pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kasaril, Vanamõisa kandis, 08. jaanuar 2017

Lund öösel juurde ei tulnud ning seetõttu jäi Kasarile mineku plaan jõusse. Üle põllu sellise väikse lumega hea kerge jõe äärde tatsata. Hommikul kella kümne paiku seadsin ennast minekule. Rumba tee peal jooksid kaks kitse auto kõrval paarsada meetrit kaasa. Kuni maha jäid.

Parkisin auto poole põllu peale ning tegin sealt edasi kand ja varvas. Väljas paar miinuskraadi. Tuul pea olematu. Pilves. Poole kilomeetrise rännaku ajal ilmus pilveviiru varjust korraks päike ka välja. Kohale jõudes vaatas jõe peal vastu puutumatu valge lumi - ei ühtegi jälge, auku ega prahihunnikut. Lahe. Nii võiks kogu aeg olla.

Kaldaäär tundus natuke kahtlane, edasi aga väga ilus jää. 13-14 senti, must ja läbipaistev. Esimese kõrkjatukini minnes pidin peaaegu selili käima - lumi selle musta jää peal tekitas tunde, et pole siin miskit libedust...

Esimesed augud tegin vastaskalda pilliroo lähedale. Tavaline punane marmõss otsa, pundar sääsevastseid konksule. Läks püügiks. Esimesed kolm auku möödusid vaikuses. Ei mingit elumärki ei kiire ega aeglase mängu peale. Neljandas augus korra keegi pihta ujus ja järgmisel tiirul nii pool meetrit põhjast korraliku plumpsu pani. Kuid otsa ei jäänud. See pidi nüüd küll vimb olema, käis mõttest läbi.

Tiirutasin samal augul oma kirpu üles-alla, kuid uuesti võtma kala ei saanud. Viis minutit hiljem tulid hoopis kiisad alla ja jäidki mind sinna segama. Kammisin samal voolujoonel veel paarist august, kuid peale kiiskade ei kedagi.

Päev veel pikk ees, otsustasin sirge peal olevad vimmaaugud läbi käia, kuni kurveni välja. Kraavi suudmes, siis teises kaldas, seejärel paarsada meetrit edasi teise kalda all, kaare peal 9 meetrises vees, samas kohas ka teises kaldas ... ja siis samad augud ka tagasi tulles. Kulus selleks kõva poolteist tundi ja kogu selle aja jooksul ei puudutanud mu kirpu mitte kui keegi.
 
Egas midagi, kui kala ei ole sügavas, tuleb otsida madalast. Teepeale jäänud ainukese ilusa võtu pakkunud augul veetsin ka paar minutit, kuni sealt kiiskade eest pakku lidusin. Tipa tapa madala poole. Minu kalda metsatuka alla.

Esimene auk pakkus kirbu alla mängitamisel paarisaja grammise särje. Ja seejärel hunnikus kiisa võtte. Kõrvale tehtud augud vaikisid. Edasi allavoolu minnes proovisin kõrkja äärest ja ka lutsu püüdjate tsoonist. Ka seal mitte kui midagi. Kell oli pool kaks, viimane võileib juba pintsli pistetud ja sellest suurest mitte võtmisest täiega kopp ees. Aga ei hakka ju nii vara koju ka minema.

Võtsin siis uuesti suuna esimeste aukude peale. Päike hakkas vaikselt allapoole vajuma ja läbi hõrenevate pilvede pakkus pisut rohkem valgust. Kas selle peale või oli miski muu põhjus sain kõrkjaäärest paar ahvenat ja nurgu. Ja loomulikult kuhjaga kiiskasid. Vimma võttu aga mitte.

Päikeseloojangu eel panin asjad kokku ja tulin tulema. Ilmselgelt magas vimb talveund.

Hoiaks nüüd ometi seda jääd, saaks see aasta vähemalt korralikult Kasaril jääpealt kala püüda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar