pühapäev, 12. märts 2017

Jääpüügi hooaja lõpetamine Pärnu jõel, 11-12. märts 2017

Ainiga sai juba nädala sees kokku lepitud, et läheme siiga kimbutama - ta pole siiga saanud ja see viga vajas parandamist. Lisaks läheneb kevad nii mühinal, et kauaks seda jääd ilmselt enam ei ole. Tuleb võtta mis võtta annab.

Reedel saun ja laupäeva varahommikul kell 6 äratuskell. Pool tundi hiljem startisime. Väljas juba kaunis valge - aeg oleks juba kella keerata, nii vara ei saa enam kenasti üles:-) Ain kukkus tee peal kohe mingeid imelike loodusmärke tõlgendama, olla näinud mingi väikest rebast, siis veel midagi mis lendas. Arvas et lind. Nojah... Ma ei näinud varblase poegagi. Igaks juhuks väga ei vahtinud ka ringi - äkki oleks tervet karja kitsi näinud, siis oleks "minu pärast" Kalev jälle kusagil läbi jää kukkunud...

Pool kaheksa olime kohal. Esimestena parklas. Väljas udune talvehommik. Temperatuur nullis. Tuul nullis. Vool ka peaaegu nullis. Tuju üleval - kalale juhhuu. 

Vee tase oli nädalaga kõvasti langenud ja nii kannatas isegi kaldaäärne jää üle kõndimist. Sammud otsejoones siiatsooni ja augud sisse. Mõttes olime teinud plaani, et lõunani konutame siin tsoonis ja kui selleks ajaks midagi ei juhtu käime Paikuse all ära.

Kaks tundi hiljem oli meil kahe peale null koma kaks võttu. Ain arvas, et keegi vist ikka puutus kirpu, aga pead ka pakule ei pannud, et see kala oli. Nii saime oma plaani ennak tempos ületama hakata. Tipa tapa üles voolu minema. Katsusime erinevad vimmakohad läbi ja jõudsime ilma tulemusteta Paikuse alla välja. Siin vähemalt seitse meest udust välja ilmusid, usinasti paigal istudes. Liitusime nendega.

Tunnike hiljem, kui keegi polnud kala saanud ja me polnud endiselt ühtegi võttu näinud tatsasime sama targalt tagasi. Siia tsooni. Ain pani kohe leekides hommikusele augule, ma jäin Maidult telefoni teel juhiseid kuulates pisut ülesvoolu konutama. Mingite maamärkide abil tuvastasin tsooni, kus Mait paari nädala eest kaks kala välja võlus ja seadsin ennast sinna sisse.

Olin just nooguti õõtsumisest unele suikumas, kui Ain ühel hetkel rõõmsalt kõrvale ilmus ja miskist siiast rääkis. Kogusin oma uinakuplaani kokku ja sammusin uudistama. Kala pea nelikümmend senti. Tegime pilti ka - ikkagi Aini selle aasta esimene isiklik rekord. Tal neid rekordeid kaks tükki veel plaanis purustada. Peale pidustusi seadsin ennast ka samasse piirkonda istuma.

Järgnes miski tunnike, kui ootamatult ilmusid jääle kaks troppi bemmidega ja kukkusid jäärada paarutama. Teiste kalameeste vahel. Ega mõistus ei ole oma teha...

Läksime lärmi peale eemale. Paarsada meetrit allavoolu, teise siiatsooni ja sain esimeselt augult kohe korraliku litri noogutisse ja kena kala taha. Ülima ettevaatlikkusega venitasin kala  pea auguni välja ja siis kordus see, mis see talv juba mitmeid kordi juhtunud - kala lihtsalt kukub konksu otsast ära. Krt küll. Oleks miski pikk ritv käes olnud, siis oleks selle ilmselt katki virutanud. Väikest balalaikat lõhkuma siiski ei hakanud.

Kuna ka siin oli lärm päris korralik, siis peagi tegime järgmise kildise matka. Vimba vaatama. Kiusasime seal oma tunnikese väikeseid vimmapoisse, miskit kaasa võtta ei kõlvanud. Sügavikus ainult pudinad tundusid olevat ja võtsid ka ainult vaikset mängu. Mööda minnes kahte tragitud latika välja võtmist vahtisime. Üks neist päris kenake, üle kahe kilo kindlasti.

Õhtu poole bemmivennad lahkusid ja võtsime oma püügitsooni tagasi. Kahjuks ei juhtunud enam miskit erilist - sain küll ühe võtu Aini siiaaugu kõrvalt, kuid otsa too kala ei jäänud. Enne kuute tulime tulema.

...

Algselt plaanisin, et teen pühapäeva Kasaril, kuid mitmel põhjusel muutsin plaani. Esiteks siiakunn loobus teise päeva plaanist ja teiseks ilmateade lubas päikest (tagantjärgi tuleb tõdeda, et päikest nägin vaid läbi paksu udu, mis jõepeal laiali ei läinudki). Äkki teeb siig selle ilma peale suu lahti. Kuna päikest lubati alles lõunast, siis põõnasin kuni torust tuli. Palju ei tulnud. Kell kaheksa olin üleval ja kümnest juba Pärnus.

Ilm üsna sama. Võrreldes eilsega ainuke erinevus, et väheke oli tuult tunda. Lääne kaarest puhumas. Alustasin jälle sealt kus eile ja veetsin kohusetundlikult kolm tundi siiatsoonis, kammides erinevaid auke läbi. Täielik null. Ilma ühegi komata...

Kella kaheks oli lõpuks ometi kinnisidee nimega siig ennast selleks aastaks korralikult ammendanud. Rohkemaks mul tema püügiks tahtmist ei olnud ja läksin vimma otsima. Tegin esmalt kiire ringi ülesvoolu, sealt ei märkigi. Ja siis allavoolu. Ühes augus sain kala korraks käima. Neli poissi jutti. Ja seejärel vaikus kõikidest ümbruskonna aukudest.

Kolisin veel paarsada meetrit ülesvoolu ja sain teise augu käima. Vimb eriti pirtsakalt näris. Mängida sisuliselt ei tohtinud. Venitasin kirbu kümme senti üles ja ootasid kümme sekundit, siis uuesti kümme senti kõrgemale ja jälle paus. Nii poole meetrini välja. Enamasti võtt selline kerge krõps noogutis ja suurem osa haakimisi tühja. Väga pika hambaga võttis. Kogu päeva peale vast kaks võttu olid sellised, mille puhul nooguti ka natuke allapoole vajus. Paar korda proovisin samal augul ka kiiremat mängimist ning selle tulemuseks oli see, et kõik kes all olid pagesid viieks minutiks august eemale.

Sain teisest august viis kena poissi. Suurim üle kuuesaja grammi, teised poole kilo peale. Pärnu vimmasordi kohta täitsa kenakesed. Kaks kala oskasin poolest veest ära lasta. Esimese mineku järel tuli parv kümne minuti pärast tagasi; teise puhul lahkusid lõplikult ilma hüvasti jätmata. Või sai siis poole kella nelja paiku tippvõtt selleks korraks läbi.

Peale viite sättisin ennast vaikselt minekule, erinevaid tee peale jäänud auke proovides. Üks nurg ja üks kellegi togimine veel. Parklasse jõudes oli jõele jäänud veel vaid üks mees.

Tundub, et selleks hooajaks on jääpüügiga ühel pool. Nädala sees juba korralikke pluss kraade ja päikest lubab. Öösel ka sooja. Ei usu, et laupäeval enam minna kannatab. Lühikeseks jäi see jääaeg. Veel tahaks...


1 kommentaar: