Mõtete lugejad, 23. august 2025

Viimane päev. Tegin kolm laskumist. Ühe hommikul, teise pealelõunasel ajal ja kolmanda õhtul. Päris põnev päev oli.

Esimene laskumine. Lasin landid sadamast paadile järgi. Punane edi oli alles teel allavoolu, kui ritv hüppas. Hmm, kas tõesti lõi keegi? Kivi vastu niimoodi nagu ei põrkaks? Miski lõi tamiili landi konksu taha, nii et sain krussis tamiili. Õnneks avastasin selle üsna ruttu ja nii sain ümber sidumata ikka edasi laskuda.

Teine puudutus tehti rootsi saare kõrval. Kollase saba jässele pakuti mingi võtulaadne toode. Lõhe jaoks oli nagu natuke lahja. Ilmselt harjus. Sama juhtus sama landiga ka teel pumba auku. Landid läksid randist üle ja ritv põrkas. Aga mitte nii võimsalt kui eile, ilmselt ka pigem harjus.

Järgmine action... olin kamminud alumise kärestiku ees olevat kivi, sealt kus ühe väikese lõhe olin juba saanud. Arvestasin aga laskumisega pisut viltu ja ei saanud lante kivi eest läbi. Kaks läksid ühelt ja kaks teiselt poolt. No läks siis läks... laskusin sama vagu pidi edasi. Olin juba kärestikust ka mööda vajunud kui mõttest käis läbi, et sellest 2 meetri sügavuses vaos lõigust ei ole ma küll kunagi ühtegi võttu saanud. Samal hetkel pani parempoolne punase jässega ritv ennast kringlisse ja tegi kärtsu. Justkui Dzinni soov oleks täitunud ... ja kala kukkus ära.

Tõmbasin siis paadi kärestku taha, vaatasin landid üle ja läksin Rasmuse kivi kammima. Võtsin selle põhjalikult ette ja kasutasin kõik oma trikid ära. Ei miskit. Tõmbasin siis paati vaikselt kivist eemale ja mõtlesin, et huvitav, et miks see aasta minu kivide tsoon üldiselt nagu töötas, aga Rasmuse kivi konkreetselt mitte. Samal hetkel pani vasakpoolne kaigas (kollase saba jässe lant) vetruma ja vallandus kärr. Dzinni soov nr. 2? Nii kümneks sekundiks seda rõõmu jagus ja läinud ta oligi. Tundus et oli ilusa kala minek - jõulised tõmbed ja konkreetse minekuga kärr.

Teine sõit pealelõunasel ajal ei pakkunud midagi huvitavat. Käisin all väljas ära ja vaid üks harjus natukene veepinna kohal landi otsas tantsis. Kase augu ees.

Kolmas sõit sai kella poole kuue paiku ette võetud. Plaan oli hüvastijätuks tavatrass läbi sõita. Aga seda ei tahetud mul mitte lubada.

Landid sees jõudsin paadiga kase auku, mille vastavalt Juho õpetusele läbi kammisin. Auk oli sisuliselt läbi kui mõtlesin, et aru ei saa miks need kaseaugu võtud nii kaootilised on... Ja samal hetkel pandi korraliku pauguga parempoolse ridva otsas jooksu. Justkui Dzinni soov nr.3 oleks täitunud.

Seekord jäi kala otsa ja asusin temaga toimetama. Tõmbasin koos kõikide lantidega paadi hooga soome randa, ilma ritvu välja võtmata. Seal ühe käega ritva hoides, teise käega paadi kaldasse kinni sikutasin. Seejärel juba kala väsitamine.

62 cm pikkune ja 2.04 kilone isane kala sai peagi sabast randa tõstetud. Tegijaks siis seekord punane jässe. Tamur läks just paadiga mööda ja vaatas toimuva lõppvaatust sisuliselt pealt.

Mõtlesin ei, nii ikka ei saa lõpetada. Pean ikka oma trassi lõpuni sõudma. Panin siis paadile sadamast uuesti landid taha ja alustasin oma ristiretke uuesti.

Seekord ei lubatud mul isegi midagi soovima hakata! Vaevu olid neli lanti sees, liikusin veel paadiga kaldaaluse kärestiku servas, kui paremalt teine ritv pani pekslema Tõmbasin siis paati keskvee poole. Kala jäi otsa, aga nagu ei jooksnud kuhugi. Tuli justkui paadile järgi. Ritv paindes, kärr aga puudus. Ilmsel väike konn, mõtlesin.

Toimetasin siis teised ridvad välja. Vahepeal ritv justkui vetrus, aga ei miskit sõitu. Ritva haarates oli paine aga juba kadunud ja olin kindel, et kala pääses.

Kerisin siis jõhvi poolile ja ühel hetkel vaatasin, et tamiili muutkui tuleb ja tuleb... ja läheb vette minu paadist juba ülesvoolu! ... ja siis sain aru, et kala oli paigale jäänud  ja ma olin unustanud ritva sisse pannes kärri peale panna. Jõhv jooksis poolilt maha, aga kuna kuulda seda polnud, siis ei registreerinud seda ka ära. Kerisin edasi ja peagi pinge ritva tekkis - kala oli endiselt otsas. Nüüd sain edaspidi juba kärinaga sõitu tunda.

Vahepeal kala keeras pinnas, siis tegi eemal ühe hüppe. Tittilohi see ei ole, sellest sain aru. Tõmbasin paadi randa samasse kohta kus eelmise kalaga mässasin ja keskendusin tolle väsitamisele. See võttis aega. Tamur jõudis vahepeal oma tiirult tagasi ja vaatas mind vist imeliku näoga - et ma alles seisin selle kohapeal ju :-)

Rannale lähemale kala saades sain aru, et lõhel oli tamiil ümber pea keritud ja see hoitis suus olevat konksu korralikult pinge all. Sain pisukese mässamise järel lõhel sabast kinni ja tõstsin tolle kaldale. Kenake emane lõhe. Kaalu vast 6-7 kilo kanti. Kiirelt paar pilti ja juba ma teda vette tagasi minema utsitasin. Natukene toibumist ja siis söösteti elu eest minema. Loodetavasti tuleb tal kena kude. 

Suure töö tegijaks oli seekord kollase edi lant.

Läksin veel samast paigast uuesti peale, aga peagi jagas kompuuter lahti, et paremini lõpetada ei saaks ja panin pillid kotti. Selleks korraks oli siis Väylänpääga ühel pool. Kas järgmine aasta tuleme? Kahtlen - kui reeglid jäävad samaks, siis on see enam kui kahtlane. See kidadeta püük ei ole õige asi. Sain selle nädala jooksul 16st otsas olnud lõhest vaid 6 randa. See oleks nagu paukpadrunitega karujaht, lootuses et too saab südari... Päris frustreeriv on peale pikki sõudmistunde saada kalaga maadlemise rõõmu vaid üürikeseks ajaks. Seda enam, et tundus, et suured keeravad ennast kohe otsast ära. Väikestega on õnne rohkem. See viimane kala ei lähe arvesse - see oli pime juhus, et ta niimoodi otsa jäi.

Eks ole ju käidud kah juba. 23 aastat on pikk aeg!

Nelja võtu päev, 22. august 2025

Hommik oli suhteliselt pöörane. Peale minnes oli Tamuri paat allpool ja ülalt eemalt paistis Tarvi tulevat. Sain ennast kenasti nende vahele sätitud ja laskusin sadamast otse alla.

Öösel oli teinud öökülma, peale minnes oli temperatuur vaid 7 kraadi. Tundus külm ja kõle tuuletu ilm. Aga nii kui päikese kätte jõudsin, muutus olukord silmnähtavalt. Riburada pidi hakkasin riideid vähendama.

Kaugele selle protsessiga ei jõudnud, sest kase augus pani parempoolne, punase jässega varustatud ritv laulma. Võtt oli kentsakas. Esmalt kergemat sorti jõnks, mille järel ridva ots kergelt paindesse jäi. Mõtlesin, et harjus... Ja siis peale paari sekundilist mõtteaega pandi kärriga minema.

Kala jooksis ilusasti. Suunasin paadinina soome kaldasse. Vahele pakuti paar hüpet - tittilohi. Seekord kala ära ei kukkunudki. Taltsutasin võitleja ära ja sain kalda lähedalt sabast haaratud. Paari kilone lõhe ise oli kõvasti vatti saanud. Kas võrguhaavad või keegi oli rünnanud. Mul hakkas tast natukene hale ja otsustasin ta tagasi lasta. Kui ta nii kõva võitleja on, küllap tuleb ka sellest väsitamisest eluga välja.

Võtsin siis mootoriga tagasi sadama alla ja tulin uuele katsele. Seekord jõudsin natukene kaugemale. Saare kõrvale, kus kollase sabaga jässe jäi järgmisele lõhele silma. Kõva mats ja kohe jooksu. Sõudsin natukene kohapeal, et näha kas jääb otsa. Jäi. Seejärel tõmbasin juba paadi rootsi kaldasse.

Sain seda poissi pikalt väsitada, sest vahepeal istutas too ennast ühe kivi taha kinni. Välja meelitasin ja lõpuks sellegi sabast veest välja tõstsin. Otsustasin, et selleks korraks aitab ja korjasin ta kaasa.

64 cm, 2.04 kilo, isane. Kollase saba jässega.

Õhtupoole tegin koos Kattiga ühe tiiru alla välja. Suutsin elus vist esimest korda pumba auku siseneda nii et see toimiks. See on suht keeruline - jõge ületades tuleb enne auku sättida landid paadist ettepoole ja seda siis paari kivi kohal, mis seal vee all keeriseid tekitavad. Enamasti jõuan sinna kas liiga vara või hilja. Seekord sain õigesti tuldud. Sõudmine oli peaaegu et olematu, landid mängisid üsna kerge tempoga ja hetkel kui madaliku servast üle jõuti, lajatati korralik pauk punasele jässele. Kahjuks ei jäänud lööja otsa ja uut katset ka ei pakutud.

Viimase kärestiku järel tõmbasin paadi vaiksesse vette, et siis landid üle kontrollida ja edasi kalda äärt pidi alla laskuda. Sain landid kenast paadi taha ritta kui kollase ediga varustatud ritv paindesse lendas. Aerudega meelitasin kenasti kärri välja ja järgnes päris korralik jooks allavoolu. Nii 30-40 meetrit.

Kuna kala oli otsa jäänud, siis suundusin soome ranna poole. Tolle manöövri ajal passis kala ühe koha peal ja sidurit käristasin vaid ise aerudega paati liigutades. Seejärel tehti teine sööst. Umbes sama pikk aga ülesvoolu. Ja ühel hetkel anti lant tagasi. Lõhet kordagi ei näinud, sööstude järgi tundus kobe kala olevat.

Seega päeva lõpuks sain seisu 12-4 peale. Kolmandik võttudest jäävad kidata konksudega püüdes otsa.