kolmapäev, 10. juuli 2013

Väylänpää, Tornio jõgi, 10. juuli 2013 õhtupoolik

Päevane Pello reis andis mulle harjuse õnge jaoks kaks putukat ja landikarpi uus lant nimega Hope. Värviks valisin musta pea ja punase tagumise osa. Punases sees ka paar hõbedast tera.

Seadsin oma varustuse korda. Harjuseõng sai varustatud ujuva musta putukaga. Lõheritvadel vahetasin kaks hommikust lanti välja - otsa sai pandud üks puna-kolla-roheline hejo, traditsiooniline lillakas poppeli, uus lant hope ja loomulikult ikka ka jässe.

Päeva jooksul oli jõel tuul praktiliselt raugenud, puhudes vaid aeg-ajalt põhja poolelt. Päike näitas ennast aeg-ajalt pilvede tagant ja ilm oli sõudmise jaoks mõnusalt soe (+16). Jõe äärde marssides olin kindel, et vete peal kihab paatidest ja oma trassi leidmisega tekkib probleem. Üllatusega aga ei näinud vee peal ühtegi paati. Kell pool viis lükkasin paadi kaldast lahti ja seadsin õnged sisse.

Alustasin aerutamist otse mökki alt. Sain siva ridvad sisse ja olles andnud aerudele paar minutit valu nägin kaugustes kahte kena hüpet. Loomulikult tõlgendasin selle heaks märgiks:-)

Esimese ringi trassiks valisin rootsi poole, saare külje alt, kuni kollase peale kärestikke tuleva rahulise veeni välja. Peale saart nägin teist lõhet pinnal, kuid olin juba temaga kohakuti ning landid tema marsruudile ei jäänud. Poolel teel, kärestike ees nägin veel ühte kala pinnal käimas, kuid võtma teda ei saanud. Temast õnnestus sedapuhku korralikult „üle sõita“. Madala peal sain kätte ka esimesed harjused – kaks paarikümne sentimeetrist punni leidsid tagasitee Tornio vetesse. Peale kärestikke võtsin veel sügavikest pool kilomeetrit lisamaad, enne kui tiiru lõppenuks lugesin ja ülespoole mootoriga tagasi sõitsin. Rahuliku maa pealt sai samuti paar harjust tagasi lastud.

Teine ring sai võetud jõe keskpaika. Kuni paadilaskumispunktini välja. Kala ei näinud. Lõhevõtte ei olnud. Ja ka harjused vaikisid jonnakalt. Kaldal vahetasin hope landi punased poppeli vastu.

Kolmandaks ringiks valisin soomepoolse kalda. Kulgesin 10-20 m kaugusel rannast, möödusin väga lähedalt kolmest kärestikust ja ma lõpetasin selle sügaviku algusega. Teise kärestiku ees näitas ennast ka lõhe, kuid jälle ridvad vaikisid ning paat möödus kalast.

Sügava peale välja jõudes otsustasin ritvu kokku panema hakata kui minu ees (ca 100 meetrit allavoolu) olevas paadis läks kahel mehel järsku kiireks. Üks haaras ühe ridvast ja teine keris teisi kokku. Paarkümmend meetrit paadist keeras keegi vee peal. Jätsin oma ridvad sisse ja jälgisin etendust esireast. Kala tegi kolm-neli sööstu ja jäi paadi alla pidama. Ujus korra nina alt läbi ning mõni aeg hiljem võeti kongitsaga välja. Säh sulle seadust, ei miskit kahvamist. Ilus kala oli, pakuks nii kümne ligi.

Paat lahkus võidukalt allavoolu; ma sõitsin veel oma lantidega võtukohast üle ning kuulutasin püügipäeva kella üheksast lõppenuks. Viis tagasi lastud harjust olid ainukesed, kes mind täna tülitasid.

Ilm läks õhtuks päris ilusaks, päikeseliseks ja tuulevaikseks ning jõe peale tuli igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Kaasaarvatud ruotslased, kes mootoritega põristades voblereid järgi veavad. Igal rahval omad kombed...

Sauna kütma pannes langes pilk ritvadele ja jõudsin järeldusele, et olen täna punase värviga selgelt üle pingutanud. Homme peab teisi värve ka otsa panema.

PS! Õhtuks pakuti kirjutamise kõrvale lõhemarja:-)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar