pühapäev, 29. november 2015

Grumpy old men retk tundmatusse, Kasaril, 29. november 2015

Kõik sai alguse sellest, et nädala alguses õnnestus Tõnule auk pähe rääkida lutsule mineku teemadel. Aeg juba justkui sealmaal, et merelutsu võiks hakata tulema - nädala tagune väheke kõrgem vesi vast juhatas kala jõkke ning veetemperetuuri langus (2.5 kraadi) peaks ka kala isule turgutavalt mõjuma. Nii sättsimegi ennast kella kahe paiku jõe poole teele.

Väljas korralik lutsuilm - pilves ja räige edela tuul.  Korralik peremees ei laseks koeragi õue sellise ilmaga. Kuna meil kahepeale kokku vanust juba piisavalt, siis otsustasime, et lageda peale tuule kätte me passima ei jää. Seetõttu keerasime auto Vanamõisa sügavama ala suunas, plaaniga seal metsatukkade varjus paremat ilma nautida. Põllutee peale ära keerates, parkisime auto poolele teele ära - tee muutus lihtsalt liialt tatiseks ja mingisuguste kaevetöödega tegeleda ei tahtnud. Edasi kand ja varvas metsatuka suunas. Halva üllatusena avastasime, et tavaline heinamaa oli täies ulatuses üles küntud ja see sundis meid kena ringi tegema. Kuna tuul oli takka, siis polnud põhjust jorisemiseks. Head kohad pidavat ju alati kaugel olema...

Vantsisime, mis me vantsisime, aga umbes kahe kilomeetrise matka järel sai meie jalavaev tasutud mõnusa metsatukaga, mis kenasti tuulevarju pakkus. Selleks ajaks oli muidugi keha higist märg ja tegime värskenduseks ühe õlle. Peale mõnusat jahutust hakkasime vastaskaldal olevale venelasele näitemängu esitlema - jõeäär oli kõrgete kõrkjadega palitsetud ja need asusid nii kaugel vees, et kummikuga ligi ei saanud. Tagusime siis kuue/seitsme meetri pikkuse puutüvega neid maha. Kõva pool tunnikest peksime kaikaga vett vahtu. Mingi vahe justkui tekkis. Ilmselt tituleeriti meid üle jõe oleva püüdja poolt mitmeid kordi "napakad ruudus" tiitliga...

Kogu selle entusiastliku tegevuse tulemusena  saime kella poole neljaks ridvad sisse. Tõnnil kaks, minul kaks. Kuna sisuliselt kohe kiskus hämaraks siis panime lõkke ka üles. Tõnu üritas küll mitu korda minu "geniaalset" lõkkesüütamise tehnikat oma amatöörlike võtetega takistada, kuid peale kolmandat katset jäi minu tahtmine ikka peale (isa vaatas kindlasti seda nalja kusagilt "kaugustest" ja muigas - kuradi linnavurled, kebige linna tagasi, tuld ka teha ei oska).

Kogu see suur rahmeldamine nõudis järgmise õlle. Ritvadele loomulikult tähelepanuks aega  eriti ei jäänud ja ega seal ka midagi ei toimunud. Päris pimeda saabumisel vahetasin ussid särjefilee tükkide vastu. Tõnn riputas mingi eriliselt piraka valguspulga oma ridvale, see valgustas enam-vähem kõik ridvad korraga ära.

Aeg tiksus, kala vaikis. Tassisime puid metsast juurde ja istusime lõkke ääres. Mingi hetk otsustasime, et me nüüd nii vanad juba küll, et peaks eneka pildistamise ära õppima. Pool tunnikest kulus sellele - kord olid ühel silmad kinni ja teisel suu lahti ja siis jälle vastupidi. Eneka keppi ka polnud. Pubekad kindlasti irvitaksid meie sellise kobakäpluse peale...  (aga meid see ei morjenda, sest et me oleme ikkagi võitjate põlvkond :-)... aga lõpuks sai peaaegu täiuslik klõps ikkagi tehtud. Olime väga rahul. Tõnu tegi selle peale veel ühe õlle; kuna ma pidin hiljem sõitma, siis vaatasin vesise suuga kõrvalt...

Ridvad aga seisid stoilses rahus. Tuult peale ei puhunud ja need isegi ei kõikunud. Vastaskaldal olev mees tegi aeg-ajalt ritvade kontrolli, kuid tundus, et ka temal midagi otsas polnud. Kella seitsme paiku hakkasid vastaskaldal üleval pool olevad seltskonnad vaikselt lahkuma. Otsustasime, et kella kaheksani passime, siis jõuame kak raz selleks ajaks koju tagasi, kui saun soe.

Kell 7.58 läksin ritvade juurde, et veel enne välja kerimist pilk peale visata - ega ometi keegi ei võta ja.... ollallalaa nagu kellapeale pani vasakpoolne ritv kergelt õõtsuma. Kelluke maha, natuke ootamist ja kui vetrumine juba üsna regulaarse tempo saavutas tegin haakimise. Edasi ...

Tõnu versioon: "No midagi tal sinna otsa jäi, kuigi haakimine oli allapoole igasugust taset; miski tuli kuni kõrkjaääreni - ega ma täpselt ei näinud, ilmselt miski mikrokiisk või midagi sellist ja siis täiesti amatöörlik katse kala kõrkjaääre tagant kätte saada, mis päädis loomulikult rakenduse purunemisega. Amatöörluse eest -1 punkt ja kalapüügi võit mulle."

Minu versioon: " Õigel ajal korralik haakimine, mõnus raskus taga, vaikselt venitasin lähemale, sidur oli täpselt tipitud ja kärises mõnuga; igaks juhuks läksin niikaugele vette vastu, kuni veel minna kannatas. Oli selge, et sellest kaldakõrkjast kala läbi tõmmates saab veteelukas viga ja kuna mul oli jõuludeks marineeritud luts juba olemas, siis tahtsin kala vabaks lasta talle võimalikult vähe kahju tehes. Kena kilone poiss vonksas konksu otsas, keda siis kenasti ridvaga kontrolli all hoidsin. Lutsu vabastamiseks võtsin oma kuuemeetrise toika ja sellega ettevaatlikult udjades vabastasin kala  vastavalt C&R reeglitele. Viisin toimingu perfektselt ellu ja kala elab õnnelikult vees edasi. 1:0 asusin kalapüügis juhtima."

Kogu aktsiooni tulemusena passisime veel pool tunnikest. Loomulikult võttudele lisa enam ei tulnud  ja nii pakkisime kolmveerand üheksa paiku asjad kokku ning vantsisime kodupoole. Tagasirännak võttis aega nelikümmend pikka-pikka minutit - tuul vastu, pimeduses pidevalt valed rajalõigud, ülesküntud uudismaa, libe savi talla all... Huhh... tundus lõputu teekond olevat. Lõpuks kohale jõudsime ja autoga sellest mülkast põgenesime.

Riided olid savised, auto ropult must, keha väsinud ...aga muidu oli tore kalaretk; Tõnu sai nulli peal hoitud (ehk siis jalgpalli väljendeid kasutades -  tegin kaitses korraliku nullimängu ning hoidsin puuri puhtana ja ise lõin ühe värava kena kombinatsiooni tulemusena); õhtu oli olnud lahe ja saun tundus kõige selle vintsustuse lõpuks üsna väärilise autasuna.

Loo moraal - alati ei ole kõige kaugemad kohad need parimad.

PS! Ööseks jätsin maja juurde tonkad sisse, ka nende vastu ei tundnud keegi huvi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar