Kasaril, 03. jaanuar 2016

Hommikuks oli kõva pakane möödas ja väljas vaid kuus kraadi külma. See pole ju miski külm. Üritasin ennast küll kiiremini jõe poole sättida, aga välja kukkus nagu ikka - jõele jõudsin poole üheteistkümne paiku. Vanamõisa sügavikule. Lohutasin ennast sellega, et ega enne kella ühteteist siin jõel kala niikuinii ei võta.

Ilm pilves ja hall. Päeva peale pidevalt kerget lund alla tuli. Tuul põhjakaarest. Jätsin auto põllu veerele ja vantsisin üle ülesküntud uudismaa jõeni. Õigemini ukerdasin. Tahaks kohe näha, kas siia põllu peale kevadel midagi istutatakse ka või see on ainult kiusu pärast üles küntud.

Kohale jõudes muidugi selg märg. Teisel pool jõge üks auto parkis, telk selle kõrval. Ilmselt öised lutsutajad. Jää peal aga kedagi polnud. Ahvena kõrkjate äärest oli usinasti puuritud, ülejäänud jõejää kui maalimata lõuend - kõik puha minu päralt. Seadsin sammud sirge keskele, üle-eelmise aasta vimmapaikadele.

Tunnike seal. Jääl paksust julgelt kümme sentimeetrit. Viis auku, kolm ühes ja kaks teises kaldas. Nooguti ei liigatanud ka selle aja jooksul. Vantsisin edasi. Sügavama poole, kus proovisin paarist kohast ja kaare peal keerasin otsa ringi. Lõuna juba käes ja ma vaid kiiska näinud.

Vahetasin punase marmõssi pisut väiksema versiooni vastu. Tagasiteel proovisin Maidu "ahvena kõrkjate" juurest ja oh üllatust kui nooguti alla mängimise peale seisma jäi. Särg. Mõni aeg hiljem kiisk kiusas ja siis korraga põhjast keegi kergelt puudutas ja korraks korralikult raske oli. Ilmselt ahven korra ennast sääsevastsete pundi otsa kinni sättinud, et siis hetk hiljem suu uuesti avada. Uuesti võtma teda ei saanud.

Mõnda aega samal augul kügelenud tulid veel paar särge ning otsustasin järgmisi paiku proovida. Sammusin madalama suunas. Kammisin juba puuritud augud uuesti läbi, neis ei midagi. Järgmisena  madalama suunas, kõrkja äärde, vimma aladele. Ka siin pea kohe särg all. Ja kiisk. Vaheldumisi.

Vahepeale jõele veel üks püüdja tekkis, kes samas kandis jää auklikuks puuris. Ei tulnud temalgi miskit huvitavamat kui särg.

Peale kolmandat särjepoissi muutus asi tüütuks ja kolisin jälle edasi. Puude alla. Siin puurisin ilmselt otse särjeparvele pähe - võtsid teised alguses küll üsna pika hambaga, kuid pidevalt endast märku andsid ja lõpuks ükshaaval vaikselt tulema hakkasid. Paar võttu isegi pool meetrit põhjast kõrgemal, ma juba lootsin, et vimb ... Proovisin vahelduseks erinevaid mänge ja tavaliselt peale paari mängu vahetust kellelgi närv ikka seal all katkes.

Huvi pärast tegin veel mõned augud samas rajoonis  ja peale kella kolme sättsin minekule. Särge tundub jões paksult olevat, paarkümmend tükki neid jääl ära käis. Ahven ja vimb magasid aga talveuinakut.

Talvehooaega avamas, Pärnu jõel, 02. jaanuar 2016

Algne plaan oli minna talvehooaega alustama esimesel jaanuaril, aga juhtus nii, et Tõnu tahtis päeval kell 12 hirmsasti tequilat hoopis ja nii lükkus plaan edasi. Mõnes mõttes isegi hea, sest jää ilmselt veel üsna kahtlane oleks reedel olnud.

Täna aga olin täis tahet selle hooaja esimene jääpüük lõpuks ära teha. Hiline päkapikk oli toonud uue westini w6 kombe ja uued poolakate talvesaapad. Nood vajasid testimist. Kogu varustuse kokku panemine võttis oma aja ja nii sain Vigalast Pärnu poole teele alles kella poole üheteistkümne paiku. Väljas karge talveilm, kuusteist külmakraadi. Maja all olev jõgi oli öö jooksul lõplikult kinni külmunud. Nii, et jääd pidi loogika järgi enam kui küll seal Pärnu jõel olema.

Sõitsin läbi linna, mõned mehed jää peale üsna keset jõge. Ju siis kannab. Esmalt suund siiatsooni. Jätsin puuri autosse ja võtsin tuura kaasa. Hiljem selgus, et ilma asjata - jää julgelt 8-9 sentimeetrit paks ja tuuraga aukude tegemine üsna aeganõudev. Tegin siiatsoonis kokku neli auku ja peale pooleteist tunnist sääsevastsete ujutamist otsustasin, et hooaega ei ole ilus alustada nulliga ja sõitsin linna alla ära. Isa kunagisse latikaauku.

Siin jää sama paks, kui mitte paksem. Mõned mehed eemal tünni all, mõned veel üleval pool püüdis. Hulle masse õnneks veel pole - ikka need kõikse "haigemad" esmalt püüdma sätivad. Minu tsoonis täiesti puutumata ala, vaid vareste jalajäljed ees. Auk puuriga sisse ja mõllima.

Aasta esimene püük on alati selles mõttes kummaline, et kunagi ei saa kohe oma mängu kätte. Enamasti kipub see alguses liiga kiire ja liiga närviline tulema ning südatalvisele passiivsele kalale see kohe mitte ei sobi. Nii ka see aasta. Mitte kuidagi ei saanud mängu käima, käsi tõmbles kui mõnel hoogsal dirigendil...Lõpuks miski kiigutamise peale üldse ümber kolisin.

Nurg tegi tunnike närimist, enamasti pika hambaga. Vimb aga vaikis. Paarkümmend nurgu sai kassile ära võetud, enne kui päikese loojudes saabunud külmaga kiiruga asjad kokku panin.

Kombe. See muidu täitsa mõnus. Mugav kanda, üsna kerge. Kuigi üsna suur, ei tekkinud sellist kohmakat tunnet. Paar asja jäid häirima, esmalt muidugi see, et kui kõnnid või teed midagi, siis see materjal vammuse sees muudkuigi nagiseb. Nagu miski vakstu oleks sisse pandud. Teine asi mis esmalt häirima jäi oli kõrge kaelus. Mõttena muidu väga loogiline, kaitseb kaela külma eest, aga prillikandjale see natukene häiriv - kõndides keha soojaks saades ja hiljem maha istudes, tekib nina alla korralik tuulevari ning prillid laksti uduseks lähevad. Peab vist vastu tuult istuma hakkama:-)

Avatakt sellega tehtud. Homme Kasarile.