laupäev, 6. juuli 2013

Vigala jõgi, 05. juuli 2013, kas eelmise nädala vimb oli juhus?

Peale eelmise nädala vimmasaaki helistasin isale ja minu saak ajas tal hamba verele :-)

Reedeks "telliti" mind maale ja kella kahe paiku seadsime perekondlikus koosseisus (vasemalt paremale lugedes: isa, mina, minu poeg Rasmus) ennast jõe äärde. Kodus olin kokku seganud korraliku koogelmoogeli, jättes eelmise nädala segust sedapuhku manna ja tangu välja. Eelmise nädala möks kutsus kala alla terve tunni ja tundus, et manna kleepis selle jama liialt kokku. Muud komponendid jätsin sedapuhku samaks.

Esimene asi kohale jõudes oli neli-viis pallikest teele saata. Ja iga kümne minuti tagant natukene lisa. Seejärel õnged sisse ja püüdma.

Algus erines selgelt eelmisest korrast - kohe hakkas keegi ussi ründama, kuid peagi oli selge, et sedapuhku on viidikas eriti agressiivne. Mõne aja pärast sai paar ahvenat viidika parve läbinud ussi endale ja leidsid tee sumpa, kuid nende kalade kohapealt, keda püüdma tulime, valitses vaikus.

Möödus kolmveerand tundi ja poisil hakkas igav. Midagi ei toimunud peale parmude rünnaku. Arusaadav, et normaalsed inimesed eelistaksid mõnusamat paika. Mõnda aega sai mõista-mõista mängu mängitud, kuid peagi langetasime otsuse, et vaja koju minna vanaemaga mängima.

Plaan välja mõeldud, vaja ellu viia. Mina viskasin poisi koju ära, isa jäi püüdma.

Pool tundi hiljem tagasi jõudes, oli isale esimene küsimus - palju? Kaks vimba ujus sumbas. Peibutussöödal kulus ikkagi tund aega, et parv alla meelitada. Panin kärmelt oma ridvale värsked ussid ja saatsin vette.

Esimesed kaks kala tulid kiirelt. Seejärel peale peenikest pausi veel kaks ning mõne ja pärast veel kaks. Kõik kahe kaupa ja järjest. Heitsin oma koogelmoogelit aegajalt juurde ning võtt muutus ühtlasemaks. Mitte küll nii tihedaks, kui eelmisel nädalal, aga selliseks mõnusaks aegajalt toimuvaks.

Kõik oli ilus välja arvatud see, et tõeline probleem oli ussi allasaatmine nii, et viidikad seda ära ei rüüstaks. Peagi panime mõlemad endal konksu otsa poolikud mullaussid, mis toimisid paremini - viidikas lihtsalt ei saanud neist jagu ning vimma jaoks tundus olevat savi, mis konksu otsas...

Kaheksanda kala järel läks mul üheksas vimb otsast nii, et oli juba pinnal. Peale seda tekkis koheselt vaikus. Kuid veerand tunni pärast oli kala tagasi ja võtud jätkusid. Kala oli endiselt all ja sõi.

Enamus aega sai püütud mullaussi või ööussi jupiga. Nendest ussidest ei saanud viidikad jagu ja kuna nad jõudsid tervelt põhja ligidale, siis olid võimalused vimma tabamiseks oluliselt paremad. Kuna aga peagi said meil suuremad ussid otsa, otsustasin eksperimenteerida ja toppisin otsa kaks maisitera. Tulemus oli ootamatu, kohe vimb, peale seda üks särg ja veel üks vimb. Tundus, et vahet ei ole mida sinna konksu otsa seada - kõik läks müügiks ...

Kella poole seitmeks oli seis selline, et mul oli ületatud eelmise nädala tulemus (selleks korraks 27 vimba kaldal käinud) ja rääkisin isale augu pähe, et vaja sauna kütma minna. Meist jäid need kalad sinna maiustama...



Kodus sumpa lahti kerides lugesime sealt kokku 43 vimba (juhul, kui Rasmus kõik ikka õigesti kokku  luges :-). Paar kala olin osanud püügi ajal sumbast mööda visata ja need pääsesid tagasi. Kuna vimb on isa üks lemmikutest jäi puhastamise rõõm ja saagi kojuvedu tema mureks. Vimbasid puhastades leidis isa kaladest üsna palju peibutussööda jäänuseid ja ka maisi. Tõelised õgardid olid ilmselt kogu sisse kupatatud sööda vatsa pugistanud...





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar