pühapäev, 22. märts 2015

Kasari jõel külmetamas, 22. märts 2015

Hommikul pool üheksa silmi lahti lüües valitses väljas särav päikeseline ilm. Tuul nullis, ükski puuoks ei kõikunud ka mitte. Külma aga selle eest jõhkralt - 5 kraadi. Vaatasin tonkad üle, ussid rüüstatud, ja kobisin lõdisedes tuppa tagasi. Sooja kohvi lürpima. Ei ma sellise külmaga kuhugi lähe...

See mõte tiksus pool tunnikest peas, siis hakkas vasardama "peaks ikka minema". Pendeldasin mõtete vaakumis tunnikese ja peale kümmet lõin autole hääled sisse. Suund... esimene mõte, et jääks oma jõe aukudele; kuidagi liiga lähedal, paneks ikka Rumbale ... seal aga käidud juba küllaga... Lõpuks siht Vanamõisa alla seatud sai. Seal peaks vaikselt kerkima hakanud põhja tuul vastaskalda metsa taha kenasti kinni jääma.

Põld küll kenasti jääs, kuid jätsin auto siiski poolele teele. Vaja ikka natuke vaeva ka näha. Kand ja varvas üle põllu, sügavama poole peale. Terve sirge peale vaid üks auto platsis, koos kahe venekeelse mehega. Pikalt sõnavahetust polnud, tundusid kuidagi imelikud kujud olevat. Vantsisin sügava serva, kraavi äärele püüdma. Siin kenasti tuulevaikne, mõnus passida.

Kaldaserv oli jääs. Tampisin miski toikaga sentimeetrise jää puruks ja tekitasin  koridori, kus hea vimbasid kaldale lohistada. Tonkad sisse... Sain vaevu istuda, kui esimene tonka üsna elavalt liikuma pani. Venitas ja sikutasüsna iskualt kuid peagi vait jäi. Kerisin välja, otsas peenike ahven. Kogu selle tsirkuse tegi sõrmepikkune ahvenapoiss? No on vast jõujuurikas. Lasin teise vette tagasi, vast kilosena murrab tulevikus juba ritvu puruks.

Järgnes juba tüüpilisem varakevade rütm. Vaikus. Toks ja teine otsa, siis vaikus, jälle mõned toksud. Nii oli tunni pärast mul peale kolme ahvena ja ühe meresärje saamist sellest paigast isu täis. Vaikselt päike ennast pilvevinesse mässis ja ilm halliks muutus, hakkas vilu ja tekkis tahtmine liikuda. Kerisin varustuse välja ja vantsisin sirge teise otsa poole. Venelastel kaks ahvenat ja kaks särge ning peagi vehkat tegid. Polnud vist see mida ootasid...

Järgmisena valisin kohaks kõrkjate kandi. Siin talvel jääpealt alati vimba tulnud. No peab teda siin olema. Ussid olid transpordi käigus kõvaks kivistunud ja vahetasin värskema partii vastu välja. Ridvad sisse ja jälle kohe tegevuseks läks. Vähe tugevamad sikutused ja togimised, kala vähe agressiivsem kui sügava peal. Paar kala isegi tina lendu tõstis. Järgmine tund-poolteist pakkus tegevust küllaga. Särge, nii kohalikku kui mere oma, tuli üsna aplalt närima. Mere oma enamasti mullaussi peale, peenemate kommetega kohalikud aga kärbsevastset närisid. Kärbsevastne oli seatud söödatopsiga tonka otsa - huvitav kas sööt peletas mere oma eemale?

Kella kahe paiku lõppes tegevus kui lõigatult. Tuul hakkas ennast tugevamaks keerama, kruttides ennast edelast puhuma ja tõi jõele kena laine. Kapuutsi tõmbasin silmini ja ootasin. Ussid peitsin kotipõhja tuule eest peitu, mine tea pärast mõnel neist veel kopsupõletik tekib... Passisin oma ritvu ja korraga tuleb ülaltvoolu kaks kanuud, kolme mehega. Hullud sellise ilmaga. Juba vaatamine sellest tekitas veel külmema tunde; lõin käega ning tulin tulema. Sooja, koju sooja ...

Kokku kümmekond särge kaldal käis. Mõned neist kassile kaasa võtsin. Vimmavõttu ei näinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar