Plaan Norra minna, seljakotid seljas metsikusse loodusesse, tekkis enam kui aasta tagasi. Algselt oli meid pundis neli, kuid asjaolud kahandasid minejate arvu kolme peale. Ain, Rasmus, mina. Asjaolusid, millega laps sai retkele ära räägitud, enam ei mäleta, küll aga oli minu jaoks selle reisi põhieesmärk viia laps interneti maailmast metsikusse maailma, kus puudub nett; anda aimu kuidas metsikus looduses ellu jääda ja salamahti lootsin ka. et äkki tärkab temas huvi matkamise vastu. Kalapüügi kihk temas veel avaldunud pole. Aini suurim ootus oli, et äkki saab lõpuks paalia liigina kirja. Rasmuse enda ootusi ei avalikustatud.
Suurem planeerimine sai alguse umbes juuni paiku, kui sihtjõgesid paika panema hakkasime. Mul väga vahet ei olnud kuhu minna, eeltingimus oli et ühe jõe äärde peame kohale jõudmiseks seljakottidega matkama, mitte et astume autost jõekaldale ja kukume loopima. Valikud, mida Norra pakub on ikka palju. Sõelale jäid Borselva, kus mina olen käinud, aga Ain mitte ning Neideni jõgi mille kogemus meil mõlemal puudus. Kaks püügipäeva ühele, kaks päeva teisele veekogule.
Sõidunärv hakkas vaikselt mõni päev varem tekkima, umbes samal ajal hakkas ka pakkimise staadium pihta. Kuna me Rasmusega pidime veel hiljem kaheks nädalaks Lappi jääma, siis seda püügi ja elamiseks vajalikku varustust ikka jagus. Hiljem sai matka nimekirjast ikka osa kraami maha ka tõmmatud, sest kontrollmatk täisvarustuses, nii kolm kilomeetrit näitas seda, et kerge see retk olema ei saa. Keha polnud selliste raskustega vantsimiseks harjunud....
Pühapäeva hommikul varase laevaga tulime üle lahe ja õhtuks jõudsime Väylänpäälle. Sinna jätsime ühe auto ning järgmisel päeval, varahommikul startisime Lakselvi suunas. Eesmärk oli minna Borselva jõele ja enne kella nelja kohale jõuda. Kohale jõudsime oodatust varem, sest loomulikult unustasime ajavahe :-)
Linna Circle K-s desifitseerisime oma püügivarustuse ja edasi tegelesime juba lubadega. Olime nende soetamise jätnud viimasele hetkele ning tegime need kohapeal internetis ära. Mõte oli osta esimeseks 24 tunniks tsoon 2 load ja järgmiseks ööpäevaks tsoon 3 omad. Põhjus lihtne, matkamine oli meie plaani sisse joonistatud ja sellest ka erinevate püügipaikade valimine.
Läbi pooleldi norrakeelse ja pooleldi inglisekeelse keskkonna saime load tehtud ja siis tuli üllatushetk. Selgus, et load tuleb veel füüsiliselt kohapeal valideerida . Iseenesest polnud see probleem, kui selgus ootamatult, et kohe me järgmise päeva luba valideerida ei saa, vaid peame selleks päev hiljem tagasi tulema. Koha peale! See keeras meie algse plaani pea peale. Ei saa ju matkata kümme kilti eemale, selleks et järgmisel päeval tagasi vantsida ja uuesti edasi matkata...
Plaani sai sisse viidu korrektuurid. Otsustasime esimese päeva otsa lühemalt teha, nii et ilma varustuseta üks meist järgmine päev luba valideerimas ära käib. Seejärel vähekene pikem ots seljakottidega nii kaugele, et sealt hiljem tsoon kolme ilma suurema varustuseta kalale suudaksime suunduda. Plaan oli teooris tehtav, praktika aga kujunes pisut loomingulisemaks. Ja keerulisemaks.
Esimene õhtu tegime pea neli tundi vantsimist koos suurte seljakottidega. Nelja päeva varustus, koos telgi, magamisasjade, kalavarustusega... sellised 15 kilosed koormad said õlgadele. Ainil pea viis kilo raskem variant, sest tal oli seda kraami igaks juhuks rohkem varutud. Landid ilmselt.
Auto juures matkakotte selga sättides oli juba raske ja edasi lihtsamaks ei läinud. Järgnes järsakust mõnekümne meetrine laskumine, mis ei tekitanud just parimaid tundeid. Seejärel veel jõe ületamine ka otsa. Õnneks oli vesi madalam, kui viis aastat tagasi siin viimati olin. Riske polnud, kivist kivini kätekaudu kobades saime kõik kenasti kuivalt üle jõe. Seejärel juba tundramatk koos kaldaäärte, kiviste seljandike, vahepeale jäävate madalate soiste alade ja mäetippudega. Vantsisime pea neli tundi ja jõudsime laagrisse, kus ka viie aasta eest suure osa ajast veetsime.
Paik on ikka äge. Kanjonist voolab vesi alla, moodustades peale kiiremat kukkumist pisut vaiksema ja sügavama ala. Kuna vesi oli madal, siis päikeselise ilmaga oleks ilmselt kaljunukilt kõik kalad loetavad olnud. Kahjuks või siis teistpidi õnneks oli ilm pilves. Lõhede nägemist see ei soodustanud, samas lootused võtule püsisid kõrgemad.
Panime laagri üles ja enne kui ma jõudsin matkakotti avada, pani Ain seitsme penikoorma saabastega jõe äärde leekima. Kulus vast viis minutit, kui korraga kala otsas. Tükk aega väsitamist. Kala sööstis ja peksles päris korralikult. 54 cm lõhe oli himustanud nr.3 "kanapasa" värvi mepsi. Pildid tehtud otsustasime kala vabastada. Kuidagi liiga ruttu oli see tulnud ja kalapuhastamise järele meil isu polnud.
Õhtune viie tunnine püük kujunes päris põnevaks. Sain lausa kolm tugevat võttu millest kaks olid kindlasti lõhed. Alustuseks tundis punase leachi vastu keegi huvi, siis kui selle vastaskalda alusest vaiksemast veest just kiiremasse ümber kolisin. Kala ei jäänud otsa, ise kahtlustasin paaliat. Neid siin peaks nagu olema. Teine võtt toimus hoopis teistmoodi. Olin rohelise leachi pikalt lendu saatnud ja seda voolu sees lihtsalt paigal hoides korraga "vajutati". Tõmme oli korralik ja sellele järgnes otsa ka paari sekundiline kärr ning seejärel nöör lõtvus. Ära kukkus :-(
Kolmas võtt toimus juba üsna öösel, kui loopisin ühte Tornio jõel kasutatavat väikest voblerit. Olin tsooni ülemises otsas. Alustuseks nagu ikka vise vastaskalda kalju alla, seejärel vobler paari pöördega voolu sisse, paus kerimisse... järgnes pikk ja tugev tõmme. Seekord jäi kala otsa. Tegi alustuseks ühe pöörde veepinnale, näidates oma ilusa hõbedase ja paksu keha ära. Seejärel sööst kümme meetrit allavoolu ja ma olin kindel, et järgmisena panebki ta allavoolu kiirest osast läbi. Aga ei, järsku keeras kala nina ümber ja suundus samasse kohta tagasi kus võttis ning kukkus seal pekslema. Ühel hetkel korraga nöör lõtvus... Oli kena 5+ kilone lõhe. Võttis ikka vanduma küll.
Ilmselt oli eelmistel kinnijäämistel ja landi päästmisel mingi täke kuhugi tekkinud ja sinna minupoolsesse tähelepanematusesse see kala ka läks... Hiljem hakkasin selle vältimiseks kasutama jämedast tamiilist lipsu, aga see on juba tagatjärgi tarkus.
Püüdsime kuni kella üheni ja siis kolisime magama.
Varahommikul jätkasime samas paigas, aga miskit oli muutunud. Terve püügi peale vaid üks korralikum võtt, kuid see ei jäänud otsa. Püüdsime kuni ennelõunani kui saabus sadu ja kolisime telki magama. Kuna õhtul tahtsime edasi vantsida, siis kuidagi ei tahtnud jalanõusid märjaks teha.
Kella kolme paiku vantsis Ain lubasid valideerima ja kui tund aega hiljem vihm lõppes tegin veel enne loa lõppu kahetunnise vee piitsutamises. Võtte ei saanud, kuid mängisin ühe lõhega päris pikalt meelitamise mängu.
Avastasin kala kalju otsast alla vahtides sellel ühel hetkel, kui päike korraks pilve tagant ennast näitas. Kenake 3+ kilone hõbedane kala passis sama augu servas, kus ööselgi oma elamuse sain. Kostitasin siis teda kõikvõimalike vahenditega. Pöörlevad, leachid, voblerid...Erinevad värvid...Ei midagi. Isegi ei liigutanud ennast. Ühel hetkel, aga üks mu vobleritest kinni jäi. Minust umbes viie meetri kaugusel ja täiesti sellises kohas, kus paljajalu talle järgi kannatas astuda. Saapad lendasid jalast ja vantsisin vette.
Mõnda aega jännanud sain landi vabaks ja tõstsin pilgu. Lõhe oli kogu see aeg sama kohapeal püsinud ja oli nüüd minust vaid viie meetri kaugusel. Proovisin siis vees seistes teda kuidagi meelitada. Sirutasin ridva välja ja venitasin landi tema nina eest läbi. Kala tõstis pea, liigutas ennast natukene landile järgi... ja vajus tagasi oma algsesse asendisse. Ei saanud kuidagi teda võtma.
Kui läbi vee kaldale tagasi vantsisin olin ilmselt kärarikas, sest seejärel lõhet enam samas paigas polnud.
Kell kuus panin püügivahendi kokku ja läksin laagrit pakkima. Teine vantsimine ootas ees.
Järgmine hommik kella kaheksa paiku startisime tsoon 3 suunas. Järgnes pisut üle kolme tunnine kõnnak. Matk pakkus igasuguseid üllatusi, näiteks oli täiesti suvalise koha peal jõe ääres... kemps. Ei ühtegi rada ega teed sinna ei läinud, aga kemps oli olemas.
Muidu oli tore ja viisakas mees, juhatas meile suuna kätte ning jagas infot, kuidas tegelikult sinna kolmandasse tsooni minnakse. Mehe töö on selline, et ise sellisest ära ei ütleks. Marsib jõe ääres, kui kedagi näeb siis kontrollib. Lennukas on kaasas, vahel püüab kala. Marju korjab ka veel lisaks. Tore amet.
Seejärel uuesti kolme tunnine matk, tagasi laagrisse. Päeva kokku võttes võiks öelda, et läksime kolme tunni kaugusele kalale, püüdsime neli tundi ja siis tulime tagasi:-) Kogu see päev mõjus mu paremale põlvele, mis juba enne reisi oli viga saanud, eriti halvasti. Kohale jõudes oli põlv paistes kui kummipall.
Õhtule tegime lõket ja pannkooke. Ametlikult seal tuld teha selleks mitte ette nähtud kohtades ei tohi, samas märke erinevatest mitteametlikest lõkkepaikadest oli ikka väga palju. Tundus, et see reegel oli pigem turistidele tehtud kui kohalikele käitumismalliks.
Nende reeglitega on üldse kentsakad lood. Näiteks on öeldud, et häda nr.2 tegemiseks looduses, tuleks teha auk ja siis see hiljem kinni katta. Kõlab ok. Samas kuidas teha auku, kui praktiliselt igalpool on mullakihti vaid paari sentimeetri jagu? Lahendus paistis olevat kivikuhja ehitamises oma saavutuse otsa :-) Vähemalt selline mulje jäi teatud rannalõike silmates.
...
Lõhe alammõõt on ...35 cm. Miks nii vähe ei tea. Sama mõõt on ka paalial. Meriforelli alammõõt on 30 cm. Ära võib tsoonides 2 ja 3 võtta kuni kaks ja tsoonis 1 ühe kala ööpäevas. Paaliaid võib võtta kuni kolm ööpäeva jooksul. Üle kolme kilosed emased kalad tuleb vabastada. Lisaks on koguselised piirangud hooaja peale.
