pühapäev, 19. jaanuar 2014

Kasari jõel, "karjamaa augul", 19. jaanuar 2014

Laupäeva õhtul tegime korraliku sauna ja õlled ning seadsime mõtetes pühapäevaseks plaaniks uue koha valmis. Ostsime load ja päikesetõusu aeg startisime Matsalu looduskaitse ala poole.

Ilm hommikul põrgulikult külm, miinus kuusteist kraadi. Pakane oli liiast Tõnu vanale diislile, mis keeldus käivitamast. Nii minu masinale hääled sisse pidime ajame. Bensukal mingeid käivitumisraskusi polnud...

Paiga leidsime juhendamise järgi kenasti üles. Teisi kalamehi polnud, kuid paik oli kui sõelaks puuritud. No oma viis-kuuskümmend eilset-üleeilset auku oli kindlasti. Kui keegi niipalju vaeva nägi, siis pidi siin olema ka see, kelle pärast vaeva nähti. Andsime puurile tööd ja kukkusime püüdma. Tõnn ja Urmas tirkude, mina väristasin kätt.
Auk augu järel liikusime piki jääd allavoolu suunas nurgani, kus peavoolu haru vastu tuli. Iga minutiga kasvas pettumus. Mitte ainumastki võttu. Korra Ummile tundus, et nüüd äkki võttis ja mul mõni aeg hiljem hakkas kujutlusvõime juba noogutit liigutama, aga ... Mõttes sai kõvasti siunatud, et mis kuradi hea koht see selline on, kus pead tavalisele kalastuskaardile veel lisaks maksma, kuid kala siin nagu ei elakski... Pika punnitamise peale sai lõpuks üks kiisk ära meelitatud, kuid see oli ka kõik.

Lõuna paiku saatsime Tõnu ilma varustuseta luurele, et mingu kilt allavoolu ja vaadaku kas seal on püüdjaid ja püügikohti.

Tagasi tulles vastus, et püüdjaid küll mitte. Siis rändas kutt ülesvoolu ja tuli sealt peagi tagasi, ka olematu infoga. Otsustasime, et siis ronime oma kodinatega vaikselt ülesvoolu ja proovime sonni (või mis iganes see peavoolust kõrval olev haru ka poleks) teisest otsast. Ka seal oli kõvasti puuritud.

Kella ühe paiku saatsime söödad jää alla ja kohe läks andmiseks. Nooguti ei tahtnud enam üldse rütmis liikuda - pidevalt mingid rütmihäired ahvenapoiste poolt tekitatult.

Tirgumehed said ka kontakte, kuid kala ainult togis ja ära ei võtnud. Esimesed ahvenad, mis jääle ronisid olid üsna sinininade kasvu, vahele aga viskas sekka ka normaalsema suurusega isendeid (suur oleks ilmselge liialdus nende kohta öelda, sest päeva lõpuks ei saanud suurim ahven 200 grammi ka täis - kriipsuke sellest puudu jäi).

Peale paari ahvena välja võtmist, enamasti puuritud augus huvi rauges; tehes paar meetrit eemale uue augu kordus jälle paari minutiline action. Nii me siis puurisimegi selle jää üsna auklikuks. Paaris augus õnnestus ka nii viie-kuue kalane kett käima saada, enne kui poolest veest ära pääsenud kala selle aktsiooni jõu ära tappis.
Tirgumehed vahetasid peagi oma varustuse kirptirgu vastu ja said võtte, kuid kaladega jäi kuidagi lahjaks. Urmas meelitas ühe nurupoisi välja, kuid Tõnni hoidsime juba teist päeva nulli peal (siia sobiks vist hüüda - tehtud!). Võtt kestis vahelduva eduga kolmeni, et siis raugeda. Päikese loojudes tegime veel viimased pildid fotokaga ja sammusime kodu poole.

Kokku siis käis jääl 40 ahvenat. 11 tükki (1,5 kilo kokku) kannatas ka ära võtta. Paar kiiska ja üks viidikas ka veel sekka (mingi hetk viskasin ridva pisut eemale nii, et marmõss jäi pool meetrikest vee alla ning tagasi tulles istus konksu otsas unnakala). Ujutasime haugi lootuses ka undasid, korra keegi isegi proovis viidikat, kuid lasi peale hambajälgedega sööda markeerimist selle seejärel kohe lahti.

Pealelõunane koht oli mõnusalt tuulevaikne, nii ei pannud kümne kraadist pakast tähelegi ja terve püügiaeg sai tegutsetud paljaste kätega. Päris mõnus päikeseline ilm oli.



1 kommentaar: