Esiletõstetud postitus

teisipäev, 20. august 2013

Vigala jõel õngitsemas, 19. august 2013

Vara küla ja Emajõgi selja taha jäetud ning maale tagasi jõutud, sättisin ennast mõneks tunniks jõe äärde kalale. Kohaks valisin vimmapüügi paiga enne Rumba kärestikku ja katsetamiseks trampisin endale uue koha kõrkjate vahele, nii viiskümmend meetrit allavoolu vanast kohast.

Ilm ilus päikeseline, päeval oli küll kõvasti sadanud, kuid kella poole viieks olid pilved laiali hajunud ning kena suveilm valitses jõe ääres. Tuul puhus kergelt lääne suunast, tekitades kerge laine vastuvoolu.

Tatsanud endale kõrkjate vahele piisavalt ruumi saatsin sööda sisse. Komponendid nii nagu ikka, vaid kama jäi sedapuhku panemata. Seejärel käsiõng söödastatud maisiteradega sisse ja püük algas. Kohe alguses oli särjeparv all. Nokitses ükshaaval terasid ära ilma korralikult võtmata. Korra suutis keegi korralikult korgi uputada ja korraks oli keegi (ilmselt vimb) ka otsas, kuid kukkus siis otsast ...

Pikapeale hakkas pidev maisi asendamine pinda käima ja asendasin sööda ussiga. Esimene tiir uue peibutajaga ei olnud veel poole pealgi, kui keegi korralikult korgi uputas ja selle vee all eemale vedas - esimene vimb käes. Möödas oli pool tundi püügi algusest.

Viskasin sööta juurde ja panin uue ussi otsa. Tiirust uuesti pool läbitud kordus sama ja teine vimb ronis veest välja. Pommitasin uuesti sööta juurde lootuses, et parv jääb alla pidama. Aga ei jäänud, viis minutit hiljem olid vimmad läinud ja särjed jälle tagasi. Katkusin siis mõned neist kassidele kaasa, enne kui panin konksu otsa korraliku mullaussi, millest pisemad kalad enam jagu ei saanud ja selle rahule jätsid.

Läks kõva tund enne kui uuesti vimmavõtud tagasi tulid ja kahest võtust ühe ka ära suutsin realiseerida. Ja jälle ei jäänud parv pidama...

Kella seitsme paiku tekkis aga vee all täielik vaikus. Särjed enam ei võtnud, ka viidikad, kes ennist allavajuvat sööta ründasid ja põhja peale järgi tulid olid kadunud. Kork sõitis tujutult veepinnal ilma ühtegi takitsust kohtamata. Vaikus kest pea tund aega kui lõpuks vimmaparv sööda üles leidis ja sööma tuli. Neljas vimb  leidis tee sumpa. Seejärel koheselt teine võtt, ei jäänud otsa ning peale uue ussi panekut järjekordne vaikus. Veerand tundi veel ootasin ja siis tulin koju sauna ära.

Ei õnnestunud seekord vimmaparve pidama saada ...





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar