laupäev, 29. detsember 2018

Kasaril, 29. detsember 2018

Täna kooles läpakas ära ja läbi tahvli blogi kirjutada on ikka päris pain. Aga midagi üritaks päeva kohta kirja panna. Peale poole tunnist otsimist leidsin alles teksti automaatse välja lülitamise nupu üles:-).Leidnud väljalülitamise üles oskasin kogemata klaverile sellise hääle panna nagu tükiks vanaaegse trükimasinaga:-) päris lahe, jätsingi nii...

Maale jōudsime alles lōunast. Kiirelt asjad kokku ja Kasari poole. Tee selline, et üle viiekümne kuidagi ei sōida. Puhas klaas. Pōld täiesti lumetu, aga endiselt korralikult jäine. Ligipääsu ega maha tulekuga polnud probleeme.

Keegi oli käinud proovimas. Teinud kolm auku väikeste vahedega kōrkjatest eemale ja siis loobunud. Hmm, jätsin puuri maha ja kaasasin tuura. Pealesaamine oli keeruline, sest päris kalda äär enam ei kandnud. Edasi peale kōrkjaid nii 8 cm jää. Seejärel läks ōhemaks. Nii kuue sentimeetri kanti. Lisaks veekiht ka veel peal, mis jääd ka pudedamaks muutnud.

Tatsasin piki kōrkja äärt oma eelmise korra kohta ja läksin sealt risti peale. Iga sammu järel koputades. Alla kolme koputamise tuur läbi ei läinud, nii et täiesti talutav jää. Punane kirp otsa, kaheksa sääsevastset puntrana konksule ja püüdma. Tuul vastikult tugevalt läänekaarest puhus, nii et kōrgemal mängides raske aru saada, kas keegi puutub vōi hoopis tuul narrib...

Peale paari esimest tiiru ka esimene vōtt. Särg. Siis veel kaks tükki, üks neist kena paks mere oma. Siis vaikus mille järel kiisk korraks alla tuli, kuid ōnneks ajas ahven need libedikud eemale. Sain unna sisse pandud.

Pool tundi juba kulunud, kuid vimmast ei kippu ega kōppu. Plaanisin juba uue augu peale minna, kui ilma hoiatamata poole meetri kōrgusel pōhjast keegi nooguti alla vajutas. Kohe haakimise järel oli selge, kellega tegu. Vaikselt ja raskelt kerkis auguni ja kuna jää läbipaistev, siis peale minu molli nägemist korraliku pekslemise korraldas. Esimene vimb jääl.

Traditsiooniline minutike kaamera saatel ja saatsin kirbu uuesti alla. Järgnes üle viie minuti vaikust, enne kui järgmine vajutus päeva rōōmustas. Teine kala juba 600+ grammi. Nii kui uuesti kirbu alla sain, vajutati kolmas kord. Sööt polnud veel kümmet sentimeetritki pōhjast kerkinud. Alguses tundus, et väiksem kala. Tuli üsna taltsalt pea auguni ja siis keeras ära. Viis korda pani hullu pekslemise saatel paar meetrit august eemale. Lōpuks vōhmale jooksutatult auku mahtus. 660gr. Mōnus pätsike.

Ketti aga jooksma ei saanud. Peale kolmandat tekkis hoopis kümne minuti pikkune paus, mille rikkus paarisaja grammine ahven. Hakkasin vaikselt juba päeva lōppenuks pidama, aga ei. Mōni tiir hiljem keegi toiduga mängima hakkas. Esmalt andis märku peale koputamise mängu. Siia paar korda puutus tavalise rütmi peale kuni kolmandal katsel otsa jäi. Neljas vimb oli kotis.

Viies ja kuues tulid suhteliselt sama moodi kui neljas. Seejärel aga keegi otsa kargas langeva mängu peale ja kuna haare polnud teab mis isukas, kukkus kala pooles vees ära. Olin kindel et see viis parve, aga ei. Viis minutit kannatamist ja järgmine toiduga mängija oli platsis. Peale mitmeid mekkimisi jäi lōpuks otsa.

Seitsmenda vimma järel jahtus aug vaikselt maha. Kell oli juba pool neli ka ning vimma vōtt oli ōhtale jōudnud. Tegin kaladest veel grupipildi ja tulin maha ära. Täitsa mōnus kakstunnike oli olnud.


PS! Temperatuur 2 kraadi sooja. Tugev läänetuul. Ōhurōhk 755 mm

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar