Vigala jõel, 18. aprill 2022

Võtsin esmaspäeva vabaks. Ammu pole puhanud, seda enam kevad kutsub hirmsasti vee äärde. Plaan oligi terve päeva käsiõngega vehkida, päikest näkku saada, kopse hapnikuga täita. Hommikul varakult siiski minna ei tahtnud. Niikunii kala hommikul veel eriti ei liigu ja külmetamise isu ka polnud. Seitsmest ajasin kargud alla ja tund hiljem sättisin minekule.

Samasse kohta kus päev varem. Ilm oli mõnus. Lubas pea 14 kraadi sooja ja nõrka loode tuult. Seal kohas püüdmiseks ideaalne päevitamise ilm. Veetase ka vaikselt kukub, nii kümme sentimeetrit päevas. See tähendas et kallas on endiselt vee all ja seetõttu võtsin sae ka kaasa. Auto pargitud, tatsasin rõõmsal sammul üle pika heinamaa.

Kohale jõudes ootas ees tühi jõekallas. Mõlemal pool. Panin oma varustuse maha ja kukkusin saagi ekspluateerima. Otsustasin, et samas kohas püüdmiseks, peab pea kohal olema avaram vaatepilt. Viis minuti ragistamist ja püügiplats sai missugune. Isegi tervet leppa polnud vaja maha võtta, piisas paarist oksakärpest. Seejärel juba sööt sisse ja püüdma.

Kas oli tegemist külma hommiku tagajärgedega, või sellest et olin ragistanud võsas nagu elevant portselanipoes... igal-juhul valitses mõnda aega vee all vaikus. Tasapisi tekkis päevasooja juurde ja vee all alustati hommikuse liikumisega. Esiti üsna uimaselt.

Püüdsin lõunani hõbedase kirbuga ja kuigi ketti miskit ei tulnud, siis paarkümmend särge jõudis selle ajaga sumpa küll. Vimbasid siiski mitte. Ka mitte mõnda kindlat vimma võttu.

Lõunast vahetasin kirbu kuldse diskopalli vastu ja kas oli nüüd see põhjuseks või hoopis vee soojenemine päikese käes, igaljuhul läks järsku meeletuks särje kakkumiseks. Praktiliselt üle ühe triivi ronis särg otsa. Sort servast serva... Poolteist tundi vehkisin kaikaga kui meeletu ja otsustasin seejärel et aitab! Tegin veerand tundi pausi, lootuses et kalaparv läheb edasi. Aga kus sa sellega, selmet edasi rännata, oli noid veel rohkem kokku kogunenud ja nii tõsteti võtutempo kaks korda kiiremaks. Triiv ja kala. Triiv ja kala.

Nuta või naera. Igav ei ole, kala tuleb, aga tüütult palju ja lisaks valet sorti kah veel. Ei aidanud voolu seest püüdmine, ka seal olid nad hakkamas. Tavatrassile polnud mõtet korki üldse saata... Ainukene mis vähegi lasi korgil allavoolu kulgeda, oli pidurdamata laskumine. Nii kui hoogu vähegi korgil maha tõmbasin, või veel hullem selle voolus hoopis paigale jätsin, nii kohe ka kirbule tuul alla tehti.

Päev kulges vaikselt õhtasse raugematu võtu saatel. Alles kell viis, kui mul juba isu täis oli ja nii peibutussööt kui ka kärbsevastsed otsakorral, otsustas vimb saabuda. Kolm vimba väikeste vahedega, enne kui mul peibutus täiesti otsa sai. Pool tundi hiljem lõppes ka kärbsevastsete varu. Särgede õgardlus oli oma töö teinud.

Pool seitse tulin koju ära. Sumbatäis kalu (228 särge ja 3 vimba) said tagasi oma loomulikku keskkonda. Päev tervikuna aga osutus uskumatult sportlikuks - kaikaga vehkimist oli enam kui küll. Lisaks sai ohtralt D vitamiini manustatud. Mõnus!

Veeolud on veel liialt kõrged. Kasari on langenud +112 peale. Huvitaval kombel on Vigala haru vool oluliselt tugevam kui Velise oma. Velise veetemperatuur on juba 7.5, samas kui Kasari oma 6.5. Vigala ja Teenuse haru peavad siis jahedamad olema, kui Velise oma. Pagan, et nad seda ilmateenistuse andurit juba korda ei saa. Hakka või ise veetemperatuuri mõõtma.

PS! Päeva jooksul käis teisel kaldal ka neli meest püüdma. Üks sai samamoodi särje käima - too püüdis nukist ja Velise poolsest servast. Teised sammusid pettunult minema.

Vigala jõel, 17. aprill 2022

Kevadised kõrgveed hakkavad vaikselt taanduma. Selle aasta suurvesi ei olnud metsikult kõrge, kuid mitme-etapiliselt kole pikalt kestev. Kõik see osutus ilmateenistuse Vigala jõe anduri jaoks liig, mis liiaks. On teine juba mitmendat päev tuksis. Kasari näidud olid hommikul +125 kandis ja veetemperatuur kerkis õhtuks 6 kraadini. Huvitaval kombel on Velise oluliselt kesisema veega kui Vigala. Madalam vesi tõi sinna harusse õhtuks veetemperatuuri lausa 6.4 kraadi.

Hommikul suundusin Rumba alla. Tonkatama. Vara ei viitsinud minna, sättisin ennast kohale alles kella kaheksaks. Olin mõtetes aksepteerinud suvalist püügipaika jõe kaldal, eeldades et parimad palad on koos päikesetõusuga ära hõivatud. Sirge oligi autosid täis, kuid üllatuslikult oli minu õunapuu alune vaba ja nii ma sinna ennast ka sättisin.

Kaks kaigast puust ülesvoolu, üks allavoolu. Kahel otsas mullaussid, ühel kärbsevastsed koos söödakorviga. Ilm oli super ilus. Päike säras, tuul oli nullis, otse iseenesest hakkas jope lukk gravitatsiooni mõjul allapoole vajuma. Mõnus oli olla ja kohe andsid ka veealused uimelised märku oma kohalolekust. Esimene vimb maandus poole üheksa paiku. Teine poole kümne ajal. Särje närimised ka veel sekka.

Kella kümnest keeras veealune elu vaiksemaks ja järgmise pooleteise tunni jooksul togiti sööta pigem moepärast. Järgmine vimb ujus alt läbi alles poole kaheteistkümne paiku. Pool tundi hiljem veel üks ja jälle vaikus. Kapriisne olukord, samas igav ka polnud, sest särjed toimetasid omaette. 

Kella kaheni passisin ära ja tulin tulema. Kokku siis neli vimba, mõned särjed, paar ahvenat. Naabritel käis samal ajal käest läbi kaks vimba. Sellega oli minu passiivkalapüügi isu rahuldatud ja tegin switchi aktiivpüügile. 

Vesi oli küll kõrge, aga õhtut raisku lasta ka ei tihanud.Tegin kodus söögi ja peale kella nelja suundusin teisele tiirule. Käsikaga jõgede risti. Tipa-tapa üle pika heinamaa. Veetase sellise kõrgusega, et saarele saamisega tekkis raskusi. Lõpuks leidsin koha, kus kummiku servast paar sentimeetrit puudu jäi ning õnnestus läbi häda kuiva jalaga kohale jõuda.

Pakuks, et veetase oli ca +150, sest oma tavalises kohas ma kuiva jalaga püüda poleks saanud. Otsisin pisut ja sain sellise paiga, kus jalgupidi vees kuidagi kannatas püüda. See kuidagi tähendas seda, et kui tahtsin kirpu kaldale tagasi saada, pidin paar korda seda enne edasi-tagasi kõigutama, et tamiil käeulatusse tuleks. Ritv käis pidevalt peakohal okstes ja ilmselt oli ainult aja küsimus, kus tamiil kuhugi kinni ennast oleks sättinud. Mingi ime läbi sain aga õhtu jooksul puudesse kinni jäänud rakendused alati vabaks tagasi. 

Ei lasknud ennast raskustest häirida. Segasin sööda ja asusin püüdma. Pikalt ei lastud tühje triive teha, kui esimene märguanne korgi kaudu minuni saadeti. Peagi esimene särg ka otsa jäi. See oli sürrealistlik, kuidas ma teda kaldale "aitasin". Ikka õõtsutades - kala enda poole, siis jõe poole tagasi, siis uuesti... :-)  Aga kätte ma ta sain ja vaikselt hakkas asi käppa saama. Järgmised kalad tulid kaldale juba lihtsamini. Aega kulus iga kala välja võtmisele, aga kuhu mul kiiret...

Peagi esimene vimb otsa tuli ja pakkus järgmise katsumuse. Särje tõstad ju üles ning õõtsutad, vimba aga ei tõsta. Väsitasin teda siis pikalt ja üritasin nii kaugele kui sain talle vastu minna. No ei ulata. Panin ridva käest ja läksin otsisin pikema toki. Vimb oli nii väsinud, et kogu selle otsimise aja lihtsalt lebas vee peal. Paarimeetrine tokk käes, udjasin sellega tamiili endani ja sikutasin kala välja.

Järgnes särjeparaad. Kella kuue paiku teine vimb ja sarnane protseduur. See läks juba kiiremini. Ja jälle särjed. Neil tundus isu ikka röögatu olevat. Võtsid nii vaiksest veest, kui ka voolu servast.

Mingi aeg kolmas vimb korraks otsa sai, kuid ära kukkus. Käima vimmaparve aga ei saanudki. Kõik vaid üksikud võtud ... Tundus, et sööt neid kinni ei hoidnud. Särge aga küll.

Poole kaheksast pani lõpuks särg ka suu kinni ja tulin tulema. 58 särge, 2 vimba. Läksivad kõik tagasi ujuma... Oli päris aktiivne püük olnud. Hakkab vist vaikselt looma.

Käsikaga täna kirpe vahetama ei hakanud. Kõik kalad  tulid hõbedase marmõssiga.