pühapäev, 7. juuni 2015

Vigala-Kasari jõel paati testimas

Soomes saadud haugipüügi "üleküllastuse" mõju kestis pea kuu aega. Paar korda tekkis mõte, et minna forelli otsima, kuid mõttest kaugemale ei jõudnudki. Selleks laupäevaks aga oli meil Tõnuga omamoodi plaan püsti ja läbi raskuste sai see ka ellu viidud.

Plaan oli kokku panna viisteist aastat vana kummipaat, mis aastaid polnud vee peal käinud ja sellele 20 hepane honda mootor  taha panna. Paadi peeglil kenasti kirjas, et kannatab nii suurt mootorit panna küll. Kummikas tundus visuaalselt ka töökorras olevat. Testimiseks plaanisime kulgeda Vigala haru pidi suurele jõele välja. Üle Rumba kärestiku. Et ikka pisut põnevust ka oleks:-)

Plaan oli vinge, kuid teostus kulges üle kivide ja kändude. Kõigepealt  avastasime reede õhtul juba maal olles, et pooled paadijupid olid linna jäänud. Seega laupäeva hommikul pidime Tallinna tagasi sõitma, puuduvad vidinad peale korjama ja uuesti maale tulema. Kolm tundi kui maha visatud...Poole kaheteistkümneks olime lõpuks maal tagasi ja saime hakata paati kokku panema. Kui vanasti saime selle tööga hakkama veerand tunniga, siis seekord kulus terve tund, enne kui paadi lõpuks kaldast lahti saime lükatud. Lehva lehva kodule ja allavoolu minema.

Vesi jões juba suviselt madal, rohtu täis. Panin sleppi kohapüügil kasutatava vobleri, Tõnn leotas silikooni. Kulgesime vaikses taktis. Madalikel kiskusime mootori välja ja kasutasime aere. Kõik sujus üsna kenasti. Tõnn katkus oma silikooniga väikseid haugipoisse paadini ja mingi hetk ühe kala ka ära võttis (1.2kg). Minu pakutav vobleri valik aga oli haugidele ilmselgelt liiga hirmutav, sest mulle jagus neid röövkalu ikka üsna harva.


Paari tunniga jõudsime lõpuks Rumba kärestikule välja. Kuna vett vähe, siis igalpool kivid veest välja turritasid ja tundus, et siit me terve paadiga küll alla ei saa. Aga kunagi ju sai siit alla mindud .... Tagasiteed enam polnud ... Kolm-neli korralikku kivisse põrutamist, korra mingi kännu otsa sõitmine ... kuid vana paat kannatas selle  kenasti kõik ära ja lubas meil juba mõne aja pärast rahulikumas vees edasi kulgeda. Õigemini nüüd juba kihutades. Tahtsime ju näha palju selle mootoriga kiirust välja võlub. Vanasti kui käidud sai 4 hp yamahaga, siis üksi olles paat üle 15km tunnis välja ei võtnud. Kahekesi sai allavoolu, allatuult ja allamäge ... sõites heal juhul 10 km tunnis kiiruseks. Nüüd aga...

Sain gaasi vaevalt kolmandiku peale keerata, kui paat hakkas kui oma elu elama. Põhjaplaadid kukkusid "lainetama" ja ahter "perutama".  Kratsisime natuke kukalt ja pumpasime kiilu rohkem õhku täis. Olukord muutus natukene paremaks, sai juba 2/3 võimsusest ära kasutada ning paadi kiiruseks üle 30 km tunnis, enne kui paat uuesti "lainetama" hakkas... Aga seegi kiirus tundus selles väikses vannis päris kole. Iga väiksemgi tuuleiil või laine mõjutas koheselt kurssi, nii oli pidevalt selline "külg" ees  kihutamise tunne. Kui veel gaasi põhja oleks keeranud ... ilmselgelt on see mootor selle paadi jaoks liiast.

Sõitsime tempokalt Teenuse jõe otsani ja trollisime sealt kuni lutsupaikadeni välja. Jõudsime parajasti vimmasirgele välja, kui keset lagedat seisab jõe ääres ... põder ... paarikümne sammu kaugusel kaldast. Laskmata ennast meist segada näris rohtu. Tiirutasime ja tegime fotosessioone, kuid loom ei tundnud ennast kuidagi häirituna. Hiljem kui paigast kaugele eemale olime jõudud, ujus põder rahulikult üle jõe ja sammus metsa. Vaikselt ja väärikalt.

Lutsupaigas paat kokku ja järgi tulnud autosse. Kell viis tulime tulema. Kokku jäi haugipunnide mõõduvõtus Tõnu peale, seisuga 14:6. Silikoon toimis ikka oluliselt paremini kui vobler. Paar kala mõõdu vast välja oleks andnud, enamus aga punnid. Aga suvel suure päikesega, keskpäeval haugi püüda ... pole ilmselgelt just kõige teravam neeluaeg.

Paat aga oli ok. Tasuks veel mõnikord kokku panna ja veele viia. Ja kui vähe korralikumalt täis pumbata, äkki saaks siis gaasi põhja ka vajutada:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar