Vigala ja Kasari peal, 20. september 2020

Alustasime Vigala jõe peal vimma sirgel. Kella üheteistkümne paiku. Ilm välja mõnusalt soe, sügisest ei märkigi, kui kollakamad lehed välja arvata. Päike paistis, 15 kraadi sooja, loode tuul ka esialgu meeldivalt vaikne. Veetase jões kenasti suvise tasemega, jõgi voolas kenasti sängis. Jõudsin kohale esimesena ja pommitasin karamellilõhnalise peibutussööda õunapuu all sisse. Seal sellise veetasemega pisut rohkem voolu ja too kannab sööda vähe kaugemale.

Viimasest kalapüügist on päris palju aega möödas. Kuidagi ei kiskunud vee äärde. Maja vajas värvimist, muru niitmist ... ning ega muud kohustused ei teinud  püügiplaanide tegemist ka lihtsamaks. Vahepeal tekkis mõte Pärnu minna, aga korralik tuul kustutas sellegi plaani. Lõpuks sel pühapäeval sai pikk paus murtud ja Ainiga koos pika latiga korke leotamas käidud.

Pool tundi hiljem, kui Ain saabus, olid mul juba esimesed särjed kaldal käinud. Tuul keris vaikselt lainet juurde ja kuna see oli täpselt vastuvoolu, siis triivid muutusid poole aeglasemaks. Passisime veel pool tunnikest ja kuna vimba alla ei tulnud, otsustasime suurele jõele ümber kolida.

Vanamõisa alla. Lutsu auku. Pole seal pika kaikaga kunagi varem käinud aga hilissügisel seal tonka otsa ikka aegajalt vimba trehvab. Seega nagu võiks midagi loota. 

Paik ise vahetult enne jõe kitsenemist, kenake sopikene. Sügavus uues püügipaigas üsna sama, mis väiksel jõel. Nii 3.5+ meetrit. Tuul muidugi lageda peal poole hullem, kui eelmises kohas ja nii sisuliselt triive polnudki. Kork hulpis enamasti voolu ja vastutuule mõjul ühe ja sama koha peal.

Peagi peibutussööda peale esimesed mudilased alla tulid. Alustuseks paar latikalipsu, siis särge ja peale seda ka korralik "kuldkalake". Ehk siis rookas. Tuli teine padinal peale haakimist pinda ja sööstis seejärel kaldarohu suunda.  Tekitas natuke segadust, aga sain ta sealt ikkagi välja meelitatud ja kaldale tõstetud. 670 grammi. Äkki isegi isiklik rekord, kuna pole kunagi selliseid kaalunud.

  

Passisime kella poole neljani välja ja kuna peale valge prahi midagi kopsakamat alla ei tulnudki, kuulutasime püügi lõppenuks. Koht ise oli üsna lubav, eriti suviseks püügiks. Kahjuks sel ajal seal aga pullid ringi kondavad ja nende seltsi püüdma minema ei kipu.

Täitsa tore mõnetunnine sügisene tuulutus oli. 

PS! "Põhjalätlased" käisid Soomes koha otsimas. Kolm punni nelja päeva ja nelja mehe peale. Järelikult sügis ei ole veel käes.

PS2! Googli uus blogger on ikka totaalne kräpp - täiesti haige loogika layouti tegemisel.

 

Lappis, 22. august 2020 - ja läbi see saigi

Selle aasta viimane püügipäev keerati ilmavana poolt korralikult tuksi. Metsik lõunatuul. Selline, et peale minu enamus peale ei läinudki. Tamur sidus üldse harjuse putukad otsa ja läks nendega laskuma...Ise läksin ka ainult selle pärast peale, et ei saa ju viimasel päeval püüdmata jätta.

Esimese tiiru tegin hommikul kella kaheksa paiku. Kaks tundi läbisin tupo jõe ja männi auku. Ala mille muidu käib läbi neljakümne minutiga. Siis panin ridvad kokku ja sõitsin mootoriga allavoolu kärestiku kõrval olevale augule. Seal passisin veel tunnikese. Tuul allavoolu paati üldse minna ei lubanud, selleks et auku läbi käia, pidin aerudega voolule lisajõudu juurde andma...

Teine tiir pealelõunal. Ilm, mis hommikul oli kergelt pilves, tõmbas veel pilvisemaks. Tupo jõe augu kivi juures jõudis esimene vihmapilv kohale ja selleks hetkeks tekkis minutiline tuulepaus. Kasutasin selle ära ja sain samasuguse manöövriga, mis päev varem, kuldse lille peale isegi võtu. Löök käis ridvast läbi ja kuigi reageerisin koheselt, siis taha ei jäänud kedagi.

Sain pilvest piisavalt pärjaks et peagi maha tulla. Nii tegin viimase tiiru alles päris õhtul. Samasuguse nagu hommikul. Võttu rohkem ei näinud. Tuul ei raugenud ka õhtuks, justkui kiusu pärast.

Üheksast lõpetasin ja panin asjad kokku.

...

Kokkuvõtvalt valmistas see aasta mulle selge pettumuse. Jaanipäeva nädal oli nõrk ja augusti oma vastu igasuguseid ootusi. Selle peale võiks ju arvata, et rohkem ei kipu ... aga ei - järgmiseks aastaks panin jälle kolm nädalat kirja. Vaja ju õppida seda asja!

Mis positiivse poole pealt meelde jäi oli see, et esimest korda sain pihta männi aluse kivi püügile. Iga aasta olen selle kiviga maadelnud ja pole sealt vist kunagi võtte saanud, kuigi kala kogu aeg seal mängib. Nüüd siis kaks võttu ja mõlemalt poolt kivi.

Järgmiseks aastaks peab ikkagi loodikinnituse ostma ja sellega kaasnevad hüvesid kasutama.

Aga harjust sai korralikult ja kalamarjaga varustatuse üle kurta ei saa. Viis kilo terasid ootavad sulatamist ja söömist. Sügavkülma kirst sai ääreni igal juhul jälle täis. Väike kirst? Seda minagi naisele kogu aeg seletan :-)

Väga erinevaid veeolusid said proovitud. Vesi kukkus kahe nädala jooksul ca 60 cm. Minu rannakivi, mis enne oli selgelt vee all, turritab kui kalju veest väljas. Madala ma veega sain võttude arvu kenasti kätte, suurema veega aga endiselt sina peale ei saa.

Lantidest ebaõnnestusid vähim punane edi ja kuldne jässe. Midagigi toimus ka punase poppeli, musta-punase jässe, kuldse ja tumeda-roheka lilliga.

...

PS! Ja nii kui selja keerasin...olime koduteel Pellost just läbi sõitnud, kui Tarvi saatis pildi 7.8 kilosest. Justkui soola hõõruks haavale...