Soomes, 24. september 2026

Viimast päeva alustasin enneolematult vara. Enda kohta. Juba kaheksa paiku sättisin vee peale.

Lubas pilves ja vaikse tuulega ilma. Piisavalt sooja ka et mõnus oleks olla. Vool oli hommikust koheselt olemas, seega püügiks ideaalsed olud.

Eilne õhtu tingis selle, et alustasin sealt kus lõpetasin - mere äärest. Ja juba esimesest ankrust sain esimese viskega kala. Peagi ka teise. Suurused mitte just kõige suuremad, aga kastikõlbulikud. Üks tuli mootoriõli, teine musta-kuldse sirpsaba otsa.

Järgmistes ankrutes sain veel togimisi, aga otsa neid võtjaid enam ei saanud. Samas koha oli all, mida peagi trollijad otse nina all demonstreerima hakkasid. Tükk aega võitlesin vastu trollimistundele, lõpuks ikkagi andsin alla.

Tuli välja, et trollimine polegi nii lilleline kui arvasin. Koha valis lanti ikka täiega. Vahetasin neid järgemööda, aga ei leinud kuidagi tegijat. Lõpuks lillakas-valge karikko leidis ühise keele veealuse maailmaga ja tõi esimese kala paati.

Landi olulisusest oli hea näha tuttavate paadi trollimist vaadates. Seal kolm meest paadis, kõigil landid järgi. Üks mees sai 5-6 koha järjest. Sõitsid tsoonist üle, kala võttis, väsitasid ära.... vool kandis paadi samal ajal uuesti tsooni algusesse ja järgmisel tiirul täpselt samast paigast järgmine kala taga. Ja teistel samal ajal ei miskit. Müstika. Tegijaks oli olnud mingi salmo sini-hõbe-oranz vobler, mida kellelgi teisel polnud.

Lõuna paiku õnnestus tükk aega tühja pakkunud jigipeatustele lõpuks kolmas jigikala saada. 2.2 kilone. Ronis mootoriõli sirpsaba otsa nii väikese naksuga, mida poleks nii suurelt kalalt oodanud. Tõsi võitlust tegi koha ikka mehemoodi.

Samas ankrus passisin pea tund aega. Teisel viskel sain pea paadi alt võtu. Pidi ikka pikka aega ootama, et lant põhja lõpuks jõuaks, kui ära silikooni pika hambaga prooviti. Otsa ei jäänud. See kala proovis must-valge-punase saba relaxi. Kolmas võtt tuli umbes kümne minuti pärast suure kala rohelise kp baitsi peale; ka ei jäänud otsa. Sama landiga veel kaks nõrka proovimist mõnda aega hiljem, mis samuti resultaadini ei viinud.

Mingi aeg tüdinesin sellest paigast ära. Trollisin ja sain kala. Jigitasin uuesti ei saanud kala. Seejärel veel üks trollikala, jigitades aga kahest erinevast ankrust kaks proovimist ning tühjad pihud. Kella kahe paiku aga kadus võtuhakatis täiega ära. Tunnike hiljem veel üks kala trollimise käigus sai üles leitud, aga see oli kella seitsmeni, kui maha tulin, ka ainukene võtt. Ehk siis lõpetuseks sai 3 tundi tühja püütud...

Kella viie paiku tõusis mere ääres laine ja sellega oli ka jigitamine ühelpool. Jäigi vaid kodutee troll.

Kokku päeva peale 7 koha. Suurim 2.2, 2.0, 1,5.... Värvidest sotti ei saanud. Seinast seina.

...

Reis tervikuna jättis pigem kehva mulje. Ilus kala sai küll kätte saadud, aga päris palju oli sellist tühja ja igavat püüki. Vähe võtte. Ilmselt ikka vara veel. Veetemperatuur oli 15 kraadi kandis. Lood paar viimast päeva näitas, et jões on kala, aga enne seda oli ka pilt suhteliselt tühi.

Vast oktoobri oma tuleb parem.

Soomes, 23. september 2026

Kaks episoodi tänasest päevast.

Esimene. Hommikul läksin nats varem peale. Poole tunnikese jagu. Plaan oli aru saada, kas ööseks mõni koll saare taha ööbima jäi. Ei jäänud. Sain sealt küll tunnise püügi järel kaks võttu. Üks haugitatt käis hapniku nautimas. Kolle aga ei trehvanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... vaid hilisemast hommikupoolikust. Otsustasin siis kümne haru trollida/jigitada. Ekraan näitas kala igal pool. Ridva otsad demonstreerisid stoilist rahu. Ükski närv ka ei liikunud (kummardasin mõttes nende meelekindluse ees).  Kulgesin siis kannatlikult ülesvoolu. Päike säras taevas ja hakkas juba parajalt küpsetama. Jope kolis kambrisse. Fliisi lukk läks lahti no ja loomulikult hakkas janu tekkima...

Vahetasin Kõutsilt saadud landi Rapala Deep Tail Danceri vastu. Ikka selle sama oranzpunakas-beezika vastu. Liikusin uimaselt linna poole. Ja korraga võtt. Kala jäi otsa. Mässas, mis hirmus ja kohe oli aru saada, et ega see koha ei ole. Turb kurinahk. Võtsin ta siis ära, mõttega külmsuitsutamist tema peal katsetada. Ja trollisin edasi.

Kuna kala välja võttes oli vool (ah jaa seda ma ei maininud - vool oli timm!) mind poolsada meetrit tagasi kandnud, siis sisuliselt trollisin uuesti sama tsooni. Ja täpselt samal kohal, kus turb lõi, vajus kaigas uuesti kreeni. De ja vue. See on äge asi, mida juhtub nii harva. Paar lõhepüügi korda meenub. Ja nagu ongi kõik...

Seekord oli kala selgelt "kohaliku" käitumisega. Rahulikud tõmbed, ei mingit kärri. Sidurit poleks nagu rullile vaja olnudki. Istus põhjas ja kõigutas seal ennast rahulikult. Algselt arvasin, et oo kilone kala. Siis kasvas see juba kahe kiloseks. Kui too aga lõpuks pinda tuli, läksid mu silmad suureks. Mida pekki, mis kala! Ma polnud kahvagi välja võtnud. See vist talle ei meeldinud, sest kala otsustas solvunult põhja tagasi minna.

Kulus veel paar minutit, kui uuesti ta pinda sain ja seekord ka kahva toimetasin. Kena põrsas. Pool paati oli teda täis. Hilisem kaalumine näitas 6.5 kilo ja pikkust 91cm.

NB! Jah ma tean, et sellised peaks vabastama. Aga proovige ise 4 päeva täiesti armetut võttu taluda, igavusest püügi ajal silma looja lasta ja siis kuulda, et keegi kuskil sai korralikult, samas kui ise sisuliselt nullitasid. Jah mul ei tekkinud see kord isegi kõhkluse momenti - ma olin selle kala ära teeninud ja selle ma pistan pintsli.

Episood nr. 2.

Otse loomulikult oli järgmine osa päevast hoolimata imelisest ilmast sürrealistlikult mittekalane. Tiksusin kümne harus. Tormasin tünni sirgele. Jigitasin ja trollisin. Trollisin ja jigitasin. Tegin kõike mida teadsin arvavat kalapüügist teadvat ja sain aru, et sellest teadmisest on vähe kasu.

Mingi aeg tuli aga Bonder mere äärest ja ütles, et seal vaid mingid pisikohad segavad püüki. Viska neid muudkui tagasi... See oli võrreldes eelmiste päevadega uus info ja koheselt vurasin sinnapoole. Ega siis pisikalad ilma suurteta julge jõkke tulla.

Esimene jigankur andis kohe teada, et jigipõud on möödas. Kala togis, magas otsa, tegi tonkse...vaid lööke ei pakutud. Sort oli muidugi väike, aga sellise jigitamise põua järel tundus see paar piiska vihma kui korralik äike.

Kuna selleks ajaks oli sisuliselt õhtu käes ja kogu sellest jigitamisest üsna kopp ees, siis oli mu käitumine paari järgmise tunni jooksul üsna närviline. Ankur, kui kala kohe märku ei andnud, siis järgmine ankur või trollimine. Selline kaootiline virvarr, mille valla päästsin jättis ilmselt teistele paatidele kahtlaselt hullumeelse mulje. Aga mis sa teed, see jigivõttude paus oli lihtsalt liiga pikk minu kannatuse jaoks.

Lõpuks kandis see ka natukene vilja ja sain ka paar kala. Jigitades. Hiljem ka trollides. Elu oli korraga uuesti lill! Kogu see mitme päevane kaos oli ununenud ja kõik nägi välja nagu peab. Nagu õige koha jigitamine. Tunne oli äge! Kahju, et päikeseloojang lõpuks nii kärmelt peale tuli, oleks tahtnud seda veel nautida.

Kokku päeva saldo 20-30 võttu (lõpuks ei viitsinud lugeda). Viis mõõdukala (6.5, 2.4...ja kolm 43-48 cm). Kaheksa konna. Kaks haugi. Üks turb. Mis kõige tähtsam - lõpuks tulid ometi jigivõtud, mida niikaua pidi ootama!

Soomes, 22. september 2026

Mõni päev kohe on selline, mille kohta ei oska nagu midagi öelda. Ja ometi algas ja lõppes see suhteliselt hästi...

Üheksast peale. Seekord oli plaan enne mere äärde ja hiljem sisemaale. Kiire kontroll sügava peal; teine veel mere poole olevate lippude juures ja peale seda olingi punase maja all.

Väljas mega ilm. Päike säras. Tuul oli nullis. Vool oli olemas. Ideaalne! Aga kolm ankrut andsid aimu, et miski ei klapi. Kerged togimised, mis võtuks ei läinud. See-eest sain aga esimese trollimisega kala kasti. Olin Kõutsilt laenanud valge-rohelise jesse ja see tegi töö suure õhinaga koheselt ära. Teisel trollimisel tõi haugi ka kaasa. Tundus väärt kraam olevat.

Jigitasin ja trollisin selles tsoonis lõunani ja siis tiksusin ülesvoolu minema. Tee pealt veel kaks haugi lisaks. Paar tühivõttu. Jigipausides ei miskit.

Järgmise koha sain sügava pealt. 44 cm läks tagasi. Jigitada sellise vooluga väga pikalt ei viitsinud. Natukene liiga uimane kerimine minu jaoks. Küll aga jigitasin sügavikust ülesvoolu oleval lõigul, kus sain kolmest ankrust kolm võttu ja kaks konna paadini. All nagu oli kala, aga no see võtt ei tahtnud mitte tulla.

Edasi aga läks asi nüriks kätte... Trollimine tünnisirgel ei pakkunud seekord midagi. Sama ka paaris tehtud jigikohas. Tulin siis hooga uuesti sinna tagasi, kus midagigi oli toimunud... aga see kõik oli minevik. Olevik võtte ei pakkunud. Ja nii tiksusin kusagil poole viie paiku juba kodu suunas. Tiksusin nii, et keegi ei puutunud ka voblerit. Hommikune tegija oli õhtuks väsinud :-)

Õhtu lõpetasin saare taga, kus sain jigitades kolm võttu ja ühe kala kasti. Päike aga juba loojus ja tundus, et tulin sinna liialt hilja.

Kokku päeva peale 3 mõõdukoha, 2 alakat, 3 haugi. Peale kella nelja oli sisuliselt 3 tunnine võtuta aken. Masendav, kui miski ei toida.

PS! Jõe peal demonstreeritakse uhkeid paate - kummarit ma küll ei taha :-)

Soomes, 21. september 2026

Uus nädal uued tuuled. Lubati põhja kaarest, aga puhus läänest. See tähendas lainet ja kuna täna tegi ka voolu, siis keris seda lainet ikka aina kõrgemale. Muidu oli lahe päikeseline päev. O2 ründas täiega.

Hommik oli karge. Külm, udune. Vahel lausa tasub varakult ärgata.

Alustasin üheksa paiku kümne harust. Kolm jigi ankrut, trollimine. Saare ees jigitamine. Trollimine veel edasi. Tulemuseks üks kerge toks latikate rajoonis (10 nurk), üks haugitatt. Kala loodile joonistus, tõsi enamasti latikad.

Poole üheteistkümne kanti läksin sügava peale. Kopra august alla. Tegin sealgi paar ankrut. Üks väga ilus võtt... söötsin samasse kohta pea kõik oma landid, aga rohkem ei miski. Ilmselt mingi pirtsakas kohaplika:-)

Lõunaks olin mere ääres. Hilja jõudsin. Laine hakkas vaikselt kerkima nagu pärmi taigen ja poole tunni pärast lonksas paadi ahter esimese söömu vett paati. Ja ka endal hakkas vaikselt juba ... kõikuma. Tulin tulema. Trollides. Ahjaa... paar võttu seal ankrus ikka sain, kala aga mitte.

Tulin trollides kuni tundus, et nüüd võiks ankrus ka juba jigitada. Oli see umbes teise sirge poole peal. Peatusin seal muidugi lubava loodi pildi peale. Ja kolmanda viskega, mootoriõli wake siprsaba peale, vajutati litter. Sellist polnud see sügis veel tundnudki. Järgmine vise uus võtt... lootused kerkisid... ja kohe kukkusid kolinal kokku. Jälle tükk aega erinevate silikoonidega toitmist, mis millegini ei viinud.

Edasi läksin taktis troll ja paarisaja meetri pärast ankur. Lood oli lõpuks kalad üles leidnud ja neid pidi ju pommitama. Taktika polnud seekord õige. Midagi ma ei saanud ja hiljem kuulsin, et sel ajal kui ma vett vahtu peksin, lammutati paar kilti allpool trollides. Kuna ma sellest midagi ei teadnud, siis elasin õndsas teadmises, et kala lihtsalt ei võta.

Sügava pealt üle tulles halastati lõpuks ka mulle. Kahekilone koha ronis 9 meetri sügavusele mineva rapala otsa. Tünni kandis sain veel ühe korraliku litri, aga see oli ka viimane, mida jigile pakuti. Natukene aega hiljem sain aru, et ka vool keerati kinni.

Õhtu lõpetuseks tegin kaks tiiru tünni sirgel. Sain pruuni jesse otsa teise koha. Ilusa maja all ühe haugi. Ja päikeseloojangu ajal tulin maha ära.

Polnud minu päev. Jigi ei toitnud. Trollisin valel ajal ja vales kohas. Tulemuseks kokku vaid kaks koha, kaks haugi. Tunne oli, et nagu ei oskaks üldse kala püüda. Ja juba kolmas päev jutti.

PS! Hiljem selgus ka see, et lisaks oli ka LIVE meestel hea päev. Aga noh, see on ju hoopis teine liiga.

Soomes, tuulepäevad 19.-20. september 2026

Laupäevaks ja pühapäevaks lubas tuult. Ja tugevat. Edela suunast, st. et mereääres olla oleks üli jama. Eriti kui voolu ka teeb. Panin vaimu valmis väikese haru peal tiirutamiseks.

Hommikul 9st peale. Alustasingi kümne haru meiepoolsest otsast, kus passisin umbes tunnikese. Latikas oli nii kitsas kohas kui ka laiema osa peal ja üritas kummilutiga erinevaid asju teha. Koha aga üles ei leidnud ja nii hakkasin ikkagi ... nihelema.

Järgmisena hiilisin kopra augu alla. Seal puhus tuul juba korralikumalt peale, aga kuna voolu polnud üldse, oli ka laine selline, et kannatas püüda. Tunnike seal ei pakkunud midagi. Järgmisena nihelesin juba mere äärde.

Punase maja all ankrusse pannes oli kohe selline tunne, et kaua siin ei püsi. Püüda oli maru kehva. Ankur libises tuule mõjul paigast, õõtsus nii et süda hakkas läikima. Tänu mõningatele togimistele kannatasin pea tunnikese välja. Kala aga ei saanud sealtki ja järgmist tundi alustasin juba mereäärest tagasi trollimisega.

Järgmise sirge peal sain alustuseks ühe haugi. Seejärel jõe teise poole peale minnes lõi otsa aga korraliku koha. Sellest paigast ma polnud varem midagi saanud, tõsi ka vähe olen seda äärt proovinud. Seal madalam äär kaugemale tuleb ja sellist korralikku ranti ka pole. Koha oli 3.6 kilone. Võttis rapala oranz-beez deep tail dancerit.

Sügaviku merepoolses otsas proovisin uuesti jigitada. Üks koha mõnda aega otsas oli, kuid pääses plehku. Põõsa augu kammisin samuti jigiga läbi. Null puudet.

Tünnisirgelt ei miskit. Järgmine võtt oli päikesepaneelidega suvila alt. Korralik koha mõnda aega otsas oli ja siis ära kukkus. Jigitamise peale jälle ei miskit.

Koskineni haru suudme juurest üks 45 cm kohapunn. Ja jälle jigiga ei miskit. Loodimine kõikide nende lõikude juures näitas seda, et kuigi eile õhtul oli kala justkui kusagilt välja ilmunud, siis tänaseks olid nad kõik lahkunud. Kui latikaparved välja jätta, neid oli oma neli tükki teepeal, siis üksikuid röövleid joonistati ekraanile ikka üli üli harva.

Päeva lõpetuseks käisin ka saare taga ära, aga ei miskit. Kokku seega 2 koha ja üks haug.

Teine paatkond trollis kümne haru. 5 koha ja mõned haugid. Võrgus kenad ahvenapätsid, merepoolsest võrgust. Neil lantidest töötas kollane valge kõhuga jesse.

...

Pühapäeval käisin jooksmas ja saatsin teise paatkonna Eesti poole teele. Peale läksin alles kella 11 paiku.

Lubas jälle kõva tuult. Seekord koos päikesega. Alustuseks jigitasin pisut kümne märgi all ja sain käe kohaseks. Seejärel otsustasin aga lösutamise kasuks. Totaalne trollipäev. Mereni ja tagasi.

Kümne haru peal trollides sain aru miks teistele siin meeldib trollida - seal oli tuul risti jõge ja päikese kütmise saatel libises õlu kenasti. Kui aga lõpuks suurele

jõele välja keerasin näitas ilm oma tõelist palet. Jope kolis selga, lukk läks kinni.

Kogu teekonna peale haug ja ahven. Tee peal tegin paar jigi ankrut ka. Tünni sirgel sain isegi ühe tõeliselt tigeda löögi. Pommitasin seda kohta erinevate värvidega pool tundi, kuid uuesti tigedaks keegi minna ei tahtnud.

Punase maja all tegin ka tunnikese jigi ja siis loobusin sellest. Voolu polnud, tuul puhus nii vastikult, et maru raske oli põhja tunnetada. Mõned võtud küll sain. Üks ahven käis ka korra paadis, rohkemaks täna tahtmist aga ei jagunud.

Trollisin koju tagasi. Ka see teekond ei pakkunud midagi erilist. Üks haug ja ahven vaid lisaks. Seitsmest tulin maha ära.

Kokku seega vaid 1 koha, 2 haugi, 3 ahvenat. Päeva saak oli... spinning. Näris kuldset jigi :-) Voolu pole, kalavõttu samuti. Latikat on jões rämedalt, vast saabub peagi ka koha.

Soomes, 17.-18. september 2026

Selle aasta suvi mõõdus peaaegu püügivabalt. Lappi minek jäi vahele, Eestis kuhugi peale Nõuni käiku enam minna ei viitsinud. Septembris tuli siis lõpuks ometi püüginälg tagasi. Nii lausa kibelesin selle aasta esimesele sügisesele kohareisile - lõpuks ometi kalale.

Neljapäev tulime kolmekesi üle. Mina, Rain ja Kõuts. Harjumuspäratult ... Vikingiga. Odavam, aga ka ebameeldivam kui Tallinkiga. Pikem reis, mahasaamine kesklinnast liiklusesse pea pool tundi, laeva sisemus ka väga vana ja remonti oli vist viimati üle kümne aasta tagasi tehtud. Uut kutset kuidagi ei tekitanud...

Kolm tundi sõitu ja saime kella kolme paiku kenasti vee peale. Kuna tegi korralikku lääne tuult siis esimese tunnikese tiksusin kümne märgi rajoonis, hiljem hiilisin juba kopra auku ja õhtu eel ka mere äärde välja. Lood näitas igal pool üllatavalt tühja pilti. Kala nagu polekski jões. Ja ka tulemused kinnitasid seda - kokku selle aja peale vaid kolm kerget togimist ja null jigikala. Trollimisel sügava servast ikka ühe kahe ja poolese koha meelitasin kollase rapalaga välja, aga see oli ka kõik. Kell kaheksa paiku tulin maha ära.

Teine paatkond oli tublim. Neil kolm koha ja kaks haugi. Püüdsin ühe Kõutsi jões hulpinud landi ka kinni - too oli tal põhja jäänud ja lõpuks sikutas lihtsalt nööri jõuga katki. Vool aga lükkas mingi aja pärast landi põhjast lahti ja ujutas täpselt minu kõrvalt mõõda :-)

Veetemperatuur oli 15 kraadi ringis. Vesi ise oli üsna kõrge, vast 40 cm üleval pool kui tavaliselt. Voolu oli, aga mitte hullult. 25 grammiga kannatas sügavas veel püüda. Järgmistel päevadel lubab vihma pea igapäev juurde.

...

Teisel päeval sättisin vee peale peale kella 9t. Lubas kergelt vihmast ilma, päeva peale paar millimeetrit. Ma ei hakanud isegi vihma riideid selga panema. Kõik oli ilus kuni kopra auku jõudsin... edasi kukkus kallama.

Panin siis ruttu kahlakad jalga ja uue vihmajope selga. Kuigi sadas pea kella kaheni välja ja hiljem tilkus veel pisut juurde, siis keha jäi täiesti kuivaks. Nii kannatab püüda küll.

Alustuseks olin kaks tunnikest kopra augu aluses rajoonis. Ikka kolm viset ja siis ankrupikkus edasi. Erinevad värvid. 35 grammine jigipea, sest võrreldes eilsega tegi ikka korralikku voolu. Kahe tunni peale üks võtt ja kohapunn korra õhku hingamas käis. Trollisin pärast sama ala läbi ja ei näinud loodil ühtegi kala. Mõtlesin juba, et kas tulebki nii jama päev.

Lõunast kolisin mere äärde ja trollisin alustuseks kahe esimese poi vahelise ala läbi. Ja jälle polnud pildil ühtegi kala. Täiesti tühi jõgi. Õnneks ankrusse pannes hakkas elu vaikselt lõbusamaks muutuma. Tõsi mingit rämedat võttu ei tekkinudki, kuid aeg-ajalt ikka prooviti ja vaikselt hakkas kala ka paadini tulema ning mõni ka kasti.

Olin samas tsoonis õhtuni välja. Enamasti jigitasin, vahele tegin veerandtunniseid trollimisi. Need trollimised ei pakkunud võttugi. Jigiga aga sain lõpuks 16 võttu, millest 6 mõõdukala ja 2 alakat ka paadini tulid. Toimis roheline. Pruuniga ja kiirabiga ka üks võtt. Huvitaval kombel oli nii, et vaid kahest ankrust sain rohkem kui ühe võtu (2 tk. kummastki). Õhtuks olin sellest jigitamisest ramp väsinud. Lõpuks ei jaksanud enam seista, tõstsin tooli paadininasse ja lõsutasin seal.

Kella kuue paiku tuli lõpuks päike välja ja ma sättisin ennast trollides maha tulema. Lõpuks hakkas ka see püügivahend tööle. Kolm kala otsas käis. Loodi ekraan oli ka oluliselt rõõmsam ja nüüd oli kenasid kaari näha juba mitmes kohas. Äkki oli see eilne ja tänane hommikune jama lihtsalt rõhu langemisest tingitud ja edasi nii hull enam ei ole. 

Kella kaheksast tulin maha. Kokku 8 mõõdukoha (+2 punni), 1 haug. Sort nadi - suurimad vast kopikas üle kilo. Teisel paatkonnal kaks ahvenat ja üks haug. Võrgus 2 säinast ja 1 latikas.

Kentsakas päev oli.

Nõuni järvel, 18.-19. august 2026

Terve see suvi on niimoodi mööda läinud, et Eestis pole kordagi õnge kätte võtnud. Tõmmet ei ole kuidagi tulnud... Kuna see aasta Lappi ei lähe, siis augusti kuus võtsin lõpuks ette sõidu Põhja-Lätti. Nõuni äärde, külla Margusele. Teisipäev sai mindud ja kolmapäev tuldud.

Margus söödab igal aastal järve linaski jaoks koha sisse ja nii on sinna hea püüdma minna ilma korralikku ettevalmistust tegemata. Saabud kohale justkui turist Tallinnast, käed taskus, pandagu kala ka veel konksu otsa :-). Selle aasta saagid järvest olid kesksuve kandis väga kenad olnud. Parimad päevad olid toonud püüdjatele ikka 10+ korralikku linaskit päevas. Ka selliseid kalu oli otsas käinud, mis ritvadel otsi ära murdsid. Margusel oli korra otsas olnud ka paari kilone karp. Teine seltskond oli (mitte samal püügiplatsil) viiekilose latika kaldale vedanud. Seega kala järves on.

Üllataval kombel olid suve parimad võtuajad jäänud päevasesse perioodi, pealelõunasse. Nii sättisingi enda esimese püügiaja ka pigem pealelõunasse. Paadiga sain peale kella kolme paiku. Ilm mõnusalt kerge pilvealusega ja täiesti tuuletu. Sooja kahekümne kraadi ringis.

Söödaplatsile paat otstest kinni, peotäis sööta sisse (Margus kasutab mingeid graanuleid, neid ka sisse lajatasin) ja läks püügiks. Eraldi peibutussööta ei hakanud segamagi.

Alustasin kirbu ja kärbsevastsetega. Paari viskega oli asi selge, et selliseks tempotreeninguks mul isu pole - pudinad rüüstasid koheselt pakutava ära. Nii ei saanud ritvagi käest panna, et õllet lahti teha. Vahetasin sööda suurema portsjoni vastu, otsa läksid konksule asetatud maisiterad. Nõnda sai vähemalt ridva mõneks ajaks käest ära panna.

Kella viieni tiirutasid all vaid särjed ja rookad. Ühtegi normaalset suure kala võttu ei pakutud ka. Ikka nökerdamine ja nökerdamine. Siis tulid alla latikad, kes nökerdasid maisi nagu pisikalad, kuniks taipasin maisi vahetada ussi vastu. Seepeale läks elu lõbusamaks ja limased latikad hakaksid tulema pea ketti. Kahjuks kõik sellised allakilosed latikapoisid.

Õhtu ainukese linaski sain kella kuue paiku. Too oli selline kilo alla kala. Õhtul seitsme paiku sai püügikorrale joon alla tõmmatud. Kokku 10 latikat, 1 linask ja terve posu särjelisi.Teise osa püügist tegin järgmise päeva hommiku kella poole üheksast kella poole kaheni välja. Ilm oli võrreldes päev varasemaga oluliselt kargem ja vastikult tugeva põhjatuulega. Samas särava päikese ja kerge lainega. Seega eeldused just mitte kõige paremad. Õnneks jäi tuul vähemalt kaldavarju kinni, muidu poleks vist pika kaikaga püüdagi saanud.

Algus oli üsna nutune, kuid päeva edenedes läks aina paremaks. Jutt, et kala võtab pigem päeval, sai kinnitust küll. Mingit erilist võtuperioodi nagu polnudki, enamasti tuldi korra tunnis mingite lainetena, et siis jälle kuhugi eemale ujuda. Väike kala pani kell 11 suu täiesti lukku, nii oli sealt alates lausa mugav püüda. Kui siis keegi korki puudutas, siis see oli kas linask või latikas.
Kahjuks oli aga sort väike, ka linaskil. Enamasti sellised poole kilo kanti kalad, vaid üks oli selline, milleks ka kahva vajasin. Ka ikka alla kilone... Samas pika latiga selliseid väsitada oli päris tore. Võttis aega küll, enne kui nood paadini sain. Püüdsin ju ka vaid 0.16 mm lipsuga, ehk siis vimmapüügi rakendusega.

Kokku 9 latikat ja 7 linaskit. Päris mitu korralikku kala said otsast lahti ja viisid hetkeks ka parve eemale. Samas ei tundunud neist ükski päris koll olevat, nii et kripeldama ei jäänud küll midagi.

Tore püük oli. Selle aasta linask nüüd siis püütud.