pühapäev, 5. veebruar 2017

Kasaril kesktalvist vimba kiusamas, 05. veebruar 2017

Täna oli hullult igasuguseid loodusmärke, mis Mehise väitel pidavat kindlalt kala tooma. Algas see märgiralli juba hommikukohvi juues. Ühel hetkel aknast välja vaadates jäi silma "inglikesed kesapõllul" 21 esimese sajandi versioon - keski naisterahvas oli paljajalu ja sääri välgutades läbi lume jõge vaatama läinud. Või midagi pildistama. Hull. Keerasin pilgu ära, külm hakkas...

Mõni hetk hiljem maandus varblaste toitumisplatsile suur vares - see oli ilmne märk sellest, et unda tasub sisse panna, ilmselt haug võtab. Edasi läks veel hullemaks, kõigepealt miski rebane vahtis tee kõrval kavala näoga. Ahven närib? Kui autoga lõpuks üle põllu jõe poole keerasin, otsustasid neli kitse auto kõrval joostes mind saata. Vihjed särgede meeletule isule olid enam kui ilmsed.

Anyway olin ma kell pool üksteist, peale poole kildist kand-varvas matkamist, jõe ääres. Väljas kraad külma, pilves ilm ja paras ida tuul puhumas. Täpselt piki jõge. Vilu päev tõotas tulla, samas kesktalvel on sellise ilmakaare tuul nii mõnegi saagirikka üllatuse serveerinud.

Jää peal polnud ma sedapuhku ainukene - kaks vene meest juba ees ootamas. Ühe sõnutsi paar ahvenat hommiku jooksul saanud... Kõlas kuidagi nördinud toonil...Ikka rõõmsamalt, seltsimehed!

Tegin kõrkjate veerde esimese augu ja vaevu sain tagumiku kasti peale sätitud, kui Mait reipal sammul eemalt lähenes. Paar minutit vestlust ja siis ta sirge keskpaiga poole edasi sammud seadis. Ma jäin veel istuma, sest keski oli vee all oma olemasolust märku andnud ja vajas välja meelitamist. Mõni hetk hiljem läks praktiliselt ahvena ketiks, mis päädis särje järel kiiskade vallutusretkega. Elus sööt oli vähemasti olemas ja panin unnad likku. Seejärel seadsin sammud ülesvoolu.

Mait polnudki tavalise koha peale läinud, vaid oma viiskümmend meetrit kaugemale sellest. Eelmine nädal olla ta siin ühe vimma välja meelitanud ja mingi ainult talle teada oleva oksaga koha ära märkinud. Nüüd istus kui padakonn ühe koha peal. Ma otsustasin esmalt ikkagi eemal oleva madalama platoo kasuks, kuid peale paari tühja auku kolisin ka samasse tsooni ümber.

Esimesed augud ei pakkunud midagi, kolmandast sain lõpuks ühe triibulise kätte. Viis minutit hiljem juba vähe mehisem särg, kuderändaja merest. Jälle viis minutit vaikust, kui ülalt alla mängimisel vahetult enne põhja keegi korraliku stopi tegi. Nätsti haakimisel maakera taga. Vonka vonka mõnus vimma sõit, mis mõne sekundi pärast pettumusega lõppes. Ära kukkus. Krt. See, et kala kätte ei saanud polnud probleem, jama oli selles, et sellised minekud tavaliselt ka parve mujale viivad. Nii ka seekord...

Kammisin sama tsooni pea kella üheni, saades vaid ahvenapunne ja kiiskasid. Seejärel läksin pisut maailma avastama, allavoolu. Samal ajal Mait ülesvoolu oma sammud seadis. Tunnike hiljem saime vanas kohas uuesti kokku, mõlemad olime vaid kiiskadega maadelnud vahepealse aja jooksul. Istusime uuesti vimmavõttu pakkunud tsooni.

Ida tuul mis algselt väga liiga ei teinud, hakkas aina rohkem võimu näitama ja kella poole kolmeks sai Maidul sellest villand. Pani asjad kokku ja sammus minema. Üle õla veel sõnades, et ega vimb täna enam võtma hakka... Ega mul usku ka enam polnud, kuid otsustasin ikkagi kella neljani ära oodata. Käisin vahelduseks erinevaid auke läbi. Isegi kiisk oli oma suu kinni pannud.

Ühel hetkel uuesti platoo peale sattusin. Selleks ajaks oli kirbu mängu tehnika külmast juba selliseks "duracellilikult tõmblevaks" muutunud. Ja seda enam oli üllatus, kui keegi kümne sentimeetri kõrgusel põhjast sellise koleda mängu peale konkreetselt nooguti alla vajutas.

Seekord jäi kala paremini otsa. Olin viimased paar tundi kinnastega püüdnud, nüüd kuidagi neid käe otsast hammastega ära kiskusin ja lõpuks kala augu alla välja venitasin. Jääauku saamisega oli kerge probleem, kuid käega aidates vimma jääle sain. Kena kala, paks nagu põrsas.

Loomulikult istusin samal augul edasi ja kui võtte rohkem ei järgnenud puurisin samasse veel mõned. Punkt kell neli panin asjad kokku ja tulin tulema. Sellise ilmaga rohkem lihtsalt ei kannatanud olla. Isegi kui oleks mingi õhtune võtt alanud poleks enam selle nautimiseks kopikatki tahtmist olnud.

Unnad olid loomulikult puutumata - järelikult need loodusemärgid haugiga kuidagi ei seostunud:-) Tagasiteel veel mõned kitsed üle tee jooksid, kaua võib. Järgmine kord kui nii palju märke näen, keeran kohe autonina kodupoole tagasi.


PS! Maja all on jõelt jää osaliselt kadunud. Algul arvasin, et lihtsalt vesi jää peal, aga labidas kadus sügavikku täies ulatuses, ilma millegi pihta minemata. Mis valemiga see jää siit nüüd läks - aru ei saa.




1 kommentaar:

  1. Ma kohalikust kaubandusest viimased kärbsetõugud sain, mõtlesin ,et pühapäeva hommikul mõneks tunniks kohalikule nirele. Ajasin end ilusasti hämaras maast lahti.Sõitsin mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu auku avastama ning üle silla sõites vaatasin nukra näoga täiesti lahtist jõge...krt isegi kalda ääres polnud jäätriipukestki :( Oleks seda teadnud oleks pika lati kaasa võtnud. Vurasin koju tagasi kuna ei viitsinud vooluta loigukesi avastama minna :)Kodus vaatasin keila jõgi 1,8 kraadi. Õnneks uus nädal lubab külma ja saab lõpuks ehk korralikud kaaned jälle peale :)

    VastaKustuta