laupäev, 16. jaanuar 2016

Talvist Kasarit nautimas, 16. jaanuar 2016

Hommik möödus kuidagi eriti uimaselt - kohvi, linnuvaatlus aknast (kaks leevikest mängisid rohukõrtel kiigemängu), päikesetõus... nii sai ennast alles lõunaks jõele sätitud. Kasarile. Samasse kohta, kus eelmine nädalavahetus.

Kuna lund on siinkandis ikka oluliselt vähem kui Tallinnas, siis kannatas põldupidi sõita. Parkisin auto enne ülesküntud uudismaad ära ja sammusin pikki künnivagusid jõe poole. Kõnd oli ikka väga vaevaline, lumi oli kogu põllu ühetasaseks muutnud ja mitte kuidagi polnud aru saada kus see vagu täpselt jooksis. Kuidagi ukerdasin jõele, korralikult higine. Aga head kohad pidavatki kaugel olema...

Teisele kaldal üks auto parkis ja jää peal neli venelast. Sättisin ennast ülesvoolu minnes eelmise korra vimma augu tsooni.

Väljas mõnus talveilm - päike paistis, neliteist kraadi külma ja täiesti tuuletu. Hommikune udu hakkas vaikselt laiali valguma. Mõnus ilm. Otsisin lume alt eelmise korra augurea üles ja tegin samasse kohta esimese augu. Prillid täiesti udused, kui kuidagi oma punase marmõska koos sääsevastsete pundiga alla saatsin.

Plaan oli siinkandis mõnda aega konutada ja siis kääru poole piiluda. Paar ringikest üles-alla mängitud tikkus kiisk kirbule ligi. Raputasin otsast ära. Seejärel tekkis vaikus. Meeldiv vaikus - kui kiisaaugul vaikus tekib, siis see enamasti tähendab, et keegi tugevam on alla tulnud. See keegi aga ei kippunud ennast näitama. Pea viis minutit tühja mängimist, erinevaid temposid proovitud, vaikselt kiigutatud, pausitatud... ja siis ühel hetkel tavalise rütmi peale nii kolmkümmend sentimeetrit põhjast vajutas keegi konkreetselt nooguti alla. Hoppaaa ja maakera taga. Vonka vonka, tasa venitades, vaikselt auku ja pea ilmus veest nähtavale. Vimb.

Pildid tehtud, samas augus edasi. Esmalt jälle vaikus ja siis korraga särg all. No vähemalt tegevust oli. Peale särge kiisk, siis vaikus ja jälle särg. Pikka aega ei raatsinud kohta vahetada, vimb ju kulgeb tavaliselt ühte ja sama liini pidi, kunagi ta uuesti sinna tagasi oleks pidanud tulema...Poole tunni pärast otsustasin siiski pisut teiselt liinilt proovida - ka seal särg; seejärel vanal liinil pisut ülesvoolu auk, kus valitses vaikus.

Tagasi esimesele augule, mis päädis kiiskade kiusamisega. Otsustasin kaare peale mineku plaani õhtale saata ja kammisin samas kandis edasi. Ühes paljudest aukudest korraga pika pika mängu peale põhja ligidalt korraga vajutus ning maakera uuesti taga ... ja ... pudises kohe otsast. Loomulikult viis see äraminek vimmaparve koheselt minema. Ka läheduses tehtud augud ei aidanud kala üles leida.

Kella kahe paiku muutus veealune elu igavaks - vaid kiisad jäid kiusama, teised kalad läksid tuttu.Vahepeal üks vene mees juttu tuli tegema, neil neljast mehest vaid üks oli paar särge saanud. Vahtis imestunult mu saaki...

Kella neljast sammusin auto poole minema. Kokku käis jääpeal ära 9 särge (see aasta ikka kole palju seda särge juba sügisel üles roninud) ,üks ahven, üks vimb ja hulganisti kiisku. Ilm oli ikka superlahe.

Venelased jäid lutsu ootama. Temperatuur oli langenud -19 kraadi peale. Lahe udu valgus piki maad laiali.

1 kommentaar:

  1. Ronisin ka esmakordselt sel talvel jääle :) Vaja ju tsipa harjutada varakult.....aukude puurimist ;) Keila jõel oli igatahes vesi jää ja lume vahele pugenud ju siis lund liiga palju. Leevikesi nägin minagi.Parvena tulid mu jalajälgedesse vett jooma. Selliseid kalu siin jões ei ole mida sa jääle venitasid,aga ühele pisikese haugipätile andsin korra õhku...himustas teine kärbsetõuku.Rohkem kontakte mul kalaga polnud.

    VastaKustuta