pühapäev, 22. jaanuar 2017

Kolmekesi uusi paiku avastamas, 21-22. jaanuar 2017

Laupäevaks oli suur plaan minna merele ahvenaid püüdma. Kolmekesi - Tõnu ja Ainiga. Pole seal (Pärnu lahel) vähemalt kümme aastat käinud ja ulmesuured foorumis kirjeldatud saagid ajasid hamba verele.

Reede õhtul käis veel suur sidumine. Halva üllatusena avastasin, et olin kogu isa kombaini varustuse linna jätnud. Nii pidin vaid ühe värskelt ostetud rakendusega hakkama saama ja ridvaks tavaline väike põigiga püügi õng...polnud just parim kraam merele minekuks.

Hommikul varane äratus ja teele. Heaks looduseendeks pidi sedapuhku olema Tõnu jutustus oma unenäost, kus ta olla jõe pealt mingi särje saanud. Seda, et Tõnu saab kala ei juhtu just iga päev - ei ilmsi ega unenäos - seega oli saak meile sisuliselt ette garanteeritud. Kahju et suhkrukotte ei olnud kaasa taibanud võtta...

Igal juhul olime me tublilt kella kaheksaks juba Reiu all parklas. Teist rahvast ka hulgim seltsiks. Jääpeal tore rivi üksteise sabas merele tatsamas. Asjad salvokatele ja teele.

Ilm pilves ja kerge loode tuulega. Temperatuur üsna nulli lähedane. Meri täiesti lumeta ja kogu see kilakola voor tegi mõnusat müra.

Tatsasime esimese hooga kildi ära ja sealt edasi liikusime vahepeal prooviauke tehes edasi.

Esialgne siht sai seatud lähima meeste massi poole. Nende juures oma nullid kätte saanud suundusime linnapoolsema massi suunas. Päike oli ka välja tulnud ja mõnus oli olla.

Lõunaks olime ka seal kohal, gps näitas pea viite kilti stardikohast ja tulemuseks oli meil kolme peale juba... kolm korda null võttu. Lohutust pakkus see, et näinud olime vaid mõnda üksikut kala saajat ja mingit pidu ei paistnud kusagil olevat.

Vahetasin oma algelise kombaini käepärasema püügivahendi vastu ja kolisin kirbuga püügile üle. Tulemus sellest ei muutunud, kuigi läbi sai katsetatud nii kuldne kui punane kirp. Kella ühe paiku tegi Mehis oma kõnega masendavasse saagipuudusse pisut rõõmu - tal Peipsil tervelt üks kiisk käes. Noh, ilmselt pakkus meie "saagikus" talle vähemalt sama palju head meelt:-)

Pealelõunaks otsustasime kolmandasse suunda jalutada. Eemal miski viis meest pikalt ühe koha peal platsis, äkki seal eraldi olles midagi paremat toimub. Kohale jõudes oli punt suurenenud juba paarikümnele. Võtsime ennast ka siis sinna sekka. Mõni nagu sai kala, enamus olid aga tuimade nägudega elu üle järele mõtlemas. Kala suurus ka selline nilbakas ...

Olin oma püügivahendite vahetamise programmis jõudnud uuesti punase kirbuni, kui ootamatult nooguti jõnksu tegi. Ei või olla. See oli nii enneolematu sellesse päeva... Ahvenapoiss ronis august välja ja andis lootust, et nüüd läheb andmiseks. Aga tutkit...

Mingi aeg Tõnu ka ühe punni sai, lisa aga ei miskit. Võtsime uuesti jalad selga ja kulgesime kodu poole. Kuhu suur osa rahvast samuti juba suuna oli võtnud. Tagasiteel Ain oma esimese merekala kätte ikka kätte sai, kiisa. Mõllitades. Kombaini võtt jäigi tal kogemata...

Ma kombainiga ka ühe tindi lisaks sain ja see oligi kogu meie saak.  Uskumatu lugu.

Tagasiteel sõnas Ain päeva kokku - krt mustika kombain oleks täna kindlasti parem püügi vahend olnud. Lubas et lähema kümne aasta jooksul ta sellele lombile oma jalga enam ei tõsta.

Õhtul foorumist lugesime, et valgeranna alt olid saagid 50+ kilo ja seda valitud kala. Nojah, eks me valisime vist liiga palju seda kala:-)
Vähemalt Reiu alt hiilgavatest saakidest ei räägitud, nii et kokkuvõttev järeldus oli, et viga polnud kindlasti mitte meie püügioskustes vaid valel ajal vales kohas olime:-)

PS! Merel sai maha vantsitud 15km; kui arvestada keskmiseks kiiruseks 5 km tunnis, siis tuleb välja et suure osa püügiajast me lihtsalt marssisime.

PS2! See kuidas seda merejääd reostatakse on ikka väga rõve. Jääle jäetakse pudelid, igasugune rämps ... Ain isegi  
ühe supilusika leidis...

...

Ain toppis õhtul merelt võetud kiisa ja tindi undade otsa ja pani need maja all likku. Hommikul kohvi juues demonstreeris ta päeva esimest saaki. 1.4 kilone haug oli öösel kiisa kallal (surnud kiisa?) laamendamas käinud. Täitsa ok algus päevale, saime tänu sellele kiiremini minema.

Eilne fiasko oli hommikuks ja juba peaaegu unustatud, kuigi Mait oma hommikuse kõnega raputas veel haavale soola juurde - ta olla valgeranna alt 15 ilusat pätsi ära võtnud. Suurim üle neljasaja...

Plaan oli minna Velisele suvel avastatud kohta kontrollima. Äkki seal talvel vimba sees. Kui seal midagi ei toimu, siis edasi Kasarile. Kohale jõudes ootas ees juba neli püüdjat. Võtsime ennast sügava serva platsi ja tegime esimesed augud.

Ilm mõnusalt päikeseline. Kraadi jagu külma. Lõuna tuul jäi puude latvadesse kinni ja peagi hakkas mul palav. Koorisin riideid seljast vähemaks. Esimestest aukudest saime kohe ka unnaahvenad kätte. Ja kohe ka esimene lipp püsti. Haugitatt oli kohe maiustama kippunud.

Võtsin ennast samm sammult sügava poole. Voolu sisse. Kammisin kaheksa meetrist auku läbi. Ahvenat kui palju. Enamus pisikesed, aga vahel sekka ka saja grammiseid. Sama ka Ainil. Tõnn jäi pisut eemale ja kühveldas veel pisemaid august välja.

Mingi hetk teine lipp lehvima pani. Õigemini oli keegi kogu unnakrempli külili lajatanud. Kohale jõudes, kena kala otsas, kui tõmbasin ta mingi puu taha kinni. Ei edasi ega tagasi. Viie minuti pärast tirisin rakenduse katki.

Ahvena võtt kestis terve päeva ja vaibus alles kella neljast. Lõuna paiku tegi pisut suurem kala ka natukeseks suu lahti. Ühe sain kätte ja teine kukkus ära. Üks kohalik tuli ja rääkis, et oli eile saanud ka kolm sellist (paari sajast) ja ühe pea viiesajase. Nii et on seal ka korraliku kala. Pealelõunal keeras järsult ilma sulale ja pilve - ilmselt see ka suurema ahvena isu pisut tagasi hoidis.

 Mingi aeg tuli veel üks seltskond püüdma ja nood said ka päeva kala sellelt jõelõigult. Silma järgi selline nelja kilone haug. Meie haugilipud aga enam ei tõusnud.

Päeva peale kokku pea sada ahvenat värsket õhku hingamas käis. Sääsevastsete karp sai päris tühjaks ... Teistel ka järjepidev ahvena võtt käis. Nii et saime oma eilsele fiaskole jätkuks mõnusa püügipäeva. Kuigi vimma võttu ei saanud - üks haugipunn küll jäljendas seda, tehes nii 80 sentimeetri kõrguselt hea litri, jäädes nii õnnelikult otsa, et sain ta jääle lohistatud - oli lahe olla. Ainuke negatiivne asi terve päeva peale oli see, et lõhkusin oma põhinooguti ära. Vast saab seda parandada. Samas pealelõunal mässasin juba uuega ja see tundus õhtuks juba ka üsna käpa järgi olevat.

PS! Kahe päeva jooksul testitud uue hirmkerge kirbuõnge kohta tuleb öelda vaid kiidusõnu - mulle ta meeldib. Peab teise veel muretsema.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar