Ilm oli pilves, puhus kerge tuul. Enamasti lõunast, vahel idast, sekka ka põhjakaarest. Tundus, et otsustamatus valitses tuulejumala peas. Külma oli viie kraadi ringis. Päikest täna ei näinud.
Püügimarsuut oli: parklaalune auk, oja suue, põõsa auk, poi juurest, viie lepa tsoon, teise kalda poi kandist ja uuesti algse poi juurest. Lood näitas vimbasid vaid leppade juures ja esimese poi tsoonis. Mujal pigem üksikud kalad aeg-ajalt alt läbi ujusid. Täna vist ka esimest siiga loodi peal nägi, 100% kindel muidugi olla ei saa. Poi tsoonist.
Et saaks erinevaid värve katsetada, seadsin kodus püügikorda kolm erinevat balalaikat. Kuldse, hõbedase ja punase kirbuga varustatud. Alustasin hõbedasega, mille olin sidunud imekerge balalaika tamiili otsa. Juba esimese augu järel kahetsesin tehtut - tamiili sisse kerida selle ridvaga ei saanud, külma pärast nii kinni kiilus, et... teise augu järel vihastasin ja saatsin ridva kasti põhja. Rohkem seda küll kalale kaasa ei võta.
Esimese kala, ahvena, sain põõsa august, kuldse kirbuga. Sama värviga teine ahven poi juurest. Seejärel saatsin püügile punase kirbu ja sain ühe nuru ning augu alla välja jõudnud vimma. Suutsin kirbu kenasti jää ääre taha kinni tõmmata, kala pääses plehku.
Kuna erilist aktiivsust polnud kummagi värviga, vahetasin punase hõbedase vastu välja. Õhtuni püüdsin sellega. Leppade tsoonist kolm nurgu. Poi juurde tagasi jõudes kella kolme paiku kaks vimba. Ja oligi kõik. Kala oli all, aga no ei võta. Ükskõik kuidas ka ei mängiks. Huvitaval kombel need vähesed ahvena ja vimma võtud olid üsna järsu löögiga - nagu oleks kaladel ühel hetkel kops lõplikult üla maksa läinud ja viha kirbu peale välja valatud. Aga neid närviminejaid oli päeva peale ikka häbemataselt vähe.
Kokku kaks vimba, kaks ahvenat, neli nurgu. Nutune värk.
