pühapäev, 17. november 2019

Traditsiooniline "lutsuvõistlus" Kasaril, 16. november 2019

Sulev uuris nädala sees, et kas iga-aastast lutsupüüki see aasta ei tulegi. Kuna minu pere pidi minema nädalavahetuseks Tartusse, siis sai peagi plaan laupäevale paika pandud. Seltskond sedapuhku neljaliikmeline - Sulev, Ain, Tõnu, mina. Kusjuures teema initsiaator traditsiooniliselt ise üldse püüda ei kavatsenud:-)

Ise läksin juba reedel maale ära. Teised saabusid laupäeval kella poole kolme paiku. Kiire riietevahetus ja juba me jõe suunas auto liikuma panime. Sihtmärgiks Vanamõisa. Kuna veetase kõrge (+116), siis leiutama ei hakanud. Vanasse tuttavasse käärdu, seal vähemalt kannatab püüda kõrgema veega.

Üllataval kombel oli kella kolme paiku autot parkides jõekäär järjekordselt täiesti tühi. Kuna tuul oli kagust, siis sättisime ennast kääru ülemisse otsa - ikka vähe mugavam olla, kui tuul selja taha jääb. Jätsin oma eelmise korra püügipaigad Ainile ja Tõnule ning sättisin enda ridvad neist ülesvoolu. Rohuäär oli seal küll tihedam, aga polnud seal enne proovinud ja tahtsin katsetada.

Tonkad sisse, öökatega varustatult ja siis läks "seltskondlikuks vabaõhu ürituseks". Mingi aeg lõkke ka veel üles tegime. Puukorvist pidi jätkuma mõneks tunniks sooja.

Ilm suhteliselt soe, nii 7-8 kraadi... ja kuna tuul polnud ka just väga tugev ning sademeid ei tulnud täispilves taevast tilkagi, siis oli suhteliselt mõnus olla. Õhtupoole tuli samale kääru teise otsa veel neli pealampi juurde.

Enne hämarat sain paar võttu, mis mõlemad pooleli jäeti. Pimeduse hakul, kella viie ümber, veel kolm võttu. Esimeseks turvapunn - Tõnu reeglistiku kasutades, kuulutasin ennast koheselt ka maavõistluse võitjaks:-) Teise võtu tulemuseks kalatükiga konksu otsas alla neljakümnene lutsupoiss. Kolmas ridva liigutamine, söödaks samuti kalatükk, jäeti aga kahjuks pooleli. Sellega oli esimene võtulaine läbi.

Passisime lõkke ääres ja lasime õllel hea maitsa. Sulev oli oma kangema alkoholi majja unustanud - olime just startinud, kui selle avastasime ja ei viitsinud siis enam tagasi minna. Nii pidime ilma soojarohuta hakkama saama.

Ootasime teist võtulainet. Kell kuus ei juhtunud midagi. Peale selle, et üks "konkurentidest" teisest kääruotsast lahkus. Kell seitse, ikka vaikus. Ei aidanud ei ümbervisked ega ka sööda liigutamised. Kell pool kaheksa läks viimane halg lõkkesse ja kümme minutit hiljem andsime alla. Teist lainet me ära oodata ei jõudnudki...

Tõnu ja Ain sai kenasti nullipeal hoitud. Midagi nad alamõõdulistest ja mingitest valedest kaladest habemesse pomisesid, miinuspunktid ja muud vabandused ka veel sekka... õnneks täiesti neutraalne kohtunik Sulev mind võitjaks kuulutas:-)

Kogutulemus seega kahjuks veelgi kehvem kui eelmine nädal:-( Paistis, et ka sügava ala peal ei toimunud midagi - kaks seal olnud autot lahkusid meiega umbes samal ajal. Ikka vara veel...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar