Pärnus, 16.-17. veebruar 2026

Suure külmaga nädalavahetus seljataga, võtsin esmaspäeval suuna Pärnu poole. Jõele sain natukene enne kella kümmet ja eesmärgiks oli läbi käia madal ala, kus eelmisel korral korralikku parve loodil nägin. Alustasin aga loomulikult siia augul.

Päev oli pilvine. Külma 4 kraadi ringis (seda oli harjumatult vähe, nii et peaaegu soe tundus). Kerge, pea olematu idatuul.

Siia tsoon oli tühi. Kui paar ahvena punni välja arvata. Poolteist tundi piinasin seda paika ja siis suundusin madalale. Tegin kolme tunniga metsikult auke ja katsusin umbes 600 meetrise lõigu paarikümne meetriste vahedega läbi.

Paaris kohas parve all näitas. Üksikud võtud. Enamasti särg ja väike vimb, aga vahel sekka ka kopsakam kühmnina esindaja. Auk kus suurem kala otsa jäi, üldjuhul enam edasi ei toitnud. 1.8 meetrit vett oli ikka nii madal, et kala peksis parve eemale. Oleks vool olnud, oleks ilmselt kala ka julgem. Aga polnud hullu - mõne augu järel järgmisele seltskonnale peale sattusin. Tundus, et valge kala oli täiega madalas ja üsna laialt ning ootab, et saaks ülesse rändama hakata.

Vahepeal tegin põike männi auku ja sain seal paar kenamat ahvenat. Aga miskipärast kulges see parv ka kuhugi mujale ja üles ma teda enam ei leidnudki.

Tagasi madala peal leidsin peagi kala jälle üles ja lõbustasin end nende kiusamisega kella neljani välja. Võtt oli ikka kapriisne. Kerged nõksud paigaseisvale noogutile, hunnik tühihaakimisi, kordusvõtte ei kiputud pakkuma, pigem aitas uus auk.

Lõpuks ikkagi 7 mõõduvimba (+4 alamõõdulist) välja nokkisin. Lisaks 9 särge, 1 nurg, 8 ahvenat. Püük hõbedase kirbuga.

...

Teisipäev oli väga päikeseline. Kohe väga - õhtuks oli nägu pruun! Hommikul kell kümme peale minnes näitas -14 kraadi. Küll aga hakkas koheselt kiirkorras soojenduskuur. Kella ühe paiku küttis päike juba nii, et kiskusin vammuseid vähemaks. Külma oli siis ilmselt 4-5 kraadi, aga see päikese soojus, kus see aga küttis. See külg mis päikese poole sai suunatud, kuumenes koheselt üle. Tuult ka sisuliselt polnud.

Tegin samasuguse tiiru, mis eile. Alguses siia paigas. Seejärel madala ala läbi uurimine. Sekka ka  männialune auk ja uuesti siia tsoon.

Aegajalt leidsin madalalt alalt kala üles, selleks et teda peale ühe kala kättesaamist koheselt uuesti otsima hakata. Imelikul kombel ei toiminud absoluutselt parve jälitamine. Kõik augud mis lähiümbruses tegin näitasid tühja loodipilti. Korra tegin isegi kuus auku ümberringi ja ühestki kala ei näinud. Ei saanudki aru, kuhu nad ära kadusid. Kas tegid pikema lennu? Või vastupidi, tõmbasid vaid paar meetrit kõrvale ja ma ronisin liialt kaugele? Kui siis meetrit viiskümmend eemal uuesti otsima hakkasin, leidsin lõpuks jälle mingi parve üles.

Nii nad ükshaaval tilkusid - vimb, särg, nurg. Isegi 1.6 meetri sügavuselt sain ühe vimma. Populaarseim tundus aga 1.8-2.0 meetri tsoon. Võtt oli eilsest veelgi ettevaatlikum. Vaid vaikne kiigutamine ja kõik võtud vaid kerged nöksakad.

Otsimine oli täna ikka üsna vaevarikas. Selle palava pärast. Esimest korda sain termose jääpeal tühjaks joodud. Paar õllet oleks marjaks ära kulunud.

Poole viiest tulin maha. Kokku 6 mõõduvimba (+5 alamõõdulist), kaks nurgu, üks särg ja viis ahvenapunni. Paks kiisk ka veel siiaaugust. Ilusat ahvenat täna ei leidnudki. Pool päeva püüdsin hõbedase, pool päeva kuldse kirbuga. Vahet ei tundunud olevat. Siiast aga ei kippu ega kõppu.

Pärnus siiga otsimas, 11. veebruar 2026

Hommikul kell pool kümme jääle astudes näitas välja -8 kraadi külma. Õnneks lubas nõrka tuult, lõuna kaarest, nii et minusuguse külmavarese jaoks tundus peaaegu "normaalne" ilm olema. Paljakäsi selle ilmaga ei püüa, aga kui piisavalt vantsida, siis külm ka ei hakka. Seega päeva plaan oli läbi käia põhilised siiatsoonid, vältida lennuki kandi ahvenate otsa sattumist ja avastada ülesvoolu olevaid alasid.

Alustasin poi tsoonist. Neli auku allpoool, kaks auku üleval pool poid. Järgmisena silla tsoon. Siis oja suue. Kokku seega kaheksa auku. Null võttu. Vaid ühel näitas korraks mingit kala all, aga kadus seegi üsna ruttu ekraanilt. Kõik need suured valge kala parved on juba Türi all või?

Järgmisena parkimiskoha alune sügavik. Null. Seejärel pisut ülesvoolu ja kalda lähedal. Seal mingil aastal ahvenat tuli. Kaugust kõrkjast vaid 25 meetrit. Sügavust selle madala veega 3.4 meetrit. Kaks auku sisse, lood vette, hõbedane kirp järgi. Sellel augul näitas kala all, aga esimese mängitamise peale ujus too eemale. Hoidsin kirpu põhja ligidal ja tegin ülipika pausi. Kui uuesti mängima hakkasin vajutati nooguti jõuga alla. Haakimine ja otsa ta jäi.

Kohe oli aru saada, et ei see ole vimb või ahven. No ok, kui nood sellised kilo pluss kalad oleksid, siis võibolla ei teeks vahet. Kala jõnksutas soliidse rahuga põhja kohal. Vaikselt venitasin teda kõrgemale, oodates et millal see esimene sööst tuleb. Ei miskit, õõtsub ja õõtsub, aga ei mingit jooksu. Hakkasin juba mõtlema, et ega ometi jälle koha. Aga no kui tõenäoline on uuesti samal aastal kirbutades koha saada.

Kala oli juba jää all ja võtsin sikutamise veel "hellemale käigule". Tasakesi meelitasin võtja auku ja sealt tipa-tapa üles poole. Jää ju nõnna paks, et andis venitada. Lõpuks siia nägu veest välja kerkis. Sain käe kenasti kukla taha, ilma et varrukat oleks märjaks teinud ja kergitasin kala välja. Siis vist sai siig alles aru, et asi oli vale ja pani korralikult käe otsas väänlema.

Siig 54 cm, 1.15 kg. Hõbedase kirbu ja sääsevastsete puntraga. Imeilus kala ikka. Sõitu võibolla oleksin rohkem oodanud, aga no kesktalv ka ikkagi. Kalad on ilmselgelt talveuimas/unes. Vähemalt võtt oli väga aus olnud.

Passisin samal augul veel pikalt. Veerand tundi hiljem käis üks suurem kala ekraanilt läbi, kuid toda võtma ei saanud. Puurisin tsoonis veel samale liinile ja ka paralleelsele liinile paar auku, kuid peale ahvenapunnide midagi ei trehvanud.

Pealõunal välja ilmunud päike ei toonud elumuutusi vee all ja nii jätsin selle paiga maha ning läksin uusi kohti avastama. Madalat ala, 1.5-1.8 meetrit. Seejärel veel suure männi tsoon, siis veel proovisin  erinevatest madalatest lõikudest. Kahel korral nuruparve otsa komistasin. Ekraani värvisid kenasti ära, aga võtma soostuti vaid paaril korral.

Päeva lõpetuseks käisin veel kala toonud augu läbi ja kella neljast tulin tulema. Jube passiivne on see võtt hetkel. Vaevu 9 ahvenat (noodki kribud), 2 nurgu ja vimmakonn. Aga siia saamise päeval oleks patt nuriseda! Tuleb rahul olla.

Kasaril, 07. veebruar 2026

Laupäev tegin kiire luureka Kasarile. Vanamõisa sügava peale.

Kuna Kasaril ei ole kesktalvel üldjuhul hommikul midagi head loota, siis kohale sättisin alles peale kella ühteteist. Tulin üle põllu. Traktori poolt songitud tee tundus hirmutav, aga auto kliirens oli siiski piisav, et põhja mitte kraapida. Sulaga läheb ilmselt jamaks. Teisel pool jõge ka kaks autot, aga nende püüdjad olid jala järgmisele sirgele tatsanud. Ilmselt käisid ahvenat otsimas.

Sättisin ennast alustuseks lepavõsa rajooni ja hiljem allavoolu madala serva. Kammisin mõlemad paigad põhjalikult läbi. Ühes oma kümme auku, teises viis veel otsa. Lood lepavõsa all oli kahel augul päris lootustandev. Isegi üks "korrusmaja" korraks pildile jäi. Madala servas, aga vaid üksikud näidud veealusest elust.

Sirge sügavamat osa täna uurima ei läinud. Olin unnad sisse saanud ja ei tahtnud neid üksi jätta. Jääd on nii palju, et tegelikult oleks hea võimalus ka madalamat ala lähemalt uurida. Tonkatades on jäänud tunne, et seal paar sügavamat ala madalama vee keskel. Täna seda uurimist siiski ette ei võtnud.

Võtuga oli nagu kesktalvel ikka. Natuke nagu oli ja samas nagu ei olnud ka. Ahvenad, särjed, turb, nurg, kiisad. Vimb keda aga otsima olin läinud, ennast näole ei näidanud. Tõsi kaks võttu olid küll sellised, et äkki... punase kirbu otsas olnud sääsevastsete "pintsel" likvideeriti üheainsa liigutusega. Otsa aga kalad ei jäänud ja kordusi ei pakutud.

Ilm oli aga super ilus. Peale minnes näitas -8 kraadi. Lauspäikese käes ja hetkel kui idatuul korraks jalga puhkas, oli aga olukord selline, kus tõmbasin talvekombe luku lahti. Lihtsalt palav hakkas! Kindaid polnud püüdes vaja. Kapuuts oli enamuse aja puhkereziimil. Imeline on ikka sellise ilmaga püüda!

Kell neli panin asjad kokku. 13 ahvenat. Sort enamasti väike, selline 100 grammi kanti. Paar suuremat kala kaks korda niipalju. 8 särge, 2 nurgu, 1 turb ja hunnik kiisku. Unnalipud ennast püsti ei ajanud. Tore värskeõhu mürgituse saamise üritus oli!

Pärnu jõel, 03. veebruar 2026

Suured külmad on mind kalapüügilt eemal hoidnud. Kirptirguga püük üle -10 kraadise külmaga tundub liiga karm. Täna võtsin ennast lõpuks kokku ja vurasin Pärnu. Varakult kohale ei tormanud, nii pool üksteist astusin jääle. Väljas pilvitu ja sinine taevas, päike säras kuis jaksas. Külma -11 kraadi. Õnneks oli põhja tuul nõrk ja päeva peale läks ka soojemaks. Lausa -8 kraadini. Suvepealinn ikkagi :-)

Esimesed kaks tunnikest tuiasin siia rajoonis. Seejärel tüdinesin sellest. Kümme auku. Vaid kahel korral ahvena vari alt läbi käis. Null puudutust. Huvitav kas jää peale tehtud tsiklirada on sellest tsoonist kõik kalad minema peletanud?

Siia otsimisest tüdinenud tatsasin lennuki alla. Ahvena augule. Alustuseks tundus, et triibud olid lahkunud selles piirkonnast, hiljem selgus aga et kell oli lihtsalt liiga varajane veel. Kella ühe paiku tehti suu lahti ja läks andmiseks. Huvitaval kombel ei tulnud lepiskalade parv alla enne kella poolt kolme. Kuni sinna maani vaid ahvenate mügarikud alt läbi käisid.

Toimetasin kuldse kirbuga. Töötas põhja lähedal tehtud rütmikas ja ühtlane mäng. Pausidega. Mitte liiga kiire, aga tempokam kui vimma oma. Osad kalad nõustusid ka kõrgemale kirbule järgi ronima. Suurim, 710 grammine, vajutas noogutit lausa 50 cm kõrgusel põhjast. Kaks korraliku pätsi olid veel otsas, kuid õnn oli seekord nende poolel.

Kella kolme paiku tekkis vaikus. Päike hakkas vaikselt langema ja tasapisi kiskus jahedamaks. Tegin ülesvoolu veel ühe augu, sain sealt veel kaks ahvenat ja siis otsustasin minema astuda. Ahvena limiit oli minu jaoks juba lõhki, siia tsoonis toimus aga atv ralli ja sinna minna ei kannatanud. Otsustasin, et aitab küll selleks korraks.

Kokku käis jää peal õhku nuusutamas 57 ahvenat. Suurimad 710, 350, 300, 250 , 240... grammi. Täitsa hea sort. Sekka muidugi pudinaid ka. Kakskümmend kopsakamat said priiküüdi maakodusse. Lisaks 4 nurgu, 3 vimba. Vimmad kõik sellised nilbakad 30-31 cm. Ilmselgelt see koht ei ole nende lemmiktsoon.

Üldiselt ei olnud nii külm püüda kui kartsin. Päike on juba mõnusalt soojendav ja kui tuul kätele peale ei puhu saab isegi paljaste kätega püüda.

Kaks poolikut ahvena päeva, Pärnu jõel, 27.-28. jaanuar 2026

Ilmad lähevad aina külmemaks. Kui tuult ei ole, siis kannatab üldiselt kuni -10 kraadini kirbutada, tuulega aga...

Teisipäev oli veel õnneks üsna vaikse kirde tuulega. Külma alguses -9 ja lahkudes -7 kraadi. Peale lõunal toodi natukeseks ka päike välja. Tegin püügi poole 10st kella 15ni.

Alustasin loomulikult siiatsoonidest ja kulgesin riburada pidi lennuki ala suunas. Kaua paigal istuda poleks väga tahtnudki. Jahe tuli ikka üsna ruttu sisse. Aga ega märke siiast ka polnud, et oleks tahtnud vaeva näha.

Üks nurg poi juurest. Vastaskalda poi ja leppade juures täielik vaikus. Lood midagi rõõmustavat ka ei näidanud. Ei tea kas tsiklimeeste kihutamine on sellest tsoonist kala ära viinud?

Lennuki all läksin ahvena augule ja sinna ma kinni ka jäin. Passisin kuni kolmeni välja. Kuna kala näris isuga, siis olid käed pidevalt märjad ja kindad kippusid jäätuma. Vahepeal tegin soojendamiseks jooksutiire. Nii et jah, see kes kombes edasi tagasi jookseb, see olen mina :-) 

Ahven oli üsna aktiivne. Vahel tegi väikeseid pause sisse, et siis uuesti alla tulla. Vahel eksis vimmaparv alla ja korra ka nurud rüüsteretke tegid. Kuna vimb tahtis vaid õõtsutamist ja ahven põhja lähedalt kiire mängu järel pause, siis olin natukene kahvlis. Püüda oleks tahtnud vimba, sama naine kogu aeg nuiab, et toodagu talle ahvenat. Eraldi seda püüdma minna aga ma kunagi ei viitsi... Kodurahu huvides, keskendusin siis triibudele.

Kokku 41 ahvenat. Selline 100-200 grammi vahele oli standard taks. Mõni väiksem sekka, paar vast üle kahesaja ka. Kolm mõõduvimba eksis ka ära (lisaks kolm mudilast). 8 nurgu, 1 särg. Püük nii hõbedase kui ka kuldse kirbuga. Vahet ei olnud kumb. 

Kella kolmest astusin minema, sest... sääsevastsete karp söödi tühjaks.

...

Kolmapäeval oli hommik krõbe. Maal näitas üle -15 kraadi külma. Rebast polnud näha, ilmselt võttis külmapühad ja puges peitu ära.

Kohmitsesin võimalikult kaua ja aeglaselt, andes ilmale võimaluse soojenemiseks. Krt. ei kasutatud seda ära. Kell pool 11 jääle astudes oli külma 14 kraadi. Aga vähemalt päike säras kenasti taevas.

Esimesed augud kollase poi tsoonis pakkusid informatsiooniks tulemuse - parema käega kirbuta, vasaku käega korja kulbiga jäätuvat auku puhtaks. Jäätumine augus toimus sisuliselt hetkedega. Karm värk.

Käisin läbi paar auku kollase poi tsoonis. Üks ahven... Vaatasin üle teise kollase poi kaldapoolsema ala - üks kerge vajutus, otsa ei jäänud ja uuesti ei käivitunud. Aga vähemalt lood oli alguses lubav, kuid aja jooksul jooksid kõik minema... Uurisin ranna vastaskalda rajooni. Madala võitu oli seal. Vaid 2.5 meetrit. Ja juba olingi ahvena augul.

Kahekümne nelja tunniga polnud midagi muutunud. Ahven oli paigas ja kukkus närima. Tänu tuulele oli aga püük maru vastik. Kindad olid jääs. Näpud külmetasid. Sääsevastsed külmusid konksule asetamise hetkel...

Kannatasin seda külma kella poole kaheni välja ja kuna hetkeks tehti viie minutine paus, siis sättisin pähe mõtte "et ega ta enam võtma ei hakka, lasen parem jalga". Ja tulingi ära. Sellise ilmaga mõllimine ei ole mõnus tegevus (NB! Maha tulles näitas autos -10 kraadi, aga tuul see oli ikka arktiliselt külm ja vastik).

Täna kokku 27 ahvenat, millest natukene ka ära võtsin (11 ahvenat 1,8 kilo). Eile hakkas vaikselt fileerimine käppa tulema, täna vajas see kinnitamist. No ja kui naisele piisavalt ahvena fileed tuua, siis äkki lõpeb see nagu teistegi kaladega - ühel hetkel öeldakse et ära rohkem too:-) Lisaks 2 napilt mõõtus vimba, 1 nurg, 1 särg ka veel sekka

Peab nentima, et tuule käes kirbutamiseks on ilm liialt tuuline/külm.

 

Pärnu jõel, üllatuskülaline, 26. jaanuar 2026

Täna tegin lühikese päeva. Tulin Tallinnast läbi öisest lumest umbe jooksnud linna. Liiklus kesklinnas sisuliselt seisis. Tänu kehvadele liiklusoludele sain jõe peale alles peale kella 11st. Kuna ilm oli selline nagu eelmisel nädalal, siis liialt meelehärmi sellest hilinemisest ei tekkinud.

Pilves. Pea olematu tuul. Lubas puhuda lõuna poolelt; pigem tundus tuul ida ja põhja vahet tulevat. Päikest ei olnud. Külma 7-9 kraadi. Tänu pikkadele külmadele ilmadele on jää nüüd juba tankiga sõidetav. Vaikselt hakkan elektripuuri poole silma sirutama...

Alustasin põõsa rajoonist ja poi alt. Selle viimase juures natukene loodi ekraanile midagi joonistati, aga põõsa auk oli tühi mis tühi. Sama tühjus ootas ees ka ülalpool poid, keset jõge tehtud prooviaugus. Võtva kala leidsin üles alles leppadest pisut ülesvoolu oleval lõigul.

Ahven oli esimene, kes märku andis ja peagi käima läks. Sain neli tükki ketti enne, kui vimb ja nurg platsile surusid. Täitsa mõnus auk oli, enamasti kala küll samast august tagasi (särg, nurg), aga tegevust jagus. Ühel hetkel lahkusid aga kõik võtjad. Jäin veel samal augule kümneks minutiks passima, kui korraga kirpu põhjast kergitades nooguti aeglaselt paindesse vajus. Raskus jäi taha, aga ülespoole vintsides tuli nagu oleks mingi puuoks. Paar kerget jõnksakat reetsid siiski uimelise.

Raskus sai auguni venitatud, kui teine pool lõpuks järsku ärkas. Järgnes sööst põhja, lisaks veel meetrike jõhvi poolilt veel juurdegi. Teisel katsel kala auguni venitada, tehti juba sõitu. Augu all sai kala kogemata vastu jääd sikutatud ja nii pidin teda kulbiga pisut tagasi udjama, enne kui nina ülespool keerati ja auku suunati. Koha kurinahk! Kirp oli kala alumises huules. Koha oli vist igavusest haigutades kogemata kirbu haaranud. Kaalu kala 0.95 kg, pikkust 50 cm.

Natukene tuterdasin veel selles rajoonis, kuna aga midagi ei toimunud otsustasin keha soojendama minna. Marssides lennuki alla. Eelmise korra vimma tsoonis oli valget kala lood täis, aga seekord polnud need vimmad. Särjed ja ahvenad. Vimma leidsin üles sellest tsoonist 50 meetrit ülevoolu. Kohas kus sügavust 4 meetri ringis. Sealt kaks vimba ja mõned ahvenad. Kella kolmeni miskit toimus, siis aga mindi õhtale ära.

Käisin tagasiteel veel paar lõunast auku läbi, aga võttu enam polnud. Neljast tulin maha ära.

Kokku 3 vimba, 16 ahvenat, 8 nurgu, 4 särge, 1 koha. Ahvena poolt oluliselt aktiivsem käitumine, kui eelmine nädal. Vimb samas passiivsem. Püük nii hõbedase, kui kuldse kirbuga. Vahet ei tundunud olevat.

Pärnu jõel, 18.-20. jaanuar 2026

Kolm üsna sarnast püügipäeva Pärnu jõel. Ilmad külmad: esimene päev nii -5 kraadi ringis, teisel päeval -7 ja täna juba -10 kraadi. Õnneks oli kõikidel päevadel tuul nõrgapoolne, et mitte öelda olematu. Puhus ta päeva jooksul pea igast ilmakaarest. Täna keeras lõpuks kirdesse ära ja sinna ka jäi. Päikest ei näidatud kordagi.

Nii nagu ilm külmenes, muutus ka loodus. Teisel päeval kohale vurades oli juba puudel härmatist näha; täna aga oli hommik nii härmas ja udune, et teadagi - sellest miskit head tulla ei saa. Nüüd läheb peale homset samm-sammult veel külmemaks - tundub, et kirbupüüki järgmise nädala alguseni teha ei kannatakski. Egas ma saa ka minna muidugi...

Püügiajad nii kella kümnest kuni poole neljani. Kõiki päevi iseloomustas hommikuse võtu "olematus". Aeg-ajalt keegi puudutas, vahel mõni otsa jäi, aga üldiselt olid ennelõunad üsna igavavõitu. Ja vahet ei olnud kus püüdsin, või mis värvi kasutasin.

Nõrgad võtulained tekkisid kella 13 ja 15 vahel. Aga need lained olid pigem sellised moe pärast võtmised. Agressiivsust võttudes polnud. Ketti saamist samuti mitte. Eile oli üldse nii, et kõik võtud vaid põhja ligidalt, järgi ujumist ja ära vajutamist polnud.

Värvidel vahet ei tundunud olevat. Proovisin kuldset, hõbedast ja kahe eelneva segu. Punane jäi katsetamata. Mängimise juures oli esimesel päeval moes tavaline vimmatakt, eile vaid "tirgutamine" ja täna aeglane õõtsutamine koos pikkade pausidega. Seega seinast seina. Täna tuldi õõtsutamise peale ka pisut kõrgemale järgi, paar võttu nii pool meetrit põhjast.

Siig? Esimesel päeval äkki oli siig otsas. Päris kindel olla ei saa. Võtt oli põhja ligidalt tugev laks, korraks oli raskus taga ja siis enam polnud ka. Võtt toimus sama koha peal kus eelmisel korral kala koos kirbuga plehku pääses... Tatsasin pooled oma siiatsoonid ikka läbi, seega püügiajast nii 4/5 siiaaladel olin. Vaid täna lõuna paiku lennuki alla marssisin. Polnud seal ammu aega käinud. Seal tundus vimba rohkem all olevat, aga kuna see pole suurem asi siiatsoon siis poole kolme paiku olin vanadel platsidel juba tagasi.

Tulemused. Esimesel päeaval 6 vimba, 5 ahvenat, 2 nurgu. Teisel päeval 4 vimba, 1 ahven. Kolmandal päeval 6 vimba, 4 nurgu, 0 ahvenat. Vimma sort pigem kehvemapoolne. Mõned suuremad eksisid sekka. Suurim 600ne.

Seega südatalvine vaikelu vee all jätkub. Vähemalt sain nende kolme päevaga suurema talipüügi nälja peletatud.