teisipäev, 28. jaanuar 2014

Pärnu jõel, 28. jaanuar 2014

Hommiku kell 9 startisin Tallinnast Pärnu poole. Kohale jõudes vitsutasin ema tehtud juustusaiadest kõhu täis, võtsin isa peale ja suundusime uuest sillast ülesvoolu. Plaan oli tunnike siin proovida ja kui elumärke pole siis linnavahele minna.

Kell kaksteist kõndisime jääle. Väljas kõva miinus viisteist kraadi, vali ida tuul, mis jõepeal astudes näkku puhus ja pidi kõrvad peast viima. Sättisime ennast kaldast pisut eemale, vimma soone peale ja tegime kumbki kolm auku. Isa püüdis põigi, mina kirptirguga. Võtte ei olnud. Pisut vähem kui tunni pärast olime autos tagasi. Linna. Sõudebaasi kanti.

Seal ilm natuke mõnusam, kuna jõe parempoolne kallas kattis suurema tuule ära. Rahvast jõe peal suhteliselt vähe ja needki kes püüdmas olid üsna laiali. Isegi tünni all ei paistnud mingisugust kogunemist olevat. Isa võttis suuna oma vanade kamraadide poole, et juttu puhuda, mina puurisin augu sisse ja kukkusin mõllima.

Vaevalt sai kirp põhja puudutada, kui keegi selle üles tõstis ja noogutilt painde kaotas. Haakisin, vastu nina sai keegi. Uuesti kirp alla ja jälle vastu nina. Mõni aeg hiljem ronisid riburada pidi kolm vimmapunni august välja. Neljas, mis väikese pausi järel jääle ronis oli vähe lubavam, selline mõõdu piiril olnud isend andis lootust, et äkki suuremaid ka leiab. Paar punni tuli veel samast august ja siis kadus kala alt. Puurisin natuke eemale ja sama trall uue augu all. Kala sort ikka väga väike, vahele lausa kümnesendiseid pojakesi viskas...

Isa tuli ka lõpuks oma sotsiaalselt missioonilt tagasi ja asus püüdma. Teistel kamraadidel hommikupoole polevat midagi olnud...

Kõkerdasin natukene uuel augul, tüdinesin punnidest ja otsisin edasi. Teritatud puuriterad lausa kutsusid uusi auke tegema ja nii kammisin üsna korraliku maaala läbi. Enamustes kohtades väike vimb alla, kuid ei ühtegi suuremat kala. Ja siis tuli vool. Üsna korralik, nii et ei saanud enam korralikult põhja kätte. Panin suurema kirbu, mis jäi kenasti pidama, kuid kesktalvise kala jaoks tundus see liiga suur olevat. Võtte praktiliselt polnud. Või pani kala suu lukku?

Poolteist tundi hiljem vool rauges ja sain väiksema kirbuga uuesti põhja kätte. Kala aga ei närinud enam. Vaikus kestis kuni peaaegu päikeseloojanguni, kui vee alla toimus aktiivsuspuhang ja väike kala nagistas mõnuga sääsevastset. Korra õnnestus ka kopsakam kala võtma meelitada, kuid kukkus ära.  Kuna isa kasutatava põigi vastu ei tundunud keegi huvi ja päikese lahkudes kiskus ilm aina külmemaks, siis panime poole viie paiku asjad kokku ja tulime tulema.


Kokkuvõtvalt. Ilusat kala täna ei saanudki. Kokku käis jääpeal elu uudistamas nelikümmend kaks vimmapoega, paar nurgu (üllataval kombel nurg täna üldse ei närinud), mõned ahvenapunnid ja kiisad. Võtud enamasti üsna mokaotsast ja põhja pealt.

On olnud paremaid päevi. Aga no isale sai vähemalt ära tehtud:-)






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar