Pühapäeval otsustasin siis olukorra ära proovida. Veed on veel üsna kõrged (Kasari +140, Vigala +120) ja külmad (vaid kolm kraadi sooja) ning seetõttu käsiõnge proovima ei tõtanud. Otsustasin passiivsema ja kätt vähem koormava tonkatamise poolt.
Ilm sompus ja pime, vaikse lääne tuulega. Sooja vaid 2 kraadi, kui Rumba all tonkad sisse seadsin. Teisi püüdjaid polnud, vaid silla juures tatsas üks mees jõgede risti proovima. Peagi aga ta autoga lahkus.
Sättisin ennast õunapuu alla ja veetsin tunnikese seal. Vaikus. Paar ümberviset. Ikka vaikus. Vaid kormoran toimetas eemal. Ja lisaks muidugi terved parved erinevaid sulelisi, kes kõrvulukustava lärmiga pidevalt pea kohalt üle lendasid.
Kuna auto oli niikuinii poriseks sõidetud, siis otsustasin kohta vahetada ja Vanamõisa all ka ära käia. Asjad kokku, autosse ja paarkümmend minutit hiljem, peale üle põllu tatsamist, saatsin tinad uuesti lendu. Sirge keskel, venelaste lemmiktsoonis. Ka siin polnud keegi püüdmas, kuid tallatud pinnas reetis, et proovimas oli käidud.
Järgnes pea poolteist tundi särgede terrorit. Vaevu said poola ussid vette, kui neid rebima hakati. Kalad ise väikesed ja enamasti lõppes tulemus lihtsalt usside äestamisega, mõned sõid siiski ennast ka otsa. Millegipärast võeti vaid ussi ja söödatopsi rakendusele seatud kärbsevastsed põlati täiesti ära. Särgede võtu vahele ka üks kenake tina lendu tõmbamine, kuid rohkem märke suurematest kaladest ei olnud.
Kella ühest lõppes võtt kui lõigatult. Passisin tunnikese veel ja siis astusin minema. Natukene varavõitu veel - ega Kasari ole Reiu jõgi kus märtsi keskel rahvamassid vimba kakuvad :-)
Järgmine nädal peaks Stella kaika ära proovima. Olen küll paremakäeline ja opereeriti vasakut kätt, aga lihtkäsika püügil kasutan vasakut kätt korgi pidurdamisel rohkemgi kui paremat. Vaja vist nüüd ümber harjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar