laupäev, 24. oktoober 2015

Topelt ei kärise, 24. oktoober 2015

Neljapäev hakkasin Peebuga vaikselt juttu veeretama merika teemadel. Erinevate asjaolude kokkusattumisel juhtuski nii, et laupäeva hommikuks oli start kokku lepitud. Kell 7 olin sauna kõrval oma asjadega valmis ning Peep korjas mu peale. Linnaluba oli meile antud kella üheni ja nii sai suund itta võetud.

Ilm parajalt soe ja selge. Linnast välja sõites oli ida pool tume pilveviirg ees. Tundus täpselt selle paiga kohal olema, kuhu minek oli seatud. Selline massiivne ja kurjakuulutav. Ja oligi - nii kui suurelt teelt maha keerasime läks taevas pilviseks. Aga õnneks ainult pilved, ei vihmapoegagi. Kogu püük saimegi selle pilveviiru piiril oldud - vahel isegi päikest lubas...

Kella kaheksa paiku saime lõpuks kohale. Ees juba üks auto ootamas. Üks Tartu lennukamees oli samasse kanti sattunud. Kuna tuul läänest ja üsna tugev siis tema plaan viis kaldavarjus oleva külje poole ning meie sättisime ennast tuule kätte. Tuul kusjuures polnudki nii tugev, aga see laine mis mere äärde marssides meile vastu vaatas oli küll ... karm...

Pikk tee selja taga, otsustasime hommikuse jalutuskäigu ikkagi ära teha. Kui kala ei saa, siis värsket õhku vast ikkagi. Vantsisime oma kivide suunas. Peep pani otse kivivare peale välja, ma kammisin nuka läbi. Loopida oli tõeline piin, tuul viis landi kus seda ja teist. Oleks vist pidanud mingi raksema viking herringu otsa siduma...

Loopisin nuki läbi ja läksin samuti kivivare suunas. Läbi vee. Kaks sammu edaspidi, laine lükkab kaks sammu kõrvale. Niimoodi kulgedes kulus kõva kümme minutit enne kui sihile jõudsin. Selleks hetkeks oli Peep juba alla andnud. Mõtlesin, et proovin ikka ära, aga kui lõpuks landi orbiidile saatsin ja samal hetkel järjekordne laine mind kivi otsast alla lükkas, siis sain ka aru, et siin ei ole ikka midagi teha. Tundus ainult aja küsimus olevat, millal ujumiseks läheb. Võtsime nõuks vähe vaiksemaid paiku avastama minna.

Autole hääled sisse ja piki teed idasuunas edasi. Otsisime mis me otsisime, aga lõpuks ühe paiga välja valisime. Osaliselt paik tuulte meelevallas ja seal selgelt sogane vesi, teises osas aga kenasti tuulevarjus olev ala ja siin vesi puhas. Kive oli, vett oli, äkki on kala ka.

Algus ei lubanud midagi. Väikeste vahedega liikudes kammisime ala läbi. Jõudsime mingi sopi äärde, kus vesi päris vaikne. Sättisin ennast pisut kaugemale vette ja pommitasin esimesed visked piki pidi kallast. Paari viske järel selline imelik nõks - tea kas kivi otsa põrutasin või... Mõte oli veel poole peal, kui järgmise viske teele saatsin. Paar keeret ja korralik rabamine, ridvaots keeras mõnusalt paindesse ja hakkas jõnks jõnks mingit rütmi taguma. Mõni sekund niimoodi ja siis kena valge laik veepinnale kargas ja saba peal  ühe hüppe tegi, vette maandudes minu suuna sööstis ... ja läinud ta oligi. Tundus selline mõõdupiiril olev kala olevat, aga kuna suht kaugel siis kes seda täpselt ikka mõõta sai...Ikka see vana hea sinakas abu toby komistas kala otsa...

Pettumust nagu ei olnudki. Korraga oli juba kustunud merikapüügi isu mõnusa restardi saanud. Järgmine vise samas suunas aga kiilus landi korralikult kivi taha kinni ning päästmise aktsioon ajas ilmselt kõik kalad kaugustesse minema. Pool tundi järgnevat loopimist ei pakkunud mingit elumärki. Ei aidanud ka landivahetus.

Peep käis korra veel kaugemal olevat järgmist nukki proovimas, kuid seal vesi sogane ja nii pildusime samas tsooni kuni kella 12ni. Ja tulime tulema...

Teel linna ilmus päike välja. Ilm läks mega ilusaks ja soojaks (12 kraadi). Korjasin oma pere peale ja võtsime suuna maakodu poole. Vigalas ilm sama ilus ja nii võtsime õhtuseks plaaniks poisiga pisut kassile kala jõest välja võluda. Ja nii sättisid pere mehed ennast peale kella nelja Vigala jõe vimmaaukudele.

Sirge kenasti vaba, üks auto küll parkis metsa ääres, kuid püüdmas kedagi polnud näha. Otsisin oma söödavaramu välja, keerasin möksi kokku. Ritv töökorda ja läks püügiks.

Jõgi jube madal. Vool pea olematu. Vähe sellest - terve veepind lehti täis. Saadad korgi teele ja kork jääb lehe peale lebama. Trollimine sellistes tingimustes oleks täiesti võimatu, korgiõngega aga pärast paari ebaõnnestumist sai ikkagi sööt põhja ligidale saadetud. Ja kui see ka õnnestus, läks närimiseks. Särg oli platsis. Nökerdamist pea igal triivil (kui triiviks saab nimetada liikumiskiirust meeter minutis) ja aeg-ajalt ka mõni konkreetsem võtt sekka. Särge tuli ja poiss sai kala katkuda.

Istusime paar tunnikest ning hämaras tulime ära. Vimma võttu sekka ei trehvanud. Õhtuhämaruses kadus võtt täielikult - mingi haug ennast alla istutas ja territoorimi vallutas. Muidu aga tore õhtu oli. Imeliselt ilus sügisene päev.

Päev kokkuvõttes äärmusest äärmusesse kaldus - merikast särjeni:-) Midagi ikka Mehisele ka:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar