Ühe koha päev, 01. juuli 2020

Ma pole seda suvist kohapüüki siin eriti kunagi fännanud. Enamasti on päevad pikad ja üksluised. Kala ei võta, päike küpsetab ja õhtuks oledki kui küpse õun. Ega tänanegi väga palju sellest ei erinenud...

Päev algas hilja. Hommikul sadas korralikult ja ma kasutasin aja ära välja magamiseks. Vihm lõppes alles kella 12ks ja peale seda sättisin ennast vee peale. Suund sai võetud sinna, kus eile pooleli jäi. Tünni juurde. Hea hooga sai mindud, sest üksi sõites oli paat kerge ja andis kiiruseks lausa 37 km/h. Polnud paha minek.

Kohale jõudes laksasin ankru sisse ja ... avastasin, et olin oma landid maha jätnud. Kaasas vaid neli-viis enamlevinumat varianti, mida eile kasutasin ja istme peale vedelema olin jätnud. Proovisin siis paarist ankrupaigast ja sain käe peagi limaseks. Koha aga ei võtnud ja peas vasardas aina enam mõte, et peab minema lantidele järgi. Mõeldud, tehtud. 7 km sinna, teist sama palju tagasi.

Tagasi jõudes oli aga tuul kasvama hakanud ja kuna ta puhus otse suudmesse, siis keris kiirelt vastiku laine jõele peale. Peagi oli ka jänes platsis. Kaks ankrut kannatasin õõtsuval karusellil ära, kui aga teist korda ankrut välja võttes paadi ninas peaaegu üle parda oleks lennanud ja süda läikima hakkas, otsustasin lahkuda. Trollides, ülesvoolu, rahulikematesse tingimustesse.

Järgnes paar tunnikest sisuliselt mitte kui midagit. Mõned haugid, paar ahvenat, üks alammõõduline kohapunn. Kala kas jõe selles lõigus ei olnud või siis ei närinud. Võitlesin päikese käes unega, kuniks Tõnu helistas ja andis teada soovist püüdma tulla. Sättisin siis ennast väikse haru slipi juurde, kuhu härra autoga kenasti kohale toodi.

Selleks ajakas hakkas tuul ka vaikselt tuure maha keerama ja nii läksime uuele katsele. Seekord kannatas isegi olla ja saime ennast ka korralikult ankrusse. Alustuseks polnudki paha koht. Sain kohe kellegi kerge toksu. Siis haugitati paadi alt ja lõpuks ka ühe korraliku tagant landile peale lendamise. Kahjuks too otsa ei jäänud.

Peale tekkinud vaikust kolisime viskepikkuse võrra ülesvoolu. Seal läks põnevaks. Esmalt mingi väikese kala võtt rohelise neoon silikooni peale. Siis juba konkreetsem jõnks ja korra ka keegi viisakam taga oli. Siis randist sama kena jõnks ja otsa ei jäänud. Kirusin oma haakimisoskusi, keerasin siduri rohkem kinni ja vahetasin jigipea uuema vastu. Vahet polnud. järgmine võtt lõppes jälle tühja tuulde haakimisega...Ei saanudki aru, olid need siis säinad või kes. Ükski neist landile järgi ei ujunud ja kõik võtud toimusid eemalt.

Peale paiga rahunemist tegime tollimise tiiru sügava peale ja seal ka kohustusliku ankru. Mõlemad tegevused päädisid nullise tulemusega. Tulime siis tagasi vanasse ankrusse ja .. haakisin jälle paar korda tühja.

Kella veerand kümneks olime mõlemad juba tüdinenud ja otsustasime lõpetuseks teha tiiru veel korra sügava peale ning seejärel koju ära trollida. Umbes viis minutit hiljem, väikse haru suudmest mõnikümmend meetrit allavoolu, kus sügavust 8 meetrit ja lant kuidagi põhja ei ulatu, käis ridvast jõnks läbi ning vajus kiirelt paindesse. Haakimise järel korraks nagu mingi jõnksatus veel korra läbi käis ja siis miski lihtsalt paadile järgi lohises.

Võtsin käigu välja ja jälgisin pinges olevat ritva. On siis kala või mitte? Ritv seisis lihtsalt ühes asendis. Ja kui jõudsin arvamusele, et tegemist  sodiga, tegi keegi/miski veel ühe jõnksu. Selge ikkagi kala ja mitte väike. Järgnes umbes viis minutit võitlust, millest esimene pool seisnes kala paadi juurde vintsimises. Too nagu eriti üldse vastu ei pannud, venitasin teda kui jahukotti lihtsalt lähemale. Tuli siis paadi lähedal korraks pinda ja pani hirmsa sööstuga põhja tagasi. Sidurivilina saatel. Paar järgmist minutit punnis kõvasti põhja ligidal vastu enne kui ülespoole nõustus tulema ja kui järgmine kord uuesti pinda kerkis, kahvasin kohe ka ära. Hea et Mehise suur kahv kaasas oli, sinna mahtus koha vähemalt kenasti ära.


Koha kaalus 5.0 kilo ja pikkus 84 cm. Suure töö tegijaks rapala deep dancer. Sellega oli päev sisuliselt läbi, kuigi tegime planeeritud tiiru ikkagi ära ja randusime mökki silla äärde nii tunnike hiljem. Lihtsalt rohkem ei juhtunud mitte kui midagi.

Nüri on see juuli alguse koha püük. Püüad terve päeva tühja ja siis korjad suvalisel hetkel korraliku müraka välja. Ikkagi ei kompenseeri see viis minutit võitlust seda üksluiset terve päeva püüki.