kolmapäev, 19. august 2015

Tornio jõel, hommik 19. august 2015

Äratus kl 7.30. Õues nagu eilegi  suur paks udu. Ainukese vahega, et kerge  lõunatuul tundus puhuvat ning temperatuur kraadi jagu soojem kui eile. Kiire hommikukohvi ja peale. Lante vahetama ei hakanud. 
Paat kaldast lahti ja landid järgi jooksma. Tõmbasin mõne aerutõmbe keskvee suunas ja kallas kadus silmist. Metsaviir kuidagi tugevama toonina oli veel hoomatav mõnda aega, siis seegi kadus. Kulgesin enamvähem jõe keskpaiga kandis, üritasin kuidagi jõevoolust aru saada, et millal saareni hakkan jõudma ja seejärel rootsi ranna poole tõmbama hakkasin. Ja loomulikult panin valesti, mingi hetk avastasin, et saar alles tulemas…

Saare abil sain õigema orientiiri kuidagi kätte ja võtsin saare tagused paigad korralikult läbi. Kiiret polnud, kedagi teist kuulda polnud (näha niikuinii midagi polnud) ja nii kammisin seda tsooni pea tunni, kui lõpuks udu ühel hetkel paari minutiga kui võluväel hajus. Võtsin sel hetkel just suure männi järgset kiviesist läbi ning punase poppeli ritv tegi jõnksaka. Kiirelt aerudega hoogu juurde ja miski jõnka jõnka hakkas sidur pisitasa tamiili loovutama. Selge, pole lõhe. Tõmmanud paadi vaiksesse paika, tirisin kala paadini. Too ei tulnud kordagi pinda ja sel hetkel kui lant paadi kõrvale jõudis, kukkus kala otsast. Ei näinudki kes see oli.

Proovisin uuesti sama kivi ja liikusin seejärel soome kalda poole. Kohale jõudes sattusin sõnelusse ühe kohalikuga, kes otsustas otse minu ette sõita ja seal püüdma hakata. Lõpuks vist sai ise ka aru, et tegi midagi valesti ja tõmbas kõrvale. Pumba auk läbi kammitud võtsin kärestiku ette. Seekord kaldapoolelt talle lähenedes. Ei midagi. Isegi harjus vaikis.

Seejärel Lasse kivi suund, millest kavatsesin seekord mööduda kalda poolelt. Kivi esine läbi kammitud tõmbasin paadi pisut kalda poole, et landid saaksid kivi kõrvale vajuda, kui jässe ritv vajus kreeni. Kiirelt aerudega paar tõmmet ja järgnes kõrvupaitav kärr. Ritv vetrus mõnuga. Kuna võtukoht on selline, et ees on kärestik, paremal kivid ja vasakul rand ja nende vaheline ala piisavalt väike, et kalaga mitte mässata, siis tõmbasin jõuga vastuvoolu., et saaks ridvad välja võtta. Mingi hetk hüppas tume tont veest välja, reetes minu pettumuseks kala suuruse.
Kerisin teised ridvad sisse ja kuigi vahepeal läks tamiil lõdvaks, polnud lõhe vahepeal plehku pannud. Saanud kala paadile pisut lähemale, panin ridva ridvahoidjasse tagasi ja aerutasin koos kalaga kivist mööda jõe keskpaiga poole vabasse vette. Seal väsitasin lõhepoisi (ütleme et kaalu oli silma järgi 2.115 kg ja pikkust täppismõõtmisega 64,17 cm) ära ja tõstsin paati. Mõned klõpsud pildimasinaga ja saatsin lõhe vette tagasi. Loodetavasti jäi talle ikka eluvaim sisse.

Kell oli alles kümme ja tundus kuidagi varane aeg püügi lõpetamiseks – pere alles magas. Tegin siis veel ühe ringi. Sedapuhku rootsi jõe suudmest allapoole tulles. Alguses rootsi rannaäär, siis saare esine, siis tagune ja lõpuks jälle üle jõe kärestike peale. Harjus oli vahepeal suu lahti teinud ja ahmis mõnuga putukat. Mõned sai ka ära võetud, suurim tuli enne esimest kärestikku (630gr).
Tulin seekord kärestikust mõõda paremalt poolt. Tuul oli selleks ajaks parajalt tugevaks läinud, nii andis kerge vaevaga kärestiku kõrval olevas sügavas vaos lante peaaegu paigal hoida. Lõpuks vaikselt edasi vajudes ja paadinina kärestiku tagusesse vette tüürima hakates, käis jässega varustatud ridvast selline pauk läbi, et pulss pani hoobilt 200ni välja. Minu kurvastuseks aga kärri ei järgnenud. Vandusin. Vaimusilmas oli see igaljuhul paras koll...

Ülejäänud osa kärestikest ja nendele järgnevatest aladest möödus rahulikult ning poole ühe paiku panin pillid kotti. Õhtul vast jälle…

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar