laupäev, 14. juuli 2018

Tornionjoki, 13 ja reede, 13-14. juuli 2018

Päeval käisime Poikkiaintiajot võistlust vaatamas. Üle kahe tunni ei kestnud - võidusõit lagedal liivakarjääris, kus päike võttis poisilt vaatamise isu üsna kiirelt. Isegi kolm jäätist ja "aju külmumine" ei parandanud olukorda. Jõhkralt küttis. Paar korraliku avariid nägime ikka ära, aga mitte nii ägedaid kui eelmine aasta.

Õhtu kella kuue paiku aga hakkas ilm muutuma. Tuule, mis tõsi üsna nõrk, keeras põhja ja taeva tõmbas pilvisemaks. Isegi natukene sadas. Umbes nii palju, et padi sai paadis kergelt niiskeks. Seadsin ridvad valmis ja sättisin minekule. Vasakpoolne sai endale putuka, järgmine punase edi, siis kuldne joonas ja viimaseks lõputult kirev ja läikiv kirakka. Sellel vobleril on küll vist kõik värvid esindatud.

Tegin oma tavalise tiiru. Nägin vaid ühte kala. soome poolel, Iivika kivist allavoolu olevate haabade kohal. Päris lõpuni tiiru ei teinud ja tulin enne pumba auku olevat madalat äärt maha. Mõttes ikka plaan seda nähtud kala kiusama minna.

Järgmine tiir samuti poolik. Lõpp samas kohas, algus päris soome rannas ja seejärel jõe keskmine osa. Ilmamuutus oli harjuse isule tapvalt mõjunud - putukat küll rünnati, aga vaid väikeste forellide poolt. Null harjust.

Kolmas katse ja võtsin uuesti soome kalda ette. Nüüd juba kohe peale mökkisid asuvat kärestiku päris kalda äärde. Jaanuse maja aluse kivi kammisin korralikult läbi ja ühel hetkel käis lõheputuka ridvast konkreetne ja tugev pauk läbi. Krt. otsa ei jäänud. Oleks selline võtt läbi vobleri ridva käinud, oleksin selle koheselt lõheks tituleerinud. Putukapüügil kogemus puudub, aga kippus küll sama järeldus tulema. Täpselt selline laks, nagu oleks keegi sabaga virutanud.

Kammisin kuni Iivika kivini välja, seal oskasin keskmised landid segamini sõita. Harutasin nad kaldal lahti ja läksin uuesti seda kivi proovima. Sedapuhku ei midagi.

Lõpetasin tiiru samas kus esimesel tiirul - nii jäigi eile pumbaaugus ja allpool käimata. Kell üksteist tulin maha ära.

Õhtul tegi kõu pisut häält, aga peale ei tulnud.

...

Hommikul aeti uni minema juba pool seitse. Vist oli pool seitse. Nende kellaaegadega on siin segane lugu. Kuna asume täpselt kahe mobiilmasti vahel, siis vahel läheb kell rootsi aja peale üle ja mingi aja möödudes tuleb soome oma peale tagasi. Aga vahet ju väga pole, kui on kogu aeg valge. Igal-juhul olid mul silmad lahti ja ega aega saanud raisku lasta. Seda enam, et aknast välja vaadates avanes hämmastav vaatepilt. Päikest polnud, ilm oli kenasti pilves. Väljas meeldivalt jahe, vaid 15 kraadi sooja.

Vahetasin kuldse joonase kollaka edi vastu ja ronisin paati. Esimese tiiru alguse seadsin loomulikult sinna, kus eile lootust andis. Peale Jaanuse maja aluse kivi korralikku läbikammimist tõmbasin paadi jõe keskele ja siis sealt edasi juba rootsi poolele. Eile oli naabrimees seal saare ees, kõrval ja taga kõvasti vaeva näinud. Ise arvasin, et ega see madal vesi seal püüda ei lase, aga kibelesin ikkagi proovima. See sisuliselt ühe ja sama trassi kammimine vaikselt pinda juba hakkab käima...

Saare eesosas isegi natukene kannatas sõuda. Saare ja rootsi ranna vahel aga ... pidevalt oli midagi kinni. Enamasti putukas, vahel ka lant. Vett lihtsalt polnud. 20-30 cm, vahel sekka 40-50 cm. Kivitagused augud nii 60-70 cm sügavad.  Aerudega kolistasin aegajalt vastu põhja... No mida sa seal sõuad. Panin asjad kokku ja sõudsin saare taha ära, kus uuesti ridvad vette lasin.

Kaks kala näitasid ennast praktiliselt korraga - üks rootsi saare kõrval, mitukümmend meetrit eemal. Sinna ma enam kuidagi jõuda ei saanud. Teine suure männi kohal, keset jõge. Piisavalt kaugel et täpsem asupaik registreerimata jätta. Nii sõudsingi lihtsalt hästi laiade sakkidega. Enne madalat võtsin jälle asjad välja ja läksin uuesti proovima.

Sedapuhku siis mökkide alt jõe keskpaigast praktiliselt otse alla. Vahet polnud. Tulemus oli täpselt samasugune. Mõtlesin, et lähen hommikukohvile ära, aga kuna päikest ikka veel ei olnud, siis hakkas kahju sellist ilma raisku lasta ja tegin veel pool tunnikest.

Pumba auk. Kärestiku ees käis keegi pinnas. Jõudsin täpselt õigeks ajaks samale liinile ja nägin aerudega kõvasti vaeva, et kala ärevile ajada. Aga ei midagi...

Kärestikest paremalt mööda. Peale viimast võtsin lõpuks ridvad välja. Harjus ärkas ka lõpuks üles ja paar tükki vahetult enne lõppu otsa lõi. Putuka peale. Kõik sellised piiripealsed, lasin tagasi ära.

Kell 10.30 tulin maha, just siis kui teised paadid peale hakkasid tulema. Kogu hommiku olin saanud täiesti üksinda sõuda.


1 kommentaar: