järjekorras oodatud, enne kui kammima sai minna. Võttu loomulikult ei saanud, kuid kena selja nägin ikka ära. Panin kaamera ka veel pähe, et filmin, aga kala osutus oodatust häbelikumaks ja rohkem pinnas ei käinud.

Suure aerutamise käigus õnnestus lõpuks pusa tekitada ja nii sõitsin veel korra mootoriga üles ja kordasin sama trassi. Seekord jäi kala peitu. Õhtu lõpetasin päikeseloojangust tingitud valgustatust nautides. Tõeliselt ilus oli. Aerutamine kulges selle peale kuidagi lünklikult.

Tamur sai õhtul ca 5 kilose otsa. Kaks ritva väljas, kui kala küünla pani ja järgmise sööstuga vabaks kargas. Kuidagi väga kehvalt kinni jäävad selle kõrge veega.

...

Öösel hakkas sadama ja tormama. Jälle. Kolmas kord selle nädala jooksul. Vesi oli eile lõpuks stabiliseerunud ja öö jooksul isegi mõni sentimeeter kukkunud. Läksin selle tormiga proovima - täiesti mõttetu. Tuul meeletu, vihma kallas nagu oavarrest. Ja külm.

Jonnisin ilma edulootuseta trassi kuni kolmanda kärestikuni välja. Seal jäin täiega tuulte meelevalda ja viie minuti pärast olid landid sassis. Tulin tulema. Selleks aastaks siis ühelpool:-(

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar