Esiletõstetud postitus

laupäev, 28. jaanuar 2017

Siiga otsimas, Pärnu jõel, 28. jaanuar 2017

Väga kentsakas talv on see aasta. Külma ei ole. Lund ei ole. Aga jää on. Ja kui on jää, siis on tegelikult kõik ok. Kauaks teda jagub on muidugi teine asi. Eelmine nädal jäi Pärnu jõel käimata ja nii oli vaja seekord kindlasti luurele minna.

Magasin pea üheksani ja nii juhtus et jõe veerde jõudsin alles peale ühteteist. Vahet ei ole, päev üsna pikk - jõuab püüda küll ja küll. Ilm väljas selline, et enne kui jõudsin kombe selga sikutada oli fliis juba kergelt niiskeks muutunud. Udu või pilv või mida iganes, miski tegi selle ilma ühtlaselt halliks ja märjaks. Temperatuur selline nulli lähedane ja lõuna tuul puhus vastikult piki jõge. Üldsegi mitte nõrgalt.

Esimene kontrollauk vimmatsoonis andis teada, et vool on päris kena. Paar meetrit tamiili kadus kirbu mängimise käigus allavoolu. Aga kannatas püüda küll. Jääd ka piisavalt, paarkümmend sentimeetrit. Esimene auk ei andnud midagi, tegin teise ka samasse kanti ja seejärel sammusin ülesvoolu minema. Vimma pärast ma ju siia ei tulnud, ikka siia pärast.

Püügitsoonis neli-viis meest juba ees. Otsisin oma siialõigu välja ja seadsin ennast laagrisse. Esimesed paar auku nagu andsid mingit märku, kuna aga koostöö uue noogutiga oli nädala jooksul kuhugi ära kadunud, siis liigitasin need enda kätest tingitud "ärevusmärkideks".

Kolmas auk täpselt sama lugu, kui järsku põhjast kirpu kergitades korraga lihtsalt maakera taga. Ja korralik maakera. Algul ei tahtnud üldse liikuda, siis sain meetri kõrgusele põhjast, siis sai kala vee all aru, et miski on valesti ja tegi esimese sööstu. Lasin tamiilil joosta ja kõik oli kontrolli all; hakkasin siis uuesti tamiili sisse lappama ja ühel hetkel... pudistasin tamiili lihtsalt näppude vahelt lahti. Kuradi käpard. Sihuke prohmakas. Tulemus oli ette teada, kirbu otsas olev kala oli selle liigutusega pääsenud...

Sõimasin ennast mõnda aega ja siis püüdsin edasi. Selge, et see oli siig olnud ja veel selgem, et peale sellist veealust möllu pole siin augu all pikalt kedagi. Kümme minutit trotsisin samal augul ja seejärel ümbruskonda kammisin. Ei midagi.

Mingi hetk eelmisele augule ka tagasi põrkasin ja sealt peale paari märku andmist kahepoolesajane ahven ära vajutas...


Tagasi siiaaugule. Mingi hetk keski jälle alla tuli. Peale paari puudutust põhja ligidalt lõpuks korralikult laksas. Ja keegi sai konksuga valusalt vastu suud. Otsa aga ei jäänud. Eemale see allolijaid ei peletanud ja peagi järgmise võtu sain, mis ka otsa jäi. See auguni tuli ja sealt peale näo ära näitamist lahkus. Vimb. Kaaluvahe ära läinud kalaga oli ikka väga korralik.
Samal augul istusin pea paar tundi. Ühel hetkel ilmselt siig uuesti alla tuli. Mitu korda näitas ennast, kaks korda korralikult laksas, aga otsa ei jäänud. Nagu sabaga oleks peksnud. Mängitasin mis ma mängitasin võtma teda ei saanudki.

Kogu selle aja oli minu selja taga püüdnud seltskond ülesvoolu edasi marssinud. Vimmaparv liikus vaikselt ülesvoolu ja seltskond nende sabas. Lõpuks väsisin selle oma siia ootamisest ja otsustasin ka pisut vimba otsida. Ühest august kaks korraliku kala leidsin - suurim Pärnu kohta ikka väga korralik - 650 grammi. Võtsid küll nii, et teise võtu ajal nooguti sisuliselt ei liigatanud ka...

Selle uue noogutiga päris head klappi ei tekkinudki. Kuidagi liiga tõmblev tundub olevat kätte harjutud liigutuste peale. Sikutasin teda kord pikemaks, kord lühemaks. Imelik oli. Kindlat tunnet ei tekkinudki.

Õhtu eel käisin veel korra siiaugul ja seejärel allavoolu olevaid auke proovisin. Ühest latikapoiss ja päris hämaras veel üks korralik litter kelleltki, kuid võtja otsa ei jäänud. Hammas jäi aga kogu sellest päevast verele ja peab vist homme uuesti minema.

PS! Vimmapüüdjad said kenasid kalasid; ühel eestlasel kaheksa poissi; venelastel kamba peale lisaks üks siig.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar