pühapäev, 15. november 2015

Kasaril pimedust nautimas, 14. november 2015

Lõpuks ometi on sügis kätte jõudmas - maale jõudes oli jõgi oma sängist kergelt välja roninud ning vesi ise paras kohvipruun. Mitte, et ma seda lögast ja vesist aega igatseks, aga tavaliselt peale seda on tulnud talv ja jää ... ja see võiks juba kohe kohe tulema hakata.

Sättisin asjad valmis ja peale kahte veeresin Kasari poole. Rumba all autosid üsna mitmeid. Vanamõisa kanti jõudes vahtis üle põllu vastu miski uus asum. Jõeäärel laius päris suur telk.Täpselt minu tavalises lutsupüügi paigas. Tohhoo, kas sõja ja majanduspõgenikke nüüd siia hakatakse majutama? Tuli välja, et tegemist polnud mitte majanduspõgenikega vaid hoopis sünnipäeva peo organiseerijaga. Kontvõõrana peole minek pole just väga viisakas, nii lõin oma peo allavoolu ühe koha peal püsti.

Valget aega oli jäänud pisut üle tunni ja nii alustasin feederdamisega. Särjesööt kokku segatud, söödakorv täis ja läks püügiks. Vaevu viie minuti pärast esimene huviline kirptirku nagistamas ning lutsupüügiks vajalik särg kenasti otsas. Müstilisel kombel jäi see ka ainukeseks. Mullaussi pundart keegi vahepeal torkis, sai ussijupi kätte ja lasi jalga. Kärbsevastsed aga...

...Anyway olin ma ju tulnud lutsule ning kurtmiseks polnud põhjust. Hämaras vahetasin sööda välja, pooltele konksudele särjefilee ja teistele ussipundar. Valguspulgakesed koos kellukestega ridvapitsi külge ja ootama. Mina olin valmis, nüüd palun teie etteaste herr lutsud...

Soe ja mõnus oli istuda, päeval puhunud tuul oli järgi andmas ja puhus vaid paiguti ridvaotsi kõikuma. Sooja ka pea 7 kraadi. Vahepeal käis ülepea mingi hoovihma pilveke, aga seda vett jagus küll nii näpuotsaga, et äramineku mõtteid pähe ei tulnud. Nii lugesingi enamusajast tähti.

Aeg voolas omasoodu. Luts vaikis. Ei aidanud siin ümbervisked, ega ka sööda värskendamised. Kell lähenes vaikselt seitsmele, surfasin netis just Mehise merikalugusid lugedes ... kunagi tõi ta siia lutsupüügile tulles kuuba sigareid kingiks kaasa ja nullitas rõõmsalt, aga nüüd viriseb selle üle, et üks kontakt merikaga päevas on vähe - ää virise, mul pole sedagi (see ei loe, et pole käinud ka:-) ...kui üks kelluke heleda kõlksatuse tekitas. Pilk püsti näitas rohelise tulukese ühtlast võnkumist. Kelluke, maha, haakimine ja täitsa kobe raskus taga. Kuidagi sain ta rohuäärest üle ja veeäärde vastu minnes lutsu kaldale viskasin. 850 grammine lutsupoiss pikendas õhtust kalapüügi luba veel tunnikese võrra.

Kuigi ma polnud eriti oodanud selle haakimisega oli kala särjetüki juba soolestikku jõudnud kugistada ja nii tuli konks talle sisse jätta. Uus lips, uus sööt ja uuesti tina jõepoole teele. Ning jätkus tähtede lugemine...

Kella kaheksaks olin oma linnaluba juba piisavalt ületanud ja pakkisin asjad kokku. Tundub, et see kala oli esimene luuraja, kes merest teele saadeti. Teised tast maha jäänud... Naabrid said ka kamba peale miskit lutsu, sordi järgi punnid. Ju siis veel natuke vara, aga vist hakkab juba vaikselt looma.

Laupäevane saun ootas.


1 kommentaar:

  1. Sellise ilmaga oli soojendusega telk jube mõnus. Sisseastumisega poleks probleemi olnud. Nii mitmedki sel õhtul jõe ääres olijad käisid ennast vahepeal soojendamas.Tulemuseks jäi meil kamba peale kaks lutsu.

    VastaKustuta