neljapäev, 23. veebruar 2017

Yllasjärvi, 23. veebruar 2017

Lappi. Miks siia? Lastele oli lund lubatud näidata. Rong tõi meid otse Kolarisse ja peale kahte autoretke - meid on kuus inimest, ühe korraga ei mahtunud kõik autosse ära - saime kõik see rahva lõpuks Yllase alla mökki. Kolmapäeval tutvusime kohaliku olukorra ja gold tequilaga... Neljapäevaks aga oli programm paigas - enamus rahvast mäele, mina järvele. Öösel oli väheke lund ka tulnud, auto oli kusagil valge teki alla mattunud. Oligi ju lund vähe...

Nett väitis, et Yllase järves on ahvenat, haugi, taimenit ja istutatud siiga. Kui Untolt uurisin, siis tuli väide, et küll see kala ikka tuleb. Nii ma ennast järveveerde sõidutada lasin ja sealt piki saanirada peale jalutasin.

Ilm muidugi selline korralikult lapiline. Miinus kaksteist kraadi. Pilves. Lund, mida siin peale saunast hange hüppamist selgus, et on pea meetri jagu, tilkus muudkui juurde. Ja kõva tuul ka veel lisaks. Idast puhumas, külm selline. Kesse ütles, et mida sealt idast on enne head tulnud? Jõudsin jalutades miski ristini ja keerasin Rovaniemi peale. Ei tea kas siit tõesti keegi Rovaniemisse välja sõidab oma saaniga?

Seal ka esimese augu tegin. Vett meeter kakskümmend. Jääd sellest 80 senti. Huhh, andis puurida. Peale veerand tunnist jahtumist tegin tipa-tapa järgmised kakssada meetrit. Sügavust tuli 40 senti juurde, jääd läks kümme senti vähemaks. Järgmised kakssada meetrit otsa ja juba kahe meetri sügavuseni jõudsin. Et puurimine liialt kerge ei oleks otsustas selles koha jää olla kahes kihis, vahepeal miski vesisem ala. Andis ikka puurida.

Tegin veel ühe kahesajase otsa ja siis helistas John ja küsis, et miks mul autol miski punane tuli põleb ja miskit neljatähelist lühendit ette vuristas. See tundus päris heaks põhjuseks kalapüügi avastusretk lõppenuks kuulutada. Ega rohkem ei oleks viitsinud otsida ka. Tundus, et siin järvel polnud kunagi keegi jääl püüki harrastanud...

Kaldale jalutades otsustasin saaniteed pisut lõigata. See oli ikka väga vale otsus. Jääl nagu väga lund ei olnudki, vast 20-30 senti, aga see vantsimine läbi selle... Lõpuks kuidagi kaldale jõudsin ja grillipaigas jalga sirutasin. Üks kohalik rääkima tuli, et ma veel edasi oleks pidanud minema. Teisele poole saart. See minust nii 300-400 meetrit kaugusele oli jäänud. Seal olla suurt ahvenat - käte siruulatus muudkui venis selle kala suurust demonstreerides - ja kopsakat haugi. Nojah... Tagasi ei kippunud minema.

Kuna John ei saanud kohe järgi ka tulla, siis vantsisin veel paar kilti tipa tapa kodu poole. Auto jõudis kak raz mökki ukse juures mulle järgi. Auto punane tuli oli ka kuhugi ära kadunud ja kogu see paanika täiesti ilma asjata. Tegin selle peale ühe puhkuse õlle...

...


Pealelõuna veetsime Yllasel mäesuusatamist proovides. Viimati sai seda miski 20 aastat tagasi tehtud. Püsti jäin. Kordagi ei kukkunud. Laste mäel muidugi. Homme äkki proovime pisut kõrgemat nukka:-)

Kalale ikka vist ei viitsi siin rohkem minna. Too cold is here for fishing!

PS! Pea ees saunast suurde lumehange hüpata on üks lahedamaid asju maailmas!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar