pühapäev, 27. detsember 2015

Jõululutsud 2015

Iga-aastane jõulutuur lükkub edasi - jääd ju pole. Ilmateade küll lubab, et kohe-kohe läheb külmaks, nii et heal juhul paari nädala pärast saab selle tuuri Tõnniga ära teha. Nii sai pühade aeg pimedas lutsul passitud.

Alustuseks kiire põige lutsule 23.ndal, kui õhtul maale jõudes paariks tunniks vee äärde vurasin. Rumba alla, vimma auku. Väljas metsik läänetuul ning taevas säramas suur kuu. Kuna tuulevarju pakkuvad kohad olid hõivatud, siis passisin lõõtsaku käes. Ritvadele pandud kellukesed ei saanud üldse rahu, võnkusid iga iiliga ühtlaselt kolistades. Jõulumuusika missugune.

Võtte aeg-ajalt ikka oli, aga enamasti miskid nokitsejad, kes aga pidevalt asja pooleli jätsid. Kondasin just tagumise ridva juurest tagasi, kui pimedustest korraga kaks silma vastu peegeldasid ja hetk hiljem kass hooga eemale sööstis. Alguses ei osanud midagi kahtlustada ... kuid hiljem avastasin, et söödaks mõeldud särg oli tuuri pandud. Nii olin oma söödakalast ilma.

Peenike pliiats ööussi otsa ja pea poole kilone poiss viimase särjefilee tüki otsa olid kogu selle nokitsemise tulemuseks. Korra ka ridvast mõnus pauk läbi käis ja vaimusilmas juba forelli ette kujutasin:-) Seitsme paiku oli võtt läbi.

Peagi kass tagasi luuras ja eemale passima jäi. Maru nälginud olemisega. Olin enne lutsu just ära puhastanud, viskasin selle talle ette, järgnes mõnus rabak ja kass pani lutsu saba maad mööda lohistades kiiresti minema. Nüüd tal hea poegadele rääkida, kuidas ta üks aasta jõulude aeg jõe ääres kondas ja lutsus saagiks sai.

Kella kaheksast tulin tulema.

Jõulu esimesel pühal võtsin asja pisut pikemalt ette. Sellele söögilaua ääres konutamisele tuli kuidagi ots peale teha. Kella üheks päeval sättisin ennast juba kohale. Ikka samasse jõekääru. Minu üllatuseks juba kolm autot ees passimas. Kõik Lasnamäe venelased olid vist siia tulnud, neil ju pühad mägede taga... Kuna tuul endiselt metsik, tõsi küll rohkem edelasse keeranud, siis valisin viimase enamvähem vaiksema paiga ja seadsin ennast sisse.

Ühele ridvale kärbsetõugud, teistele ussid. Kõrval paar särge saadi, peagi mul ka keegi korraks puudutas ritva, äestas ussid ära ja lahkus... Poole kolme paiku hakkas eemalolev kaigas vaikselt häält tegema, ikka põks ja põks. Lasin tal siis tegutseda enne kui haakisin. Päevane luts (730) oli tõsiasi.

Lisa ei tulnud ja kui venelased pimeda tulles lahkusid, siis seadsin ennast tavalisele kohale sisse. Jõeäär vastikult ära lägastatud, ussitopsid vedelesid, kärbsevastsetega kilekott ka suvaliselt kaldale visatud. Seadsin ennast sellele prügimäele siiski sisse. Hämaruses hakkasid taeva katnud pilved vaikselt hajuma ja peagi paiskus taevasse suur kollane juustukera, mis terve jõe valgustas. Ilmselt see lutsudele eriti ei meeldinud, sest järgmise kahe tunniga vaid kaks võttu. Mõlemad särjefilee otsa, rabasid korralikult ja kugistasid konksu makku.

Üks kala 710gr, teine 690 gr. Kaheksa paiku hakkasin ennast vaikselt sättima ja tulin tulema.

Laupäevaks pidid Ain ja Tõnu ka ennast kohale lohistama, aga ju siis oli jõululaud nii koormav olnud, et andsid alla. Nõrgad. Läksin jälle kella üheks kohale. Tuul oli loodesse keeranud ja taeva pilvedest peaaegu tühjaks pühkinud. Head nahka sellest tulla ei saanud...

Sättisin ennast vanasse paika sisse ja peitusin tuule eest põõsa taha. Maru jäine oli see loodetuul. Puhu puhu, too külm kohale ja tekita mulle uueks aastaks jää, loitsisin mõtetes. Esimest võttu tuli tunnike oodata, kui mullaussi puntra peale päevane luts leili läks. Nii poole kilo alla. Kuna ridvad hüppasid tuule käes nii metsikult, siis on üldse ime, et ta selle võnkuva ussi kuidagi kätte sai.

Hämara tulles tuul vaibus. Kolisin peenema ridva Aini püügikohta, et hämaras mõni särg välja meelitada. Nökerdasid need mis nökerdasid, ühe ikka ära meelitasin. Kaks kiiska ka veel seltsi. Siis läks pimedaks ära. Aga mitte kauaks. Juba poole kuue paiku kerkis metsa tagant suur kuu ja tõi pimedusse valgust.

Ilm oli terve õhtu kentsakalt vahelduv. Vahepeal oli tuul täiesti nullis, siis aga must pilv pea kohalt üle läks, nagu mingi tulnukate laev, kohutava maru viieks minutiks üles võttis ja veel rahet ning lund alla pudistas. Samal ajal valgustas horisondi kohal olev kuu jõge...

Kogu see ilm ei tundunud kalale aga mitte meeldivat. Kaks võttu - üks jättis pooleli ja teise puhul olin ootusest liiga kärsitu ning haakides kala otsa ei jäänud. Üks särg pimedas ööussi otsa veel vaikselt koperdas. Punkt kell pool üheksa panin pillid kokku. Aitab selleks aastaks lutsudest. Kui ilmateadet uskuda, siis järgmine nädalavahetus võiks juba jääle saada.

PS! Pühapäeva hommikul akna taga -6.3 kraadi; Vigala jõe temperatuur öö jooksul 5 kraadi pealt 2.5le kukkunud, Kasari oma 5.1 pealt 3.8le. Kuna vesi juba peaaegu normaalkõrgusel (+90 Kasari eile õhtul), siis peaks jahtumine üsna ruttu edasi kulgema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar