esmaspäev, 26. detsember 2016

Jõulutuur 2016, esimene päev - Kahrila järv

Pikk pikk soojalaine - oma nädala jagu plusskraade - ei suutnud meie jõulutuuri plaanidele põntsu panna ja nii seadsime ennast kolmekesi - Tõnu, Urmas ja mina - jõulu teise püha hommikul Vigalast Kagu-Eesti suunas teele. Kella poole seitsme paiku hommikul. Väljas sadas vihma ja sooja oli viis kraadi. Talv...

Tee sai olema pikk ja vaevaline. Alles kella kümne paiku jõudsime väljavalitud järveni, parkisime auto tee äärde ja ronisime vammustesse.

Tegemist on 2.35 kilomeetrit pika ja paarsada meetrit laia järvega - selline pikk vibalik vagu. Maksimaalne sügavus 16 meetrit. Valisime püügipaigaks järve põhjapoolsema otsa (puhtalt mugavuse pärast, kuna seal oli tee äärest järveni kiviga visata), mis on soostunud ja kõrkjalisem ja kus mingi nire sisse voolas.
Google lubas, et saame kõvasti ahvenaid, hauge, särge, nurge, latikaid ... siigasid, pelesid ja karpe.  Milline assortii.

Väljas ikka veel sadas. Ja pisut soojemaks oli läinud. Vantsisime üle rohumaa järveni, mis oli täiesti peegelsile. Mingi purde kaudu ukerdasin peale. Jääd maailm. Kõva 10-11 senti oli teda kindlasti. Tõnu ja Urmas julgesid ka kuidagi kikivarvul peale tulla, jalad all värisemas. Hilisemad kommentaarid andsid mõista, et algus oli ikka väga kõhe olnud.

Tatsasime kaldast pisut eemale ja tegime esimesed augud jäässe. Alustasin mõllitades, kuid peagi loobusin ja otsustasin põigi peale üle kolida. Keegi oli mõlemas suunas kaldaääre auke täis pikkinud, ilmselt haugi otsides, ja see tasuta kätte kukkunud aukude rivi vajas läbi proovimist. Umbes kümnendas augus sain esimese võtu ja haugipunn käis jää peal värsket õhku nautimas.
 
Tõnu haaras seepeale ka oma "super kalakotist" - kilekott! - põigiridva ja võttis teises suunas minevad augud ette. Ja peagi kaks ahvenat välja võlus. Nii olid esimesed unnamaterjalid olemas ja tegelesin nende sisse seadmisega.

Elussöödad sees, sain ka ise peagi käe ahvenaseks. Paar togimist oli veel, kuid võtma ei saanud ja nii läks põikide proovimiseks. Sinakas, kuldne, ahvena värvides. Viimase juurde pidama jäin, sest peagi vähe normaalsema triibu - nii saja viiekümne grammise - sellega kätte sain.


Päeva edenedes läks ilm pisut heledamaks. Korra isegi päikest ja sinist taevast pilve vahelt näitas, selleks et hetk hiljem korraliku vihmavalinguga jätkata. Kella poole kahe paiku, kui olin ühe ahvena pakkunud august otsustanud mõllitades jätkata, sain päeva ainukese seeria - viis normaalset ahvenat tulid järjest, enne kui sääsevastsed kirbult pihta pandi ja sellega võtt ka rauges...

Unnad vaikisid terve päeva jonnakalt. Tõstsin neid küll pidevalt ümber, kuid sain terve päeva peale vaid ühe ainukese võtu. Haug sõitis pea kümme meetrit tamiili roo sisse ja siis ahvena mulle tagastas.

Kella poole nelja paiku tulime tulema. Oli olnud selline keskpärane järv - päris ilma ei jäänud, midagi müstilist ka ei saanud. Mõningad ahvenad sai fileerimiseks kasti ära pandud. Urmas oli vähe pettunud olekuga, aga noh ta oli ka kogu selle pika tee roolis istunud ja kogu päeva olnud sunnitud meie möla kuulama...

Teel auto juurde tuli üks võrokene vastu ja saagi uurimise käigus rääkis, et üldiselt siin järves ahven selline saja-sajaviiekümnene, aga vot just eile oli saanud kolli ja kus kukkus siis mees käsi laiali venitama. No teadagi need kohalike jutud:-)

Tartus tegime Ristiisas korraliku kõhutäie, panime Urmase Tallinna bussi peale ja kobisime hotelli lebole. Värske õhk oli olnud päris väsitav. 

Õhtul vaja veel die hardi vaatamise käigus paika panna homne plaan...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar