Esiletõstetud postitus

pühapäev, 22. detsember 2019

Rumba all lutsutamas, 21. detsember 2019

Sedapuhku sai jõe äärde mindud ainult kolmeks tunniks - lihtsalt maale sai laupäeval nii hilja jõutud. Kella neljast jõe äärde jõudes oli väljas juba hämar.  Seetõttu ei hakanud sedapuhku isegi Vanamõisani vurama, parkisin neljarattalise Rumba kääru äärde ära. Üks auto silla juures parkimas ja kaks kääru peal ka veel lisaks. Jõulueelne lutsutamine käib täies hoos.

Väljas täispilves ilm, kerge kagutuul. Vihma ei lubanud ja seda ei tulnud ka. Kuud ei paistnud kusagil olevat. Vantsisin õunapuu alla augu peale ja lajatasin kolm ritva sisse. Vesi kõrge, +125 Kasaril, aga languse trendis. Kuna õhtul kell pool kaheksa pidi Leicesteri mäng algama, siis oli püügile ajalimiit ette paika pandud.

Algus oli päris tore. Kell pool viis, kui valguspulgad külge olin pannud hakkas sikutamine pihta. Imelikul kombel ühe ja sama ridvaga, sellega mis oli sügavama poole sätitud. Esmalt väga kena ja rahulik ridvapitsi vedrutamine. Poleks seal otsas olnud vimmafilee, siis oleksin kahtlustanud vimma võttu. Natukene lasin neelata ja haakisin ära. Luts kenasti taga. Augupoolses servas on paha asi see, et rohuriba on seal kole kaugel kaldast ja parajalt kõrge. Isegi sellise kõrge veega turritas osa rohust veest välja. Olin kala välja kerimisel liialt aeglane ja sinna rohu taha ta ennast seetõttu ära ka parkis. Venitasin, mis ma venitasin, lõpuks andis lips järgi...

Sain vaevu uue lipsu otsa seotud ja sööda vette visatud, kui sama ritv uuesti võnkuma pani. Teisel katsel olin tehtud veast järeldused teinud ja kiire taganemisega tõmbasin kala hooga üle rohuääre. Selline neljakümnene lutsupoiss. Saatsin ta koju tagasi.

Järgmist võttu ei tulnud samuti kaua oodata. Vast kümme minutit hiljem nagistati sama tonka kallal. Nagistas natukene aega ja siis võtt pooleli jäi. Sellega võis esimese laine lõppenuks lugeda. Teisi ritvu ei puudutanud selle aja jooksul keegi.

Poole tunnise vaikuse järel tuli teine laine. Olin keskmise ridva natukene sügavale lähemale toonud ja näpupikune lutsupoiss venitas selle tonka konksule asetatud kahte mullaussi. Lugesin manitsussõnad peale ja saatsin ta kasvama. Uueks söödaks panin usside asemele kalafilee ja sama ritv võnkus peagi uuesti. Järgmine, aga ka alamõõduline, käis õhku hingamas. Siis veel paar võttu, mis aga pooleli jäeti. Kuidagi pirtsakas lähenemine... Ja kella kuuest valitses jõe ääres vaikus.

Punkt kell seitse tulin tulema. Sama hästi oleks võinud ka tunnikene varem lahkuda...Kolmas ritv, mis sügava peale ei küündinud, seisis terve õhtu liikumatult.

PS! Külmaprognoos enne jaanuari esimest kolmandiku jääd ei luba. Krt...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar