pühapäev, 10. november 2019

Esimene lutsutamine, 09.november 2019

Paar nädalat on kenasti kõrgemat vett teinud. Ilmad olnud sellised vastikult hallid, mille puhul muu kala püüdmise, peale lutsu, väga mõelda ei viitsigi. Kalendri järgi küll natukene vara veel, aga mine sa tea... Umbes sellise mõttekäigu tulemusena startisingi maja juurest umbes kella kahe paiku. Olles enne seda mööda erinevaid panipaiku tonkavarustusi kokku kraapinud - viimane korralik tonka leotamine oli vist varakevadel, kui mälu ei peta.

Kloostri natukene kauge kant, nii valisin esimeseks sügispüügiks Vanamõisa. Kohapeal üks auto teeveeres juba parkimas. Panin asjad kokku, auto lukku, lennuka sammuga üle elektrikarjuse ja veel kümmekond meetrit edasigi... kui korraga tardusin paigale. Midagi oli valesti. Paar sekundit hiljem keerasin otsa ümber - olin oma "poolakad" kenasti majja külmkappi unustanud ja ilma ühegi söödata kalale tulnud. Udupea selline.

Egas midagi, andsin oma mazdale valu ja proovisin märja kruusatee võlusid pisut kiiremal tempol kui tavaliselt. Pool tunnikest hiljem olin tagasi, et uuele katsele minna. Auto oli punase värvi asemele mingi hoopis teise tooni omandanud:-)

Tipa-tapa kääru keskele. Panin paar kaigast sisse ja hakkasin tokke otsima. Uskumatu lugu, nagu keegi poleks siin pikka pikka aega käinud. Pika otsimise tulemusena kaks tükki lõpuks leidsin, nii pidi kolmas ritv seljakotti tokina kasutama.

Vahepeal selgus, et ees oodanud kaks meest olid nn jõetuttavad ja peale pikka lobisemist varustati mind õhtuseks püügiks ööussidega. Panin enda "poolakad" kohe kõrvale, nood olid ikka nii kribud... ja toppisin suured "maod" konksu otsa. Ja siis ootama.

Hämar möödus vaikuses. Pimeda hakul hakkas juhtuma. Olin ühe oma tonkadest pannud meetrit viiskümmend eemale, kui ühel hetkel avastasin, et valguspulka pole pimedusest enam vastu vahtimas. Kohale vantsides selgus, et too vedeles ridva juures maas, olles ilmselt millegi mõjul ridvalt alla sadanud. Imelikul kombel polnud kõrina häält küll enne kuulnud. Ridva kontrollimisel selgus, et rakendus on põhjas kinni... natuke jõnksutamist ja venitamist, ning lahti ta kusagilt pääses. Raskus ka taga. Vimb. Oli ennast peale ussi pintslisse panemist talveunele sättinud?

Järgmise tunni jooksul sain veel viis võttu. Üks vimb, üks kohalik lutsupliiats, kaks korraliku võttu mis pooleli jäeti ja siis üks nagistamine ka veel otsa, mis samuti mitte kuhugi välja ei jõudnud. Poolaktiivne õhtupoolik võttis tuurid kella kuue paiku täiesti maha, et siis seitsmest uuesti pooleks tunniks käivituda. Üks kolmesajane luts kaldal käis, midagi korralikumat peale pikka võitlust ennast kaldarohtu kinni sõitis ja siis otsast pudises. Tundus ikka suurem olevat kui vimb, nii kilo tuuri. Vaimusilma raudselt mereluts. Paar aktiivset võttu veel, mis aga pooleli jäeti, peale ööussi poolikuks rüüstamist.

Poole kaheksa paiku lasid teised jalga, olles samuti paar pliiatsit ja ühe neljakümne sentimeetrise välja meelitanud. Minnes jätsid mulle päranduseks kogu ussitagavara. Võtte see ööussi ohtrus mulle aga juurde ei toonud ja nii panin ise poole üheksast samuti asjad kokku. Täitsa mõnus oli pimedas istuda olnud. Sokk haukus seljataga metsatukas ja vastaskaldas mingi kahtlane kassimoodi olevus hääli tegi. Ega ometi ilves, sest ühtegi talu seal küll läheduses pole.

Loomad üldse kuidagi aktiivsed olid. Tagasiteel kitsekarja alla pidin ajama ja korra ka jänesega mootorid joonele panime. Paarisaja meetrine võidujooks mööda kruusateed päädis lõpuks tema võiduga, sest põllu peale ma talle järgi keerata ei tihanud:-)

Veetase oli 100+ millegagi, temperatuur juba alla 5 kraadi. Õhk aga oli pehme ja sompus, 7 kraadi sooja ja väga õrna kagutuulega. Olla oli mõnus, ilmselt korraliku lutsu võtu jaoks liigagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar