pühapäev, 15. september 2019

Kajaloodi testimine Velisel, 14. september 2019

Lapimaast on nüüd siis juba kolm nädalat möödas ja seal saadud kalapüügi "üleannus" muudkui kestab. Pole isegi mõttesse tulnud, et peaks ridva välja otsima ja kusagile seda leotama minema. Lihtsalt ei kisu. Samas sai Spinneri kaudu tehtud investeering püügitehnoloogiasse ja soetatud uus kajalood, nii ei olnudki mõnes mõttes enam pääsu - selle proovimiseks pidi niikuinii paati minema ja kui paati juba ronida, siis ritva ju maha ei jäta...Tegimegi siis Ainiga loodi testimise püügi. Velisel.

Kajalood ise on Lowrence Elite-7 Ti. Puutetundliku ekraaniga. Algselt mõtlesin selle juba Lappi reisiks soetada, aga lõin põnnama. Madalad veed, kahtlased kivid, mine sa tea millega see  katsetamine seal oleks päädinud. Nii saingi selle loodi hiljem kätte.  Esmalt vahtisin seda  natukene kuival maal. Täpsemalt köögis, eelmisel pühapäeval.

Pakendit avades oli esimene emotsioon, et kurat on ikka kolakas. Raske ja suur ekraan, kolakas andur ka veel juurde. Nende vedamine edasi ja tagasi erinevate kohtade vahet saab keeruline olema. Ilmselt tuleks teine andur ka soetada, siis saaks pool kraami vähemalt paigale jätta ja ei peaks teda kogu aeg lahti kruvima... Igal-juhul oli algus üsna krobeline. Pildi sain ette, aga ekraan justkui ei reageerinud puudutustele. Nuppe ka pole, mille abil vanamoodsalt menüüs ringi sobrada. Kõne Spinnerile tõi selgust - kõiki asju ei pea hoidma köögis laua peal. Aku näiteks võib ka laua alla panna. Täpsemalt põrandale. Mingi maanduse teema. Tegin selle liigutuse ära ja sain pildi käima.

Näppisin siis erinevad menüüd läbi ja üritasin ennast ebaõnnestunult wifisse logida, kuniks loobusin. Mingi arusaam tekkis, aga asjatoimetused ronisid otsa ja kajakas kolis pakendisse tagasi veetestimise ootele. Lausa terveks nädalaks, kuni laupäeval selle uuesti ette võtsime.

Laupäeva hommikul pakkisime kummari, elektrimootori koos akuga ja muu varustuse autosse ning vurasime Velisele. Jõgede risti. Viimane ots teed üle põllu oli selline savilibe pläga, mille auto läbis sisuliselt külg ees - esirattad ühes rööpas, tagumised teises. Kallakust alla jõe äärde saamine polnud probleem. Tagasisaamise võlud pidid selguma hiljem.

Mina pumpasin kummipaadi täis ja Ain nokitses loodi kallal. Selle peeglisse kinnitamine võttis aega päris kaua. Trell oli meil kaasas aga mutrivõtmeid mitte. Mingisuguste kalapüügi näpitsatega sai see lõpuks ikka paika. Ja siis edasi veele.

Manuali jätsime maha, sest juhendid on ju nõrkadele. Juhtmed loodile taha ja läks uurimiseks ning samal ajal trollimiseks. Väljas selline kahtlane ilm, kus ise mõnusalt päikese käes mõnulesime, samas taamal aga juba müristas. Väljavaade vihmast pääsemiseks oli kahtlaselt väike.

Trollisime umbes viis tundi, kuni tammini ja tagasi. Enamast vahtisime loodi, mitte ümbrust. Kohalike jaoks oli vaatepilt ilmselt imelik - kaks meest sõidavad paadis ja jõllitavad paadis ühte ja sama kohta:-) Ekraan ise on piisava suurusega, et mõlemad saime vabalt pilti jälgida. Kui vana loodi (see oli soetatud mingi kümmekond aastat tagasi) pildi jälgimiseks pidi nina vastu ekraani suruma, siis nüüd suutsin isegi päikese käes vaevata meetri kauguselt pilti jälgida. Päris põnev oli.

Näppisin erinevaid variante - downscan, sonar, sidescan. Panin pildi enda arvates parimasse jaotusesse, kus kõik variandid lõpuks korraga jälgitavad. Esimest kaks skaneerimist olid üsna arusaadavad ja loogilised, aga selle kõrvalevaatamise scannist küll mõhkugi aru ei saanud. Põhimõtteliselt tundus ta näitavat lihtsalt sirget maanteed:-)

Pildi tõlkimine ilma manualist abi saamata oli algselt ikka väga vaevaline. Pikapeale hakkas vaikselt looma, et mida miskit värvi põhi tähendab ja muu selline. Aga ilmselt tuleb see teadmine hiljem juhendist üle kontrollida või siis Spinneri kirjutis Kalale ajakirjast sõna-sõnalt läbi lugeda:-)

Jõgi ise tundus läbi ekraani vaadates ikka oluliselt põnevam, kui eelmine aasta seda uurisime. Pole see põhi seal midagi nii sile, kui vana lood väitis. Mingid mättad ja mäekesed, randid, kahtlased asjad põhjas jne. Kui allavoolu läksime, siis jõgede ristis mingeid mudilasi näitas, seejärel tekkis aga suhtelist pikk vaikus. Üksikud väikeste (see muidugi selgus hiljem) kalade parvekesed, aga suuri varje nagu polnudki. Peale ripp-silda läks aga pilt oluliselt põnevamaks. Esmalt tekkis mingi sajameetrite mudilaste parv. Hiljem aga tekkisid järsku korralikud suured ja laiad jäljed ekraanile. Ilmselt siis latikad. Igal-juhul oli avanev pilt äge ja tekitas mõtte, et peaks ikka pika latiga ka korraks sinna minema.

Kuna otsustasime loodi testida väikesel jõel, siis jäi ostetud C-Map kaart seekord proovimata. Eks Soomes saab seda ära kasutada. Lisaks jäi hulk erinevate valikuid korralikul läbi proovimata, kuna tõlgendamisel jäin jänni. Avastamise ruumi on ilmselt veel tundideks. Uue mänguasja rõõmud:-)

Püügist aga... Ilm läkski pekki, saime vihma ja rahet, samal ajal koos päikesega. Haug oli ilmselt müristamise hirmus suu lukku pannud. Isegi punnid. Mõned võtud terve selle aja peale. Ainil üks korralik kala oli otsas, tegi põhja lähedal ühtlast ja rahulikku sõitu, enne kui jigi otsast ära kukkus. Vesi muidugi ka liiga soe veel (17 kraadi).
...

Lisaks kajaloodile sai esimest korda korralikult proovile pandud ka elektrimootor. Akuga sai kokku siis kuus tundi sõidetud (viimase tunnikese tegime maja all oleval jõel), enne kui tühjaks sai. Tõsi see viimane tunnike oli ikka suhtelise nõrga minekuga ja lõpu puhtalt aeru jõul paat liikus. Natuke vähevõitu, kui tahta Kasarile minna. Varu-aku ei teeks siis ilmselt paha, või siis ikkagi pikemateks tiirudeks 20 hepane paadile taha panna. Vastu lainet sõites jäi mootor lahjaks ja kummar ujus kui tagaveoline auto, kui tuule kätte sattusime. Kokkuvõtvalt tundub selline kompromisside kunst see elektrimootoriga püük olevat.

2 kommentaari:

  1. Transformer tüüpi kummipaat. Muundus sõudekaks?

    VastaKustuta
  2. Maja all oleval jõel sai maja all olevat paati kasutatud:-)

    VastaKustuta