Hommik oli udune. Oi oi kui udune. Olin eile õhtul tehtud kõne (Andrusega) tagajärjel otsustanud, et käin siis teisel pool linna ära. Minu jaoks oli see raske otsus. Jah sealt on pärit mu koha rekord ja mõnikord on seal häid saake saadud. Aga püüdmine teiste majade akende all pole eriti minu teema. Ilmselt seetõttu otsustaski ilmavana mulle vastu tulla ja tegi sellise udupäeva, mida pole ammu näinud.
Sõit sinna oli oli kui... jõe keskel polnud pointi sõita, sest siis ei saanud üldse aru, kus oled. Sõitsin siis parema kalda ligidal, et mingigi positsioneeringu taju oleks olemas. (selle kohapeal tuleb meelde anekdoot, kus lenduri ema saadab poega sõtta, lausudes pojale: lenda hästi aeglaselt ja madalalt pojake...)
Päris kole sõit oli igaljuhul. Esimene peatus enne jalakäijate silda andis teada, et vool oli täna korralik. Teine peatus tööstusrajooni all ainult kinnitas seda, kuid ei lisanud ühtegi bitti kalade kohta. Kolmas peatus oli juba rekordkoha toonud tsoonis. Seal veetsin ka terve päeva. See koht ei meeldi mulle üldse. Suure vooluga on seal raske püüda, sest üks äär on pea seitsme meetri sügavune ja põhja saab seal kätte ainult jõega risti loopides. Seetõttu on ka landikadu vastikult sagedane juhtuma. Sellegipoolest otsustasin jonnakalt paigale jääda ülla eesmärgi nimel - no äkki mõni koll ärkab...
Päev möödus tuimalt. Kell 12 sain esimese kala, 44 cm koha. Enne oli miski (ilmselt haug), veel mu pruunilt jigilt saba ärandanud. Peale koha saamist lootsin, et äkki hakkab nüüd looma. No midagi nagu oli ja ei olnud ka. Järgmise kolme tunni jooksul, mil udu ei suvatsenud üldsegi hajuda, mõni võtt mõnest ankrust pakuti. Isegi paar konna otsa jäi. Seejärel leidsin aga landikastist roosa "ussikese" ja see tundus oleva jackpot. Esimene vise 46 cm koha, teine vise võtt, kolmas vise... kinni. Sinna ta jäi. Loomulikult oli see ainuomane eksemplar minu varamus, nagu miski buravesnik vms. Miks on alati nii, et häid lante on vaid üks eksemplar?
Vahepeal oli Andrus, kes püüdis kümmekond kilomeetrit ülesvoolu, raporteerinud kahe kilostega algavaid seeriaid. Otse loomulikult ei tekitanud sellise informatsiooni vastuvõtmine muid tundeid kui et... saamatus, krt ma ei oska ikka üldse püüda. Kuidagi teistmoodi ei oska seda sõnastada, kui teised saavad ise aga mitte. Nagu oleks ära unustanud, kuidas jigitamine käib.
Alternatiivi roosale ei leidnudki. Sain küll veel ühe juhusliku võtu valge tooniga landile (mis peale roosa oligi ilmselt päeva vähegi moekam värv), aga kala siiski mitte. Kella neljaks hakkas udu võtma juba selliseid mastaape, et kojusaamine hakkas vaikselt küsitavaks muutuma. Otsustasin lahkuda.
Sõit läbi udu oli sürr. On siin ju seda udu ennegi olnud, aga terve päev ja nii paksult, seda ei mäleta. Sõita 30 kilta tunnis ja näha ette 30 meetrit... Õnneks oli jõgi tühi ja lai.
Kell oli küll juba palju, aga otsustasin tagasi minna kümne haru pidi ja teha oma saare taga kohustusliku peatuse. Vool tolles harus oli samuti tugev ja kusagil ajusopis kangastusid mälestused headest aegadest, kus suure vooluga suuri saake sai saare taga nauditud.
Ankur sai sisse ja esimene 25 grammine jigi teele saadetud. Liiga raske. Too tuli kolks ja kolks mööda põhja. Järgmisena 20 grammise peaga roheline silikoon käitus oluliselt paremini, aga sain juba visates aru, et siin pole see värv kunagi moes olnud. Igas paigas omad kombed. Kolmas vise läks juba loogilisema kohupiima/musta tera värvi silikooniga teele. Kell oli umbes pool viis...
Ega ma väga midagi ei lootnud. Need visked olid nagu rohkem kohustuslikus korras loetav kirjandus - peab lugema, aga sageli ei naudi. "Kohupiim" oli vast mõne meetri kaugusel paadist, kui ridvale vajutati mats, mida pole ammu tundnud ja mille pärast siin ju käiaksegi. Õnneks käed haakisid automaatselt ja kala jäi otsa.
Vasak käsi keeras kiiruga sidurit pehmemaks, samal ajal ritv pendeldas ja kala venitas ühtlases tempos nööri allavoolu. Sööst, või oli see diiselrongi vaevaline vajumine, oli oma kümme meetrit pikk. Seejärel peatus. Otsa jäi! Ei pääsenud kohe minema, oli esimene mõte. Järgneva ridva pekslemise järel oli teine mõte, et haug. Aga mitte väike.
Järgmised 5+ minutit käisid ühes rütmis. Tema tiris nööri poolilt, mina sikutasin tagasi. Nii 4 korda järjest. Iga korra järel istutas kala ennast paadi alla, et seal pisut passida ja siis uuesti minna. Ja iga kord kui läks raputas peaga nagu haug seda teeb. Sõnasin küll oma palveid - ära ole haug - aga aina enam kinnitus peas arusaam, et see ei ole koha.
Seetõttu olin ilmselt hämmeldunud näoga, kui kala lõpuks pinda sain. Koha! Ja mitte väike! Selleks hetkeks oli kala ikka nii läbi nagu läti raha ja kahvamine seetõttu üsna lihtne. Käes. Koll! Minu jaoks vähemalt.
Lant oli kenasti suunurga pehmemast osast tugevalt kinni, nii et kui ma poleks just mingit ilmselget lollust teinud, ei oleks ta plehku pääsenud. Koha, 91 cm pikk, 7.75 kg. Minu uus koha rekord!
Jah ma tean, et sellised tuleks tagasi lasta... aga kui sa saad sellise kolli kord mitme aasta jooksul, siis... ja no vabanduseks öeldes - kaal oli ju ka mökkis :-)
Ei saa salata, et on olnud harva selliseid püügipäevi kui olen nii rahul olnud kui olin päeva lõpuks. See oli võimas! Ilmselt tänu sellele, et kontrast kogu muu päeva ja ka nädalaga oli nii meeletu. Vahel on nii vähe vaja et olla - täiega rahul!
Neljapäevast läheb vihmale, seega ühe päeva veel teen ja siis lähen koju ära. Aitab küll selleks aastaks kohapüügist.
PS! Kohal oli kõhus ca 300 grammine latikas ja väiksem nurg Ei saa öelda, et tegemist oleks paastukuuriga.
PS2! Kokku päeva peale 12 võttu, 3 mõõdukoha, 2 konna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar