Lappis, 18.-19. juuni 2016

Reede õhtu läksime juna peale. Suure rabistamise peale – Helsinki liikluses mingid ümberkorraldused olid, ekslesime päris pikalt. Õnneks oli varuaega piisavalt ja nii tegime „rong see sõitis tsuh tsuh tsuh“ matkaga algust.  Mulle ja poisile meeldib selline kulgemine Lapimaale väga, naisele eriti mitte. Ta ei suuda kuidagi selle veneaegse rongi kolinas magada.

Laupäeval natuke enne kümmet olime Kolaris kohal. Pool tundi hiljem auto ka juba käes. Shoppingtuur, kalaload ja läbi Lappea Väylänpääle. Lappeas esimese 19 püügipäeva jooksul üle kolmesaja lõhe saadud. See teeb üle viieteistkümne kala päeva kohta – pole paha.

Unto juurde kohale jõudes teadvustati meid paari halva uudisega. Esiteks oli meie mökki veel kinni ja peame ühe päeva teises majas olema. Mis iseenesest ei ole halb, sest see maja ise parem ja lisaks korraliku saunaga. Paha on lihtsalt see, et 24 tunni pärast kolime peame… Teine uudis oli kehvem. Mulle oli jäänud kõige viletsam paat kõige viletsama mootoriga. Pühapäev pidin saama selle välja vahetada, aga sinnamaani tuli sellega hakkama saada.

Õhtuks ja pühapäevaks lubas vastikult tugevat põhja tuult ning seetõttu tormasin peale asjade kokkupanekut koheselt veele. Väljas 17 kraadi sooja, vahel päikest näitas, tuul olematu. Sidusin esimesteks tiirudeks tamiili otsa: lilla poppeli, punase edi, oranžika wäylä ja pisikese hejo. Mõtlesin küll, et meeskond natuke tumedates toonides sai, kuid ilmaennustuse järgi kohe kohe pilve pidi minema ja sel juhul see meeskond täitsa ok võiks olla.

Vesi jões parajalt kõrge ja tõusutrendis. Ilmselt seal Rootsi mägedes kusagil sajab. Paati korda seades avastasin järgmise halva uudise, puudusid ridvahoidja ja kongits. Jälle mäest üles, autoga peremehe juurde, siis tagasi… ridvahoidja lõpuks ülesvoolu olevast rannast sain.  Peale seda pikka askeldamist sain lõpuks miski kahe paiku peale.

Esimest tiiru alustasin Tupo jõe suudmest. Jamad jätkusid, kui peale lantide sisse seadmist üritasin ridvahoidja ühte haru allapoole painuta ja see … praksti otsast murdus. Krt. Ei viitsinud uuesti asju kokku panna ja uue järele minna. Jätsin ühe ridva lihtsalt jalge ette vedelema – kuna harjuseõnge polnud viitsinud veel ehitada, siis oli see koht veel vaba.

Tiir Tupo jõe suudmest, saare (mida pole näha) juurest üle, esimesest kärestikust keskvee poolelt, teisest samuti ja lõpetuseks vasak kallas kuni paatide sisse laskmise kohani. Ei miskit.

Vahetasin ridvahoidja ära ja tulin teise tiiru piki soome kallast. Kahest kärestikust vasakult mööda ja kolmanda juurest keskele, sügava augu peale. Ei miskit.

Tulin just tiirult tagasi ja mõtlesin, et kolmanda tiiru rootsi ranna poolel teen, kui üks paat mis kündis just sama vagu, mida olin just läbinud, karjatas – kala. Peagi viiekilone lõhe välja võeti. Egas midagi, võtsin pool kilti ülesvoolu ja tulin kolmanda tiiru ka sama rada, mis teise. Tulemus ei erinenud eelmisest kahest. Ei miskit.

Vahepeal Lasse mööda sõitis, reedeseks jaanipäevaks kutse edastas ja kurtis, et lõhed pole koostöö altid. Eelmisel nädalal vaid üks kaheksakilone… Seitsmest tulin maha. Tuuliseks kiskus ja Bonder pidi ka peagi läbi sõitma – nad kuuekesi Norrast tagasiteel uudistama pidid tulema.

Õhtul saun, jalgpall ja õlu…Kuna pühapäevaks tugevat tuult lubas, siis plaane ei seadnud… Hommikul pool kaheksa silmi lahti lüües avastasin, aga et lehed ei liigu. Mis! Mida! Kuidas palun! Ummisjalu tormasin ennast riide panema. Kui nina ukse vahelt välja pistsin, sain aru, et ilmselt hetkeline tuulevaikus oli olnud. Samas kui juba riides, siis mõtlesin et ühe tiiru ikkagi pressin ära.

Jõe ääres vilu ja niiske. Tuul polnud küll väga hull, aga siiski korralikult puhumas. Öösel oli päris palju sadanud, paat oli poolenisti vett täis. Tegin landimeeskonnas väikese vahetuse, asendades hejo ühe erksamat värvi Jalega. Pole sellega küll kunagi midagi saanud, aga noh…

Kratsinud trassi valikul natukene kukalt otsustasin veel korra soome kalda äärset marsruuti proovida. Kolmandat korda järjest… Nuka taha saades, oli seal lootust natukene tuule varjus püüda…

Landid sees, uimaselt aerutades allavoolu. Iivika kivi juures ei miskit, haabade all ka ei midagi. Järgmisena oja suue, ehk sama koht kus eile soomlased ühe said. Tõmbasin paadi üsna kalda äärde, vasakpoolne lant vast viie meetri kaugusel kaldast liikus. Tuult siin polnud ja kuna vool ka nõrgem, seisin pea kümme minutit ühes tsoonis. Kavatsesin sealt lõpuks lahkuma hakata, kui mõte katkestati poole pealt – punase ediga varustatud, vasakult teine kaigas, pani pauguga vibusse. Kiirelt aerudega tõmbasin pinge veel paremini peale ja mõnus kärr läks käima. Taga. Kiirelt aerudega korda kümme vastuvoolu, kindlustamaks, et kala ikka on küljes. Oli. Järgmisena pidin plaani järgi keskele paadi tõmbama ja ridvad kokku korjama. Plaaniks see jäigi, sest samal hetkel tamiil lõtvus. Krt. Lahti pääses. Mõneks ajaks oli hommikune uimasus kui pühitud.

Jätkasin soome kalda ääres. Teise kärestiku eest veel keegi proovimas käis, kuid võtt nõrk ja kärrist polnud lõhnagi. Ilmselt harjus. Kolmandast kärestikust läksin seekord vasemalt poolt läbi. Päris kõhe marsruut on see, kui vesi langema hakkab, siis siit ei julge küll kulgeda. Suured kivid nibin nabin vee all, hea võimalus paadiga ennast keset voolu kinni sõita…
Lõpetasin seal kus alati ja läksin kümne paiku hommikukohvile. Puder, lakkahillo ja kohvi – mõnus.

…

Pealelõunal kella kahe paiku, kui olime ühest mökkist teise kolinud ja  oma „moskwitshi“ paadi nahkistmetega „Ferrari“ vastu vahetanud läksin uuesti vee peale. Tuul vahepeal veel rohkem tuure peale keeranud ja vesi kerkimas jõudsalt. Tegin pealiinidele prahikorjajad ja  asendasin lantide meeskonnas jäle helesinise janiga. Tiiru alustasin soome rannast.

Esimese kärestikuni jõudes tuli tõdeda, et seda enam … ei ole… Vesi oli juba nii palju tõusnud, et kärestikust olid järele jäänud vaid vaevunähtavad keerised. Möödusin kujuteldavast kosest vasemalt. Peagi avastasin kurva tõsiasja, et jan ja edi ei sobi kõrvuti kokku.  Korralik sasi tekkis. Tõmbasin paadi kaldasse ja asendasin jani oranžika wäyläga.

Kui juba trass oli pooleli jäetud, küpses peas mõte rootsi ranna alt tuule varju otsida. Hiljem selgus, et see oli tõsine viga. Seal oluliselt tuulisem ja kiires voolus sõites vaevlesin kuidagi distantsi lõpuni. Rõve. Väga rõve sõit. Teist sellist enam ei tahtnud, tulin maha ära.

...

Lõunasöök keresse ja õhtupoole tuule vähenemist nähes ei andnud mõte ikka asu ja tegin veel ühe kiire tiiru soome kaldas, enne kui keeluaeg peale tuli. Tulutult.

Vasakus kaldas sõites ja peaaegu punase saunani jõudes nägin lõhet meetrit 50-60 keskvee poole selga näitamas. Vajutasin aerudele, liikudes pisut vastuvoolu ja siis jõega risti sõites kala liinile tüürides. Enamvähem õige koha üles leides – no mitte ühte märki ka polnud, millest kinni haarata – ja paadi piki jõge saades, keeras nii kuue-seitsme kilone lõhe kümne meetri kaugusel selja veest välja justkui sõnudes, et valesti arvestasin. Üritasin mis ma üritasin veel korra temaga samale liinile saada, aga võtma teda ei saanud.

Õhtuks oli vesi eilsega pea 70 senti tõusnud – pole kunagi sellist kõrgust ise näinud. Vool kohutavalt räige. Aerutamine vaevaline. Prahikorjajateta oleksid landid ilmselt kogu aeg sodi täis.

Öösel tõusis vesi veel 20 cm… Kaua võib …