laupäev, 30. jaanuar 2016

Pärnu jõel ligunemas, 30. jaanuar 2016

Veel kümme päeva tagasi oli korralik pakane. Mõnusad lumevaalud, härmas mets. Selle nädala algusest keeras aga sulale ja hävitas viiepäevase sulaga lume ja tõstis jõgedes veed üles. Teel maale uurisin emalt, et kas Pärnu jõel veel jääd on; kuuldes, et eile olla ikka veel peal oldud võtsime poisiga Pärnusse mineku plaani. Naise panin Vigalas maha ja kahekesi sõitsime edasi. Maamaja all oli Vigala jõe veetase juba lõkkeasemest ülespoole. Jää tundus kuidagi murtud olevat, kuid ei triivinud lahtiselt allavoolu.

Pärnus linnavahel mehi jõe peal pea igal pool. Üsna vesine tundus olukord olevat, aga ilmselt ei miskit ohtlikku. Poiss vanaema juurde ja ise suund uuest sillast üles poole. Siiga otsima. Parkisin auto oma tavalisse kohta ära. Väljas ilge edelatuul. Toppisin kombe selga ja tatsasin jõele. Kalda äär täitsa ok, pisut vett peal kuid jääpank isegi ei kõikunud, kui üle sammusin. Ettevaatlikult komberdasin kaugemale ja tegin voolu sees paar kontrollauku. Jääd ca 18-20 cm. Nädalaga kõvasti kahanenud, kuid veel piisavalt ohutuks kulgemiseks. Jää peal paar senti vett, olukord üsna libe. Muidugi olin talla alla pandavad naasklid maha jätnud. Võtsin suuna ülesvoolu.

Esimene auk, marmõss alla ja see kus see kukkus alles ujuma. Peale kümmet meetrit tamiili sain aru, et siin ei ole selle kirbuga midagi teha. Võtsin natuke teise trajektoori, uus auk jäässe ja panin suurema kirbu otsa. Pea kõige suurema. Punase, sädelavate täppidega. Sellega sain põhja kuidagi kätte, kuid vool ikka nii tugev, et pidevalt tuli paarkümmend sentimeetrit tamiili juurde anda. Kõrgele mängida üldse ei kannatanud, siis kohe kirp kuhugi poolde vette purjetas. Nii läks kõigutamiseks päris põhja peal...

Mingi hetk korraga kala otsas - ei miskit võttu, vaid lihtsalt vajus otsa. Tuli teine tuima sõiduga auguni. Paks nurg. Paras paks ja suur. Saatsin tagasi, kassile kalu täna kaasa polnud plaanis tassida. Järgmise kümne minuti jooksul veel kolm tükki otsa, enne kui augu peal kükitades igavaks läks.

Samal liinil paarkümmend meetrit ülesvoolu järgmine auk. Minutike kiigutamist, kui põhjalt võtt, mis kõik sääsevastsed konksult pühkis. Ühe hoobiga. Eriline osavsuu selline. Uued vastsed aga peale ei läinud ja nii seadsin ennast veerand tunni pärast edasi. Natuke pikem vahe sisse, kõrkjate keskossa, kus eelmine aasta siig ennast pidevalt näitas. Keegi siin ennegi puurinud oli. Tegin ühe augu ka veel juurde...

Kiigutasin siis oma uuel augul, kui Viljar helistas. Ühes käes ritv, teises telefon, kui korraga keegi konksu otsas. Karjatasin Viljarile et helistan tagasi ja surusin telefoni tasku suunas. Teine käsi aga käis koos ridvaga üles alla nagu jojo. Korralik pekslemine ja ridvaots lähenes augule. Saanud telefoni tasku, üritasin siis koljatit pisut ülespoole meelitada, väga vaevaliselt sain tugeva pekslemise saatel kala umbes meetri põhjast ja ...tamiil lõtvus. Läks. Krt. Võttis ikka täiega vanduma. Selle kirbuga ennegi nii olnud - suur pea kohta vist liiga väike konks. Nii mõnusat tunnet polnud see talv aga veel tundnuki. Üle kilo kala oli see kindlasti. Usun, et siig.

Kui siig pääseb plehku, siis naljalt lisa sellest august ei tule. Samas lahkuda ka nagu ei raatsi. Kükitasin andununult samal augul veel pool tundi, enne kui alla andsin. Järgmine auk sai tehtud paar meetrit edasi., äkki ikka passib läheduses. Aga ei, kaks vimmapoissi ja nurg seal seltsis jahti pidasid. Nood olid selle eelmise kõrval kui poisikesed...

Ilm kiskus aina enam pilve ja peagi pääsesid taevaluugid valla. Vihma kallas juba korralikult horisontaalselt jääga. Ülalpool olnud viis meest, kes tundusid vimmaparve jälitavat, seadsid ennast minekule. Sama ka teise kalda all kükitanud. Otsustasin, et proovin veel kaks siia kohta läbi - ühe posti jurest, kalda lähedalt ja teise keset vett madala seljandikul - ja siis proovin veel vana auku.

Kaldalaune tsoon vaikis. Madala pealt aga järgmine vimb otsa naksas. Lisa talle aga ei tulnud ja nii läksin siiavõtu pakkunud augule tagasi. Ka seal vaikus. Tundus, et kala oli koos vihmaga karbi kinni pannud. Kükitasin seal üksinda, vihm peksis vastu selga ja tagumikualune hakkas vaikselt niiskeks kiskuma. Nii kui korra üle õla tuule suunas piilusid või kohta vahetada tahtsid, said kohe sahmaka vett vastu vahtimist. Prillid olid pidevalt märjad, nähtavus null. Vastik, vastik, vastik. Minu tutt-uus westin hakkas vaikselt vettima ja kui "sisepesu" juba piisavalt tehtud, seadsin nina kodu poole...

Proovisin tagasiteel veel samal liinil paaris augus ning peale kella nelja läksin maha. Märg kui kalts. Kodus tegin pitsi viina ja kõva sauna - vast ei külmetanud.

Kokku täna siis 3 vimba (üks poole kilone), 6 nurgu ja pakku pääsenud päts.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar