pühapäev, 5. juuni 2016

Vigala jõel uusi kohti avastamas 04. juuni 2016

01. juunil avati Tornio jõel püügihooaeg. Järgmise päeva hommikul oli nett juba pilte täis. Ilusaid lõhesid tuleb see aasta üles, kakskümmend üks kilo on juba lõhki löödud. Kalaloendur töötab isuga ning arvud, mis sealt läbi käivad on üsna kenad -  juba juuni alguses rohkem kui viissada kala päevas ning eelmiste aastate graafikust ollakse kenasti ees. Mul veel paar nädalat ootamist...

Peale Soome reisi polnud kalale saanudki. Tegelikult ka tahtmist pole olnud. See leitsakuga püük pole kunagi mu lemmik olnud - mida sa istud ja praed ennast selle päikese käes. Kui Ain eelmine nädal helistas, siis sai siiski väike plaan laupäevaks kokku pandud ning pühaks eesmärgiks uue koha avastamine püstitatud. Reedel tegime väikese sauna ja laupäeva hommikuks sai äratuskell helisema pandud. Poole neljaks ehk enamvähem kolm tundi magamist.
Nii vara pole ikka pikka aega põhjust ärgata olnud. Võiks lausa öelda, et ei mäletanudki, missugune hommik sellisel ajal välja nägi. Peale hommikukohvi autole hääled sisse. Avastamise sai valitud ülesvoolu asuv sügav auk, mille eelmise aasta paadiretke ajal mällu olin talletanud.

Leidsime paiga kenasti üles - kena voolutagune sopikene, kuhu vimmal ei peaks eriti asja olema ja kus äkki mõni latikas võiks ehk aega surnuks lüüa. Õhtul keedetud puder lendas vette ja seadsime oma käsiõnged püügile. Sügavust küllaga, pea neli ja pool meetrit.

Ilm hommikul veel mõnusalt värske ja tuul pea olematu. Päeva peale lubas korralikku põhjakaare tuult, mille seljataha jäänud puud kenasti kinni pidid püüdma. Taevas säravast päikesest polnud pääsu - pilvi ei kusagil ning lubatud vihmast võis vaid und näha. Vesi jões südasuviselt soe, 21 kraadi.

Alustasin püüki kärbsevastsetega, hiljem proovisin ka maisi ja "poolakatega". Miskipärast toimis mul ainult esimene variant, kuigi Ain kõrvale seatud tonkaga särgi ka ussiga välja meelitas.

Püük kulges kõva aasimise saatel.

...

Viis tundi hiljem lugesime tibud kokku - mõlemal viis liiki kirjas. Mul särg, roosärg, viidikas, vimb (üks neist veel kudemata - mida nood siit vaiksest voolust küll otsisid; mõlemad  kalad sai vette tagasi lähetatud...) ja turvapunn;  Ainil: viidikas, särg, kiisk, ahven ja ... kiil, kes lennupealt otsa oskas jääda. See pidavat ka liigina kirja minema - kohe näha et kutt on kõvasti Tõnult malli võtnud:-)

Latikast aga ei lõhnagi. Kala mängimist ka polnud näha. Aga koht iseenesest super - kui vimma keeluaeg läbi saab, siis ka sinna peaks korra proovima minema.

Peale kella kümmet lajatasime järgi jäänud pudru vette ja tulime tulema.

...

Õhtu läksime poisiga piiluma, et kas kedagi huvitavamat ka sissesöödetud kohta kondama oli tulnud. Püügikoht oli aga ootamatult hõivatud. Tegin juttu. Selgus, et püüdja sealkandis aastaid edukalt suuri turbasid jahtinud. 40+ cm poisse pidi seal hulgim elama. Eelmine aasta ta sõber ka ühe 2.5 kilose oli välja meelitanud. Püük ise käis maisiga, kiires voolus oleva madaliku servast. Korgiõngega.

Seadsime ennast ta naabriks...

Tunnike proovisin nn Ainil hommikusest tsoonist ja seejärel peale naabri lahkumist ka pool tunnikest enda hommikusest püügipaigast. Tulemuseks mõned särjed ja üks haugipoiss, kes oli ilmselt pudrumäel valvepoosi sisse võtnud. Kuigi kirp oli  kalal kurgus, õnnestus haug kuidagimoodi kaldale venitada ja peale edukat operatsooni üsna elusalt vette tagasi saata. Latikast aga endiselt ei ühtegi märki.

PS! Poiss pidas ilma ipadita vastu terve tunni - tundub, et tal seda kalasoolikat ikkagi ei ole:-(

.


2 kommentaari:

  1. Muhe lugemine! Endal ka maakodu Vigalal, Rumbast natuke ülesvoolu. Kas tõesti ülalpool Rumbat ka latikat liigub? Võibolla muidugi sain valesti aru ja püük toimus allpool :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Juttude järgi pidavat olema, jõge seal ju küll.
      Olen enda krundilt näiteks isegi pea viie kilose karbi saanud...

      Kustuta