Laiskuse ületamine, 02. juuli 2025

Kodukoha jõgede püügiga läks nagu läks. Kord oli vesi liiga kõrge, siis jälle kallas liiga madal; pärast tuli suurvesi ka veel otsa :-) ... loll pidi see olema, kes vabandust ei leia. Tegelikkuses oli asi ikka laiskuse taga kinni. Pea iga päev käis peast läbi mõte, et aega on - täna ei lähe aga homme kindlasti. Aeg läks ja läks ning nüüd maandusin hoopis nädalaks Soome. Kõuts, Mihkel ja Martin tulevad pühapäeval, ma tulin paar päeva varem, et saaks pisut pikemalt olla.

Laiskuse kõrvalt õnnestus pisut lagunevat paati tuunida. Põhja alla kiilule oli tekkinud kolm 5-6 cm pikkust pragu. Lihvisin, pahteldasin ja värvisin selle üle. Kuna paatide remontimisest tean ma sama palju kui IT mees kõplamisest (vaid korra sai aastate eest Mehise ja Tõnuga meie vana plastikpaati parandatud), siis tulemus esimese katsetuse kohta visuaalselt just parim ei tulnud. Saab näha, kas pääsen Titanicu saatusest.

Lisaks tegi Urmas paadile "elektrijaotuse keskpunkti". Nüüd saavad parda keskosas kokku akust tulevad juhtmed (aku ise sai mahutatud paadi esiosa ääre alla) ja mootorist tulevad traadid. Seinale kruvitud korpusesse on pandud kolm USB laadijat. Nii on meil võimalus oksendamiseni moblasid laadida ja musa kuulata. Trollimise minutitele on see kui tuul tiibadesse - puudub veel vaid 32 tolline ekraan ja netflixi filmikanal:-)

Nädalalane ilmaprognoos on sajune. Vaid paar päeva peaks kuivemad tulema, ülejäänud aga... Eile pealelõunal kohale saabudes tegin viietunnise testpüügi ka ära. Vesi oli jões oma pool meetrit kõrgem kui peaks, samas voolu eriti polnud. Kuna puhus korralik loodetuul, siis oli lainega võitlust omajagu. Sellegipoolest käisin olulisemad allavoolu olevad alad läbi.

Võtuga oli pehmelt õeldes kehvasti. Sügava peal ei midagi. Ei trollides ega ka jigitadas. Peaaegu sama kehtis ka punase maja sirge kohta... seal lõpuks üks tragitud jigikohapunn. Oli teine tagumikust kinni ja tuli voolus ristipidi välja sikutades. Välja venitada oli teda täitsa tore, sest võitlust ja raskust oli pea poole suurema kala jagu. Aga see oli ka selle sirge ainukene elumärk.

Järgmine "proof of life" tuli haugipunni näol tünni sirge keskelt. Sealt edasi ilusa maja sirge kivihunniku juurest ainukene mõõdukala. 47 cm pikkune kohapunn.

Proovisin natukene veel kümne haru ülemist osa ka, kuid peale mikrohaugi ei olnud sealgi kedagi tegutsemas. Viie tunniga saada neli kala võtma on ikka haruldaselt nadi tulemus. Nii olin ma kella üheksaks juba maal ära. Hommikune varane äratus andis tunda ja kiskus vägisi voodi poole.