pühapäev, 29. jaanuar 2017

Teine katse, Pärnu jõel, 29. jaanuar 2017

Hommikul olin tubli - juba seitsmest ajasin ennast voodist välja. Väljas veel pime. Hommikukohvi joodud ja autosse tatsates hakkas vaikselt valgeks minema. Ilm täpselt sama jama mis eile, nullilähedane temperatuur, hullult niiske ja sudune. Tee kahe Vigala vahel oli sellest niiskusest ja öisest miinusest puhta kiilakaks muutunud. Järsus kurvis sain tagumise silla korraks külje peale, aga lamellid leidsid lõpuks pidamise ja jäin teele.

Punkt kell üheksa parkisin auto ära. Jõel mitte kui kedagi. Juhhuuu! Kombe selga ja jõele. Kastist eile ära remonditud lemmik noogutiga ritv välja, punane marmõss ja sääsevastsete pundar sinna otsa. Alustasin samalt augult kus eile lõpetasin ja päev sai kiirelt kena alguse. Esmalt miski punn otsast kukkus, siis miski saja grammine ahven, seejärel juba vähe kopsakam poiss ja veel üks sajane otsa. Peale seda auk jahtus.

Vaikselt hakkas jõele rahvast juurde tulema. Esmalt teise kalda sügava augu peale ja seejärel ka minu kalda poolde. Jätsin ahvena püügi sinna ja seadsin sammud oma eilse püügipaiga peale. Mõnda aega istusin siia augul ja seejärel läksin vanu auke läbi kammima. Proovisin läbi pea veerandsada auku, sealhulgas kõik eilsete vimmaküttide püügipaiga omad. Null võttu. Ei puudutust ka mitte.

Rahvas samal ajal kippus millegipärast ümber minu koonduma. Jätsin nad siis sinna püüdma ja läksin uuesti ahvenat uudistama. Vaevalt sain augul kirbu alla, kui laksti paks triibu otsas. Mängisin seejärel pikalt ja erinevalt proovides, kuid lisa ei tulnud. Kammisin siis sama tsooni erinevaid auke pikemalt. Ei midagi.

Lõunapaiku sättis jõel olnud seltskond minema. Jäin päris üksi. Jälle hea võimalus erinevaid auke läbi kammida. Tatsasin korraks ka teise kalda alla Maidu siia auku. Mitte ühtegi võttu, isegi mitte märkigi sellest. Vaikselt kiskus pettumus sisse tulema ja selle leevendamiseks läksin veel korra ahvena augule. Laksti järgmine triibu jääle maabus. Mõtlesin selle peale, et aitab edasi tagasi jooksmisest küll ja kolisin oma baaslaagri ahvena augule. See oli aga suur suur viga, sest kogu järelejäänud aja ei saanud ma sealt enam midagi. Justkui ära needsin oma kastiga...

Kella kolme paiku tegin veel ühe pikema tiiru. Esmalt allavoolu ja seejärel veel siiaaukude suunas. Lõpuks ühe ahvena veel ära kobistasin. Teised kalad aga vaikisid täiega. Kogu päeva peale null vimma ja null siia võttu.  Maha sai vantsitud 5 km, läbi proovitud vähemalt sada auku.

Kodus hakkasin mõtlema, et mis siis selle võtu nende kahe päeva puhul nii erinevaks kujundas. Oli ju eile nagu kevadine võtt, täna aga nagu jaanuari oma ikka... Ilm oli olnud täpselt sama sompus, sama temperatuuriga, samasuguse tuulega. Kaks erinevust oskasin välja mõelda. Esiteks õhurõhk, mis eile oli kergelt tõusmas - päeva peale 767mm pealt 770 peale; täna aga keeras seier ennast teises suunas ja langes 770 pealt 765 peale.

Teine ja ilmselt olulisem tegur oli vee tõus. Päeva jooksul kattus kaldaäärne jää veega. Voolu oli päeval seetõttu ka oluliselt vähem. Ju need kaks omavahel selle päeva tuksi keerasidki. Või siis oli vimmaparv ülespoole sindi paisu jehhat tõmmanud ning siiad konkurentsi puudusest tingutuna jälle talveunne langenud:-)

PS! Neli äravõetud kala kaalusid kokku täpselt 1 kg.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar