Hommikul sättisin varakult peale. Pool üheksa olin jōel, kuigi teekond kohale oli pikk ja vaevaline. Kui eile oli libe, siis täna hommikul topelt. 50 kmh, sain kaks korda auto tagumiku korralikult vibama.
Jää sama paks kui eile. Ööga polnud muutunud. Ilm aga küll - tuul nullis, temperatuur ühe soojakraadi juures, pilvi ka hoopis ōhem kiht, isegi valgust oli. Auk polnud öö jooksul kirmet peale saanud, kuid jää peal olev vesi oli vaikselt kahhetama hakanud. Kirp vastsetega pōhja ja püüdma.
9.15 oli esimene vimma vōtt. Möllas kōvasti pooles vees, kasutas ära minu hommikuse uimasuse ja oskas ennast otsast ära keerata. Liiga "pehme siduriga" olin venitanud. Otse loomulikult juhtus see, mis sellistel puhkudel enamasti ikka juhtub - parv tõmbas uttu.
Punkt kell 11 tuli järgmine otsa. Olin just kella vaadanud ja juurelnud, et kas hommikune passiivsus hakkab ühele poole ka saama vōi... Kui samal hetkel nooguti hoiatuseta poolde masti vajutati. Üsna aeglaselt ja aegluubis. Ja jälle, kala paar sekundit otsas ning läinud ta oligi.
12.30 külastas mind järgmine vimb. Seekord jäi kala otsa ja sain ka kätte. Nii kui mōlli uuesti alla sain, tuli järgmine. Vajus kuidagi langemise lōpus otsa ja ei jäänud korralikult kinni. Otseloomulikult järgnes...vaikus.
Kell napilt kaks läbi kui kala lōpuks ka paigale jäi. Esimese sain kätte, teise munasin ära, kolmas peagi uuesti otsas ja ka jääle jōudis. Päeva tippvōtu aeg aga oli oluliselt passivsem kui eile. Vōtud harva ja kaootilised. Suhteliselt uimased. Vaid üks korralik litter...Aru ei saanud millist mängu tahtis. Enamus tavalise rütmi peale tulid, samas üks vasaku käe mängu ehk teiste sōnadega kakofoonia peale otsa ronis. Üks vōtt tuli üliintensiivse mänguga. Koputamise ja uimase kiigutamise ōnge ei läinud keegi. Eilsed nipid täna kuidagi ei toitnud.
Kella kolmest tuli viimane vimb ja peale seda vaikus. Kokku sai jääle 5 pätsi (suurim 600ne) ja täpselt sama palju pudistasin ka ära.
Teistest kaladest. Ennelōunal üks haug mu unna üles leidis. Oli mōnda aega otsas ja siis jääaugu alt sai konksust priiks. Panin sama poolseeditud kiisa uuesti vette tagasi ja viie minuti pärast uuesti lipp püsti. Seekord karistasin ta ära. Allakilone konn.
Särge tuli ennelōunal tükki 5-6, paar mereoma ka sees. Paar ahvenat (suurim 300-) ja üks ca poole kilo kine turb üllatuskülalisena sekka. Kiiska on rōvedalt palju jōes, nii kui vimb alt ära läheb, kohe usinalt usse rüüstavad.
Ōhurōhk 760 mm, tōusmas.
Poole kolmest sain lōpuks päeva ainsa vimma vōtma ja ka kätte. Ōhtust vōtulainet aga ei tulnudki. Ka teiste sortide esindajad ei näidanud erilist aktiivsust - päeva lōpuks vaid kaks särge ja kolm ahvenat. Kiisk ja haug olid vist ainsad kes sama isukalt edasi toimetasid kui eelmistel päevadel. Üks haug ka veel unna otsas käis, aga nagu traditsiooniliselt haaksin kas liiga vara vōi natuke nōrgalt, ära ta igaljuhul pudises. Kolmest pakkisin ennast tulema.
Tundub, et lumekirme jääpeal tekitas vee alla talvise tunde ja viis kalade isu selliseks nagu Kasaril sel ajal tavaliselt kombeks. Aga kaks päeva olid see eest väga toredad olnud. Huvitaval kombel ei saanud ühtegi vimma vōttu pōhjast kōrgemalt kui 40 cm. Kōik mängud kōrgele üles ning ka pausid ei toitnud üldse. Nagu polekski tegemist Kasari vimmaga.
