Esimesed kaks tunnikest tuiasin siia rajoonis. Seejärel tüdinesin sellest. Kümme auku. Vaid kahel korral ahvena vari alt läbi käis. Null puudutust. Huvitav kas jää peale tehtud tsiklirada on sellest tsoonist kõik kalad minema peletanud?
Siia otsimisest tüdinenud tatsasin lennuki alla. Ahvena augule. Alustuseks tundus, et triibud olid lahkunud selles piirkonnast, hiljem selgus aga et kell oli lihtsalt liiga varajane veel. Kella ühe paiku tehti suu lahti ja läks andmiseks. Huvitaval kombel ei tulnud lepiskalade parv alla enne kella poolt kolme. Kuni sinna maani vaid ahvenate mügarikud alt läbi käisid.
Toimetasin kuldse kirbuga. Töötas põhja lähedal tehtud rütmikas ja ühtlane mäng. Pausidega. Mitte liiga kiire, aga tempokam kui vimma oma. Osad kalad nõustusid ka kõrgemale kirbule järgi ronima. Suurim, 710 grammine, vajutas noogutit lausa 50 cm kõrgusel põhjast. Kaks korraliku pätsi olid veel otsas, kuid õnn oli seekord nende poolel.
Kella kolme paiku tekkis vaikus. Päike hakkas vaikselt langema ja tasapisi kiskus jahedamaks. Tegin ülesvoolu veel ühe augu, sain sealt veel kaks ahvenat ja siis otsustasin minema astuda. Ahvena limiit oli minu jaoks juba lõhki, siia tsoonis toimus aga atv ralli ja sinna minna ei kannatanud. Otsustasin, et aitab küll selleks korraks.
Kokku käis jää peal õhku nuusutamas 57 ahvenat. Suurimad 710, 350, 300, 250 , 240... grammi. Täitsa hea sort. Sekka muidugi pudinaid ka. Kakskümmend kopsakamat said priiküüdi maakodusse. Lisaks 4 nurgu, 3 vimba. Vimmad kõik sellised nilbakad 30-31 cm. Ilmselgelt see koht ei ole nende lemmiktsoon.
Üldiselt ei olnud nii külm püüda kui kartsin. Päike on juba mõnusalt soojendav ja kui tuul kätele peale ei puhu saab isegi paljaste kätega püüda.