pühapäev, 1. november 2015

Soomes, 01. november 2015

Viimane päev. Hommikul sai kõvasti magatud - kiiret kuhugi polnud, kala niiehknaa võtmas ei ole... Nii sai alles kella üheksa paiku paat sillast lahti lükatud.Suund kümne haru peale, sest väljas paras tuul, mis suurele jõele mitte ei kutsunud. Ilm pilves ja hall, aga maru soe.

Eile hakkas parem ranne nii valutama, et otsustasin jigitamise suuresti Tarmole jätta ja ise ussiga käsi määrida. Esimese peatuse tegime kümne haru kitsas lõigus. Lood näitas nelja ilusat eraldi seisvat kala ja panime selle ahvatluse peale ennast sinna ankrusse. Mõni vise jigiga, keegi vaikselt togis ja kolisin tonkale ümber. Nurg...

Järgmine peatus meetrit viiskümmend edasi ja täpselt sama lugu. Tarmo aga samal ajal 3.4 kilose lima välja meelitas, seda koledal kombel noaga veristades.

Seejärel saare alla. Seal pikemalt passisime, ootasin latikat, keda ei tulnud ega tulnud. Ainult pudinad närisid ning midagi kasti panna polnud. Enne lahkumist suutis Tarmo ühe latika jigitades veepiirini meelitada, enne kui lahti pääses,  aga ussi vastu see lai kala huvi millegipärast huvi ei tundnud.

Ilm läks vaikselt ilusamaks, tuul rauges ja pilveviirud hakkasid ruumi tegema päikesele. Võtsime suuna suure jõe peale, päikesepaneelidega maja alla. Seal endiselt vastik laine peal ning seetõttu trollimisele üle kolisime. Kaare pealt üks pea poole kilone ahven, kuid koha ja haug traditsiooniliselt vaikisid. Trollimine üldse kogu see reis mõttetu tegevus olnud - vaid kaks kala ja ega võttegi rohkem olnud.

Järgnes paar tonkatamise kohta. Esimene kõrkjate juures, kus ahvenaparve peale kobistasin. Need tundsid huvi ussi vastu, aga vaid siis kui vaikselt ritvaga sööta mööda põhja edasi lohistasid. Jigitaja nullitas. Teine peatus kahe haru nurgas, kus kumbki meist kala ei saanud. Huvitaval kombel ei tundu valge kala suures jões üldse ussi vastu huvi. Ei tea kas teda seal siis vähe või? Vanasti ei saanud uss põhja langedagi, kui mõni nublakas usinalt sikutama kippus. Nurud sõid matsutades kalatükke, särjed rabasid kõike mis ette juhtus... Nüüd aga passis ridvapits tuimalt paigal.

Viimase tunnikese veetsime uuesti kümne märgi kandis. Seal olid nurud hüperaktiivseks muutunud. Tulid lausa paari kaupa. Ja sort täitsa võimas - mõned mutantnurud lausa latika suurused. Latikat ennast aga võtma panna ei suutnud. Tarmo võlus veel pea viimase viskega natuke alla 700 grammise ahvena välja ja oligi aeg asjad kokku panna.

Paat mökki juures kaldale ja tagurpidi. See aasta enam siia ilmselt ei tule. Vast äkki talvel, kui jääd loob.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar